1 Siis Pilaatus võttis Jeesuse ja laskis Teda rooskadega peksta.

2 Ja sõjamehed punusid kibuvitsust krooni ja panid selle Temale pähe ja riietasid Teda purpurkuuega

3 ja tulid Tema juure ja ütlesid: „Tere, Juutide Kuningas!! Ja nad lõid Teda kõrva ääre.

4 Siis Pilaatus läks taas välja ja ütles neile: „Vaata, ma toon Ta teile välja, et te aru saaksite, et ma ei leia Temast ühtki süüd!"

5 Siis tuli Jeesus välja ja kandis kibuvitsakrooni ja purpurkuube. Ja Pilaatus ütles neile: „Ennäe Inimest!"

6 Kui nüüd ülempreestrid ja sulased Teda nägid, kisendasid nad ning ütlesid: „Löö risti! Löö risti!" Pilaatus ütles neile: „Võtke teie Tema ja lööge Ta risti, sest mina ei leia Temast süüd!"

7 Juudid vastasid temale: „Meil on käsuõpetus, ja kasu järele Ta peab surema, sest Ta on Enese teinud Jumala Pojaks!"

8 Kui nüüd Pilaatus seda sõna kuulis, kartis ta veel enam.

9 Ja ta läks jälle kohtukotta ja ütleb Jeesusele: „Kust Sa oled?" Aga Jeesus ei annud temale vastust.

10 Siis ütleb Pilaatus Temale: „Kas Sa ei räägi minuga? Eks Sa tea, et mul on meelevald Sind vabaks lasta ja meelevald Sind risti lüüa?"

11 Jeesus kostis: „Sinul ei oleks mingit meelevalda Minu üle, kui see sulle ei oleks antud ülalt; sellepärast on sellel, kes Mind sinu kätte andis, suurem patt!"

12 Sellest alates püüdis Pilaatus Teda vabaks lasta. Aga juudid kisendasid ning ütlesid: „Kui sa Selle vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber! Igaüks, kes iseenese teeb kuningaks, on keisri vastane!"

13 Kui nüüd Pilaatus neid sõnu kuulis, viis ta Jeesuse välja ja istus maha kohtujärjele sinna paika, mida hüütakse Kivipõrandaks, aga heebrea keeli Gabbataks.

14 Aga oli paasapüha valmistuspäev, arvata kuues tund. Ja tema ütles juutidele: „Ennäe teie Kuningat!"

15 Aga nad kisendasid: „Vii ära, vii ära, löö Ta risti!" Pilaatus ütleb neile: „Kas ma pean teie Kuninga risti lööma?" Ūlempreestrid vastasid: „Meil ei ole kuningat, vaid on keiser!"

16 Siis ta andis Tema nende kätte risti lüüa. Ja nad võtsid Jeesuse.

17 Ja Tema kandis Ise Oma risti ning väljus nõndanimetatud Pealae asemele, mida heebrea keeli hüütakse Kolgataks.

18 Seal nad lõid Ta risti ja teised kaks Temaga, teise teisele poole, aga Jeesuse keskele.

19 Aga Pilaatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle risti külge; ja sellele oli kirjutatud: „Jeesus Naatsaretlane, Juutide Kuningas!"

20 Seda pealkirja luges nüüd palju juute, sest paik, kus Jeesus risti löödi, oli linna ligi. Ja pealkiri oli kirjutatud heebrea, ladina ja kreeka keeli.

21 Siis ütlesid juutide ülempreestrid Pilaatusele: „Ära kirjuta „Juutide Kuningas", vaid: „Ta on ütelnud: Mina olen Juutide Kuningas!"

22 Pilaatus kostis: „Mis ma olen kirjutanud, olen ma kirjutanud!"

23 Kui nüüd sõjamehed Jeesuse olid risti löönud, võtsid nad Tema riided ja tegid neli osa, igale sõjamehele ühe osa, ja kuue; kuub aga oli õmbluseta, ülemisest äärest alumiseni ühes tükis kootud.

24 Siis nad ütlesid üksteisele: „Ärgem kiskugem seda lõhki, vaid heitkem liisku selle kohta, kellele see saab!" - et läheks täide Kiri, mis ütleb: „Nad on Mu riided isekeskis jaganud ja Minu kuue kohta liisku heitnud!" Seda sõjamehed tegidki.

25 Aga Jeesuse risti juures seisid Tema Ema ja Ta Ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena.

26 Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seisvat Oma Ema ja jüngrit, keda Ta armastas, ütleb Ta Emale: „Naine, vaata, see on Su poeg!"

27 Pärast Ta ütleb jüngrile: „Vaata, See on su Ema!" Ja sestsamast tunnist võttis jünger Ta oma kotta.

28 Pärast seda ütleb Jeesus, teades, et kõik juba on lõpetatud, et Kiri täide läheks: „Mul on janu!"

29 Seal seisis astja täis äädikat. Siis nad pistsid äädikaga täidetud käsna iisopi otsa ja panid selle Tema suu ette.

30 Kui nüüd Jeesus äädikat oli võtnud, ütles Ta: „See on lõpetatud!" Ja Ta nõrgutas pead ning heitis hinge.

31 Aga et oli valmistuspäev ja et kehad ei jääks hingamispäevaks ristile - sest see hingamispäev oli suur - palusid juudid Pilaatust, et ristilöödute sääreluud murtaks ja nad maha võetaks.

32 Siis tulid sõjamehed ja murdsid esimese sääreluud ja teise omad, kes ühes Temaga olid risti löödud.

33 Aga kui nad tulid Jeesuse juure ja nägid Ta juba surnud olevat, ei murdnud nad Tema sääreluid, 34, vaid üks sõjameestest pistis odaga Tema küljesse; ja kohe tuli välja verd ja vett.

34

35 Ja see, kes seda nägi, on seda tunnistanud, ja tema tunnistus on tõsi, ja tema teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.

36 Sest see on sündinud, et Kiri täide läheks: „Tema luid ärgu murtagu!"

37 Ja taas ütleb teine Kiri: „Nad saavad näha, Kellesse nad on pistnud!" 38. Aga pärast seda Joosep Arimaatiast, kes oli Jeesuse jünger, kuid salaja, kartusest juutide eest, palus Pilaatuselt, ei ta tohiks maha võtta Jeesuse ihu. Ja Pilaatus andis temale loa. Siis ta tuli ja võttis Jeesuse ihu maha.

38

39 Nikodeemuski, kes varem oli öösel Jeesuse juure tulnud, tuli ja tõi segatud mürri ja aaloet ligi sada naela.

40 Siis nad võtsid Jeesuse ihu ja mähkisid ta linastesse riietesse lõhnarohtudega, nõnda nagu on juutide matmisviis.

41 Aga seal paigas, kus Ta oli risti löödud, oli aed ja aias uus haud, kuhu veel iialgi ei olnud kedagi pandud.

42 Sinna nad panid siis Jeesuse juutide valmistuspäeva pärast; sest see haud oli lähedal.

1 Allora dunque Pilato prese Gesù e lo fece flagellare.

2 E i soldati, intrecciata una corona di spine, gliela posero sul capo, e gli misero addosso un manto di porpora; e s’accostavano a lui e dicevano:

3 Salve, Re de’ Giudei! E gli davan degli schiaffi.

4 Pilato uscì di nuovo, e disse loro: Ecco, ve lo meno fuori, affinché sappiate che non trovo in lui alcuna colpa.

5 Gesù dunque uscì, portando la corona di spine e il manto di porpora. E Pilato disse loro: Ecco l’uomo!

6 Come dunque i capi sacerdoti e le guardie l’ebbero veduto, gridarono: Crocifiggilo, crocifiggilo! Pilato disse loro: Prendetelo voi e crocifiggetelo; perché io non trovo in lui alcuna colpa.

7 I Giudei gli risposero: Noi abbiamo una legge, e secondo questa legge egli deve morire, perché egli s’è fatto Figliuol di Dio.

8 Quando Pilato ebbe udita questa parola, temette maggiormente;

9 e rientrato nel pretorio, disse a Gesù: Donde sei tu? Ma Gesù non gli diede alcuna risposta.

10 Allora Pilato gli disse: Non mi parli? Non sai che ho potestà di liberarti e potestà di crocifiggerti?

11 Gesù gli rispose: Tu non avresti potestà alcuna contro di me, se ciò non ti fosse stato dato da alto; Perciò chi m’ha dato nelle tue mani, ha maggior colpa.

12 Da quel momento Pilato cercava di liberarlo; ma i Giudei gridavano, dicendo: Se liberi costui, non sei amico di Cesare. Chiunque si fa re, si oppone a Cesare.

13 Pilato dunque, udite queste parole, menò fuori Gesù, e si assise al tribunale nel luogo detto Lastrico, e in ebraico Gabbatà.

14 Era la preparazione della Pasqua, ed era circa l’ora sesta. Ed egli disse ai Giudei: Ecco il vostro Re!

15 Allora essi gridarono: Toglilo, toglilo di mezzo, crocifiggilo! Pilato disse loro: Crocifiggerò io il vostro Re? I capi sacerdoti risposero: Noi non abbiamo altro re che Cesare.

16 Allora lo consegnò loro perché fosse crocifisso.

17 Presero dunque Gesù; ed egli, portando la sua croce, venne al luogo del Teschio, che in ebraico si chiama Golgota,

18 dove lo crocifissero, assieme a due altri, uno di qua, l’altro di là, e Gesù nel mezzo.

19 E Pilato fece pure un’iscrizione, e la pose sulla croce. E v’era scritto: GESU’ IL NAZARENO, IL RE DE’ GIUDEI.

20 Molti dunque dei Giudei lessero questa iscrizione, perché il luogo dove Gesù fu crocifisso era vicino alla città; e l’iscrizione era in ebraico, in latino e in greco.

21 Perciò i capi sacerdoti dei Giudei dicevano a Pilato: Non scrivere: Il Re dei Giudei; ma che egli ha detto: Io sono il Re de’ Giudei.

22 Pilato rispose: Quel che ho scritto, ho scritto.

23 I soldati dunque, quando ebbero crocifisso Gesù, presero le sue vesti, e ne fecero quattro parti, una parte per ciascun soldato, e la tunica. Or la tunica era senza cuciture, tessuta per intero dall’alto in basso.

24 Dissero dunque tra loro: Non la stracciamo, ma tiriamo a sorte a chi tocchi; affinché si adempisse la Scrittura che dice: Hanno spartito fra loro le mie vesti, e han tirato la sorte sulla mia tunica. Questo dunque fecero i soldati.

25 Or presso la croce di Gesù stavano sua madre e la sorella di sua madre, Maria moglie di Cleopa, e aria Maddalena.

26 Gesù dunque, vedendo sua madre e presso a lei il discepolo ch’egli amava, disse a sua madre: Donna, ecco il tuo figlio!

27 Poi disse al discepolo: Ecco tua madre! E da quel momento, il discepolo la prese in casa sua.

28 Dopo questo, Gesù, sapendo che ogni cosa era già compiuta, affinché la Scrittura fosse adempiuta, disse: Ho sete.

29 V’era quivi un vaso pieno d’aceto; i soldati dunque, posta in cima a un ramo d’issopo una spugna piena d’aceto, gliel’accostarono alla bocca.

30 E quando Gesù ebbe preso l’aceto, disse: E’ compiuto! E chinato il capo, rese lo spirito.

31 Allora i Giudei, perché i corpi non rimanessero sulla croce durante il sabato (poiché era la Preparazione, e quel giorno del sabato era un gran giorno), chiesero a Pilato che fossero loro fiaccate le gambe, e fossero tolti via.

32 I soldati dunque vennero e fiaccarono le gambe al primo, e poi anche all’altro che era crocifisso con lui;

33 ma venuti a Gesù, come lo videro già morto, non gli fiaccarono le gambe,

34 ma uno de’ soldati gli forò il costato con una lancia, e subito ne uscì sangue ed acqua.

35 E colui che l’ha veduto, ne ha reso testimonianza, e la sua testimonianza è verace; ed egli sa che dice il ero, affinché anche voi crediate.

36 Poiché questo è avvenuto affinché si adempisse la Scrittura: Niun osso d’esso sarà fiaccato.

37 E anche un’altra Scrittura dice: Volgeranno lo sguardo a colui che hanno trafitto.

38 Dopo queste cose, Giuseppe d’Arimatea, che era discepolo di Gesù, ma occulto per timore de’ Giudei, chiese a Pilato di poter togliere il corpo di Gesù; e Pilato glielo permise. Egli dunque venne e tolse il corpo di Gesù.

39 E Nicodemo, che da prima era venuto a Gesù di notte, venne anche egli, portando una mistura di mirra e d’aloe di circa cento libbre.

40 Essi dunque presero il corpo di Gesù e lo avvolsero in pannilini con gli aromi, com’è usanza di seppellire presso i Giudei.

41 Or nel luogo dov’egli fu crocifisso c’era un orto; e in quell’orto un sepolcro nuovo, dove nessuno era ancora stato posto.

42 Quivi dunque posero Gesù, a motivo della Preparazione dei Giudei, perché il sepolcro era vicino.