1 Aga nädala esimesel päeval tuli Maarja Magdaleena vara, kui alles pime oli, hauale ja näeb, et kivi on haua eest ära võetud.

2 Siis ta jookseb ja tuleb Siimon Peetruse ja teise jüngri juure, keda Jeesus armastas, ja ütleb neile: „Nad on Issanda hauast ära võtnud ja me ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"

3 Siis läksid välja Peetrus ja teine jünger ja tulid hauale.

4 Aga nad jooksid mõlemad üheskoos, ja teine jünger jooksis ees usinamini kui Peetrus ja jõudis enne hauale.

5 Ja kummargile sisse vaadates näeb ta surnulinad seal olevat, aga ta ei läinud sisse.

6 Siis tuli Siimon Peetrus, kes teda järgis, ja läks haua sisse. Ja ta näeb surnulinad maas olevat,

7 ja higirätiku, mis oli Tema pea peal olnud et see ei ole surnulinadega maas, vaid on isepäinis kokkumähitud teises kohas.

8 Siis läks sisse ka teine jünger, kes esimesena oli tulnud hauale, ja nägi ja uskus.

9 Sest nad ei saanud veel aru Kirjast, et Tema pidi surnuist üles tõusma.

10 Siis need jüngrid läksid ja tagasi omaste juure.

11 Maarja aga seisis haua juures väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargile hauda

12 ja näeb kaks Inglit valgeis riideis istuvat, ühe peatsis ja teise jalutsis, seal kus Jeesuse ihu maganud.

13 Ja need ütlevad temale: „Naine, miks sa nutad?" Ta ütleb neile „Nemad on mu Issanda ära viinud ja ei tea, kuhu nad Ta on pannud!"

14 Kui ta seda oli ütelnud, pöördus ta ümber ja näeb Jeesust seisvat, ja ta ei teadnud, et see on Jeesus.

15 Jeesus ütleb temale: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?" Naine mõtleb Tema aedniku olevat ja ütleb Talle: „Isand, kui sina Ta oled ära kannud, siis ütle mulle, kuhu sa Ta oled pannud, ja mina toon Ta ära!"

16 Jeesus ütleb temale: „Maarja!" See pöördub ümber ja ütleb Talle heebrea keeli: „Rabuuni!" See tähendab: õpetaja.

17 Jeesus ütleb talle: „Ära puuduta Mind, sest Ma pole veel üles läinud Oma Isa juure! Kuid mine Mu vendade juure ja ütle neile: Mina lähen üles Oma Isa ja teie Isa juure ja Oma Jumala ja teie Jumala juure!"

18 Maarja Magdaleena tuleb ja teatab jüngritele, et ta on Issandat näinud ja et Ta temale seda on ütelnud.

19 Kui nüüd õhtu aeg oli samal nädala esimesel päeval ja uks6d olid lukus seal, kus jüngrid olid kartuse pärast juutide eest, siis tuli Jeesus ja seisis keset nende seas ja ütles neile: „Rahu olgu teile!"

20 Ja kui Ta seda oli ütelnud, näitas Ta neile Oma käsi ja külge. Siis jüngrid said rõõmsaks Issandat nähes.

21 Jeesus ütles nüüd taas neile: „Rahu olgu teile! Nõnda nagu Minu Isa on Mind läkitanud, nõnda läkitan ka Mina teid!"

22 Ja kui Ta seda oli ütelnud, puhus Ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!

23 Kelledele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kelledele te iganes patud kinnitate, neile i need kinnitatud!"

24 Aga Toomas, üks neist kaheteistkümnest, keda nimetatakse Kaksikuks, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli.

25 Siis ütlesid teised jüngrid temale: „Me nägime Issandat!" Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe Tema kätes naelte jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!"

26 Ja kaheksa päeva pärast olid Tema jüngrid jälle toas ja Toomas nendega. Siis tuli Jeesus uste lukus olles ja seisis nende keskel ja ütles: „Rahu olgu teile!"

27 Selle järele Ta ütleb Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata Minu käsi, ja siruta oma käsi siia ja pista see Minu küljesse, ja ära ole uskmatu, vaid usklik!"

28 Toomas vastas ning ütles Temale: „Minu Issand ja minu Jumal!"

29 Jeesus ütleb Temale: „Et sa Mind oled näinud, siis sa usud. Õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad!"

30 Nii tegi Jeesus ka veel muid tunnustähti jüngrite ees, mida ei ole kirjutatud sellesse raamatusse.

31 Aga need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nime sees.

1 Or il primo giorno della settimana, la mattina per tempo, mentr’era ancora buio, Maria Maddalena venne al sepolcro, e vide la pietra tolta dal sepolcro.

2 Allora corse e venne da Simon Pietro e dall’altro discepolo che Gesù amava, e disse loro: Han tolto il ignore dal sepolcro, e non sappiamo dove l’abbiano posto.

3 Pietro dunque e l’altro discepolo uscirono e si avviarono al sepolcro.

4 Correvano ambedue assieme; ma l’altro discepolo corse innanzi più presto di Pietro, e giunse primo al sepolcro;

5 e chinatosi, vide i pannilini giacenti, ma non entrò.

6 Giunse intanto anche Simon Pietro che lo seguiva, ed entrò nel sepolcro, e vide i pannilini giacenti,

7 e il sudario ch’era stato sul capo di Gesù, non giacente coi pannilini, ma rivoltato in un luogo a parte.

8 Allora entrò anche l’altro discepolo che era giunto primo al sepolcro, e vide, e credette.

9 Perché non aveano ancora capito la Scrittura, secondo la quale egli doveva risuscitare dai morti.

10 I discepoli dunque se ne tornarono a casa.

11 Ma Maria se ne stava di fuori presso al sepolcro a piangere. E mentre piangeva, si chinò per guardar dentro al sepolcro,

12 ed ecco, vide due angeli, vestiti di bianco, seduti uno a capo e l’altro ai piedi, là dov’era giaciuto il corpo di Gesù.

13 Ed essi le dissero: Donna, perché piangi? Ella disse loro: Perché han tolto il mio Signore, e non so dove l’abbiano posto.

14 Detto questo, si voltò indietro, e vide Gesù in piedi; ma non sapeva che era Gesù.

15 Gesù le disse: Donna, perché piangi? Chi cerchi? Ella, pensando che fosse l’ortolano, gli disse: Signore, se tu l’hai portato via, dimmi dove l’hai posto, e io lo prenderò.

16 Gesù le disse: Maria! Ella, rivoltasi, gli disse in ebraico: Rabbunì! che vuol dire: Maestro!

17 Gesù le disse: Non mi toccare, perché non sono ancora salito al Padre; ma va’ dai miei fratelli, e dì loro: Io salgo al Padre mio e Padre vostro, all’Iddio mio e Iddio vostro.

18 Maria Maddalena andò ad annunziare ai discepoli che avea veduto il Signore, e ch’egli le avea dette queste cose.

19 Or la sera di quello stesso giorno, ch’era il primo della settimana, ed essendo, per timor de’ Giudei, serrate le porte del luogo dove si trovavano i discepoli, Gesù venne e si presentò quivi in mezzo, e disse loro:

20 Pace a voi! E detto questo, mostrò loro le mani ed il costato. I discepoli dunque, com’ebbero veduto il ignore, si rallegrarono.

21 Allora Gesù disse loro di nuovo: Pace a voi! Come il Padre mi ha mandato, anch’io mando voi.

22 E detto questo, soffiò su loro e disse: Ricevete lo Spirito Santo.

23 A chi rimetterete i peccati, saranno rimessi; a chi li riterrete, saranno ritenuti.

24 Or Toma, detto Didimo, uno de’ dodici, non era con loro quando venne Gesù.

25 Gli altri discepoli dunque gli dissero: Abbiam veduto il Signore! Ma egli disse loro: Se io non vedo nelle sue mani il segno de’ chiodi, e se non metto il mio dito nel segno de’ chiodi, e se non metto la mia mano nel suo costato, io non crederò.

26 E otto giorni dopo, i suoi discepoli erano di nuovo in casa, e Toma era con loro. Venne Gesù, a porte chiuse, e si presentò in mezzo a loro, e disse: Pace a voi!

27 Poi disse a Toma: Porgi qua il dito, e vedi le mie mani; e porgi la mano e mettila nel mio costato; e non essere incredulo, ma credente.

28 Toma gli rispose e disse: Signor mio e Dio mio!

29 Gesù gli disse: Perché m’hai veduto, tu hai creduto; beati quelli che non han veduto, e hanno creduto!

30 Or Gesù fece in presenza dei discepoli molti altri miracoli, che non sono scritti in questo libro;

31 ma queste cose sono scritte, affinché crediate che Gesù è il Cristo, il Figliuol di Dio, e affinché, credendo, abbiate vita nel suo nome.