1 Kui nüüd Issand sai teada, et variserid olid kuulnud, et Jeesus rohkem jüngreid tegevat ja ristivat kui Johannes -

2 ehk küll Jeesus ise ei ristinud, vaid Tema jüngrid -

3 siis Ta lahkus Judeast ja läks Galileasse.

4 Aga Tal tuli Samaariast läbi minna.

5 Siis Ta tuli Samaaria linna, mida hüütakse Sühhariks, põllu lähedale, mille Jaakob oli annud oma pojale Joosepile.

6 Seal oli Jaakobi allikas. Väsinuna teekäimisest istus siis Jeesus maha allika ääre. Oli arvata kuues tund.

7 Siis tuleb Samaariast naine vett ammutama. Jeesus ütleb talle: „Anna Mulle juua!"

8 Ent Tema jüngrid olid läinud linna toidust ostma.

9 Siis ütleb Samaaria naine Temale: „Kuidas Sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?" Sest juudid ei lepi kokku samaarlastega.

10 Jeesus vastas ning ütles talle: „Kui sa teaksid Jumala andi ja Kes See on, Kes sinule ütleb: Anna Mulle juua! siis sa paluksid Teda ja Ta annaks sinule elavat vett!"

11 Naine ütleb temale: „Isand, Sul ei ole ämbrit ja kaev on sügav; kust Sa siis saad selle elava vee?

12 Kas Sina oled suurem kui meie isa Jaakob, kes meile andis selle kaevu ja jõi sealt ise, samuti ta pojad ja ta lojused?"

13 Jeesus vastas ning ütles temale: „Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle;

14 aga kes iganes joob seda vett, mida Mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida Mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!"

15 Naine ütleb Temale: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks ega oleks mul vaja siia tulla vett ammutama!"

16 Jeesus ütleb talle: „Mine kutsu oma mees ja tule siia!"

17 Naine vastas ning ütles: „Minul ei ole meest!" Jeesus ütleb temale: „Sina ütled õigesti: Mul ei ole meest!

18 sest viis meest on sul olnud ja kes sul nüüd on, ei ole mitte sinu mees; seda sa oled õigesti ütelnud."

19 Naine ütleb Temale: „Issand, ma näen, et Sa oled prohvet!

20 Meie esiisad kummardasid Jumalat sellel mäel ja teie ütlete, et Jeruusalemas olevat paik, kus tuleb kummardada!"

21 Jeesus ütleb talle: „Naine, usu Mind, et tund tuleb, mil te ei kummarda Isa ei sellel mäel ega Jeruusalemas!

22 Teie kummardate, mida te ei tea, meie kummardame, mida me teame, sest õndsus tuleb juutidelt.

23 Aga tund tuleb ja on nüüd, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad.

24 Jumal on Vaim, ja kes Teda kummardavad, need peavad vaimus ja tões teda kummardama!"

25 Naine ütles Temale: „Ma tean, et Messias tuleb, keda nimetatakse Kristuseks, kui See tuleb, siis Ta kuulutab meile kõik!"

26 Jeesus ütleb talle: „Mina, kes sinuga rägin, olen See!"

27 Ja seepeale tulid Tema jüngrid ja imestasid, et Ta naisega kõneles. Siiski keegi ei ütelnud: „Mis Sa küsid või mis Sa räägid temaga?"

28 Siis naine jättis oma veekannu sinna ja läks linna ning ütles inimestele:

29 „Tulge vaadake Inimest, Kes mulle on ütelnud kõik, mis ma olen teinud! Kas See ei ole Kristus? „

30 Nad väljusid linnast ja tulid Tema juure.

31 Vaheajal palusid jüngrid Teda ning ütlesid: „Rabi, söö!"

32 Aga Tema ütles neile: „Minul on süüa rooga, millest teie ei tea!"

33 Siis ütlesid jüngrid isekeskis: „Kas ehk keegi on Temale süüa toonud?"

34 Jeesus ütleb neile: „Minu roog on see, et Ma teen Selle tahtmist, Kes Mind on läkitanud, ja lõpetan Tema töö.

35 Eks te ise ütle, et on veel neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, Ma ütlen teile, tõstke oma silmad üles ja vaadake põlde, et need on valged lõikuseks!

36 Ja nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmutseda.

37 Sest siin on sõna tõsi: Ūks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab!

38 Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud, teised on vaeva näinud, ja teie olete tulnud nende vaevavilja lõikama!"

39 Aga palju samaarlasi sellest linnast uskus Temasse naise kõne tõttu, kes tunnistas: „Tema ütles mulle kõik, mis ma olen teinud!"

40 Kui nüüd samaarlased tulid Tema juure, palusid nad Teda jääda nende juure. Ja Ta viibis seal kaks päeva.

41 Ja veel palju rohkem samaarlasi hakkas uskuma Tema sõna tõttu.

42 Nad ütlesid naisele: „Me ei usu mitte enam sinu kõne pärast; sest me ise oleme kuulnud ja teame, et Tema on tõesti maailma Õnnistegija!"43. Aga kahe päeva pärast tuli Ta sealt ära Galileasse.

43

44 Sest Jeesus ise tunnistas, et prohvetist ei peeta lugu ta omal isamaal.

45 Kui Ta nüüd oli tulnud Galileasse, võtsid galilealased Tema vastu, sest nad olid näinud kõike seda, mis Ta oli teinud Jeruusalemas suurel pühal, sest ka nemad olid käinud neil pühil.

46 Siis tuli Jeesus jälle Galilea Kaanasse, kus Ta oli teinud vee viinaks. Ja seal oli üks kuninga ametnik, kelle poeg oli haige Kapernaumas.

47 Kui see sai kuulda, et Jeesus on tulnud Judeast Galileasse, läks ta Tema juure ja palus Teda, et Ta tuleks ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas.

48 Siis Jeesus ütles talle: „Kui te ei näe tunnustähti ega imetegusid, siis te ei usu!"

49 Kuninga ametnik ütles Temale: „Issand, tule alla, enne kui mu laps sureb!"

50 Jeesus ütles talle: „Mine, su poeg elab!" Ja inimene uskus sõna, mis Jeesus talle ütles, ja läks.

51 Aga kui ta alles oli minemas, tulid ta sulased talle vastu ja kuulutasid ning ütlesid, et ta poeg elab.

52 Siis ta kuulas neilt tundi, mil ta oli hakanud toibuma. Nad ütlesid siis talle: „Eile seitsmendal tunnil lahkus temast palavik!"

53 Siis isa märkas, et see oli sündinud samal tunnil, mil Jeesus talle ütles: „Su poeg elab!" Ja tema uskus, samuti kõik ta pere.

54 Selle teise tunnustähe tegi Jeesus, kui Ta Judeast oli tulnud Galileasse.

1 Quando dunque il Signore ebbe saputo che i Farisei aveano udito ch’egli faceva e battezzava più discepoli di Giovanni

2 (quantunque non fosse Gesù che battezzava, ma i suoi discepoli),

3 lasciò la Giudea e se n’andò di nuovo in Galilea.

4 Or doveva passare per la Samaria.

5 Giunse dunque a una città della Samaria, chiamata Sichar, vicina al podere che Giacobbe dette a iuseppe, suo figliuolo;

6 e quivi era la fonte di Giacobbe. Gesù dunque, stanco del cammino, stava così a sedere presso la fonte. Era circa l’ora sesta.

7 Una donna samaritana venne ad attinger l’acqua. Gesù le disse: Dammi da bere.

8 (Giacché i suoi discepoli erano andati in città a comprar da mangiare).

9 Onde la donna samaritana gli disse: Come mai tu che sei giudeo chiedi da bere a me che sono una donna samaritana? Infatti i Giudei non hanno relazioni co’ Samaritani.

10 Gesù rispose e le disse: Se tu conoscessi il dono di Dio e chi è che ti dice: Dammi da bere, tu stessa gliene avresti chiesto, ed egli t’avrebbe dato dell’acqua viva.

11 La donna gli disse: Signore, tu non hai nulla per attingere, e il pozzo è profondo; donde hai dunque cotest’acqua viva?

12 Sei tu più grande di Giacobbe nostro padre che ci dette questo pozzo e ne bevve egli stesso co’ suoi figliuoli e il suo bestiame?

13 Gesù rispose e le disse: Chiunque beve di quest’acqua avrà sete di nuovo;

14 ma chi beve dell’acqua che io gli darò, non avrà mai più sete; anzi, l’acqua che io gli darò, diventerà in lui una fonte d’acqua che scaturisce in vita eterna.

15 La donna gli disse: Signore, dammi di cotest’acqua, affinché io non abbia più sete, e non venga più sin qua ad attingere.

16 Gesù le disse: Va’ a chiamar tuo marito e vieni qua.

17 La donna gli rispose: Non ho marito. E Gesù: Hai detto bene: Non ho marito;

18 perché hai avuto cinque mariti; e quello che hai ora, non è tuo marito; in questo hai detto il vero.

19 La donna gli disse: Signore, io vedo che tu sei un profeta.

20 I nostri padri hanno adorato su questo monte, e voi dite che a Gerusalemme è il luogo dove bisogna adorare.

21 Gesù le disse: Donna, credimi; l’ora viene che né su questo monte né a Gerusalemme adorerete il adre.

22 Voi adorate quel che non conoscete; noi adoriamo quel che conosciamo, perché la salvazione vien da’ Giudei.

23 Ma l’ora viene, anzi è già venuta, che i veri adoratori adoreranno il Padre in ispirito e verità; poiché tali sono gli adoratori che il Padre richiede.

24 Iddio è spirito; e quelli che l’adorano, bisogna che l’adorino in ispirito e verità.

25 La donna gli disse: Io so che il Messia (ch’è chiamato Cristo) ha da venire; quando sarà venuto, ci annunzierà ogni cosa.

26 Gesù le disse: Io che ti parlo, son desso.

27 In quel mentre giunsero i suoi discepoli, e si maravigliarono ch’egli parlasse con una donna; ma pur nessuno gli chiese: Che cerchi? o: Perché discorri con lei?

28 La donna lasciò dunque la sua secchia, se ne andò in città e disse alla gente:

29 Venite a vedere un uomo che m’ha detto tutto quello che ho fatto; non sarebb’egli il Cristo?

30 La gente uscì dalla città e veniva a lui.

31 Intanto i discepoli lo pregavano, dicendo: Maestro, mangia.

32 Ma egli disse loro: Io ho un cibo da mangiare che voi non sapete.

33 Perciò i discepoli si dicevano l’uno all’altro: Forse qualcuno gli ha portato da mangiare?

34 Gesù disse loro: Il mio cibo è di far la volontà di Colui che mi ha mandato, e di compiere l’opera sua.

35 Non dite voi che ci sono ancora quattro mesi e poi vien la mietitura? Ecco, io vi dico: Levate gli occhi e mirate le campagne come già son bianche da mietere.

36 Il mietitore riceve premio e raccoglie frutto per la vita eterna, affinché il seminatore ed il mietitore si rallegrino assieme.

37 Poiché in questo è vero il detto: L’uno semina e l’altro miete.

38 Io v’ho mandati a mieter quello intorno a cui non avete faticato; altri hanno faticato, e voi siete entrati nella lor fatica.

39 Or molti de’ Samaritani di quella città credettero in lui a motivo della testimonianza resa da quella donna: Egli m’ha detto tutte le cose che ho fatte.

40 Quando dunque i Samaritani furono venuti a lui, lo pregarono di trattenersi da loro; ed egli si trattenne quivi due giorni.

41 E più assai credettero a motivo della sua parola;

42 e dicevano alla donna: Non è più a motivo di quel che tu ci hai detto, che crediamo; perché abbiamo udito da noi, e sappiamo che questi è veramente il Salvator del mondo.

43 Passati que’ due giorni, egli partì di là per andare in Galilea;

44 poiché Gesù stesso aveva attestato che un profeta non è onorato nella sua propria patria.

45 Quando dunque fu venuto in Galilea, fu accolto dai Galilei, perché avean vedute tutte le cose ch’egli avea fatte in Gerusalemme alla festa; poiché anch’essi erano andati alla festa.

46 Gesù dunque venne di nuovo a Cana di Galilea, dove avea cambiato l’acqua in vino. E v’era un certo ufficial reale, il cui figliuolo era infermo a Capernaum.

47 Come egli ebbe udito che Gesù era venuto dalla Giudea in Galilea, andò a lui e lo pregò che scendesse e guarisse il suo figliuolo, perché stava per morire.

48 Perciò Gesù gli disse: Se non vedete segni e miracoli, voi non crederete.

49 L’ufficial reale gli disse: Signore, scendi prima che il mio bambino muoia.

50 Gesù gli disse: Va’, il tuo figliuolo vive. Quell’uomo credette alla parola che Gesù gli avea detta, e se ne andò.

51 E come già stava scendendo, i suoi servitori gli vennero incontro e gli dissero: Il tuo figliuolo vive.

52 Allora egli domandò loro a che ora avesse cominciato a star meglio; ed essi gli risposero: Ieri, all’ora settima, la febbre lo lasciò.

53 Così il padre conobbe che ciò era avvenuto nell’ora che Gesù gli avea detto: Il tuo figliuolo vive; e credette lui con tutta la sua casa.

54 Questo secondo miracolo fece di nuovo Gesù, tornando dalla Giudea in Galilea.