1 Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:
2 „Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.
3 Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla.
4 Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: Ūtelge kutsutuile: Vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on
5 Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale;
6 veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära.
7 Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema.
8 Siis ta ütles oma sulastele: Pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt.
9 Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!
10 Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid.
11 Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas.
12 Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust.
13 Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammastekiristamine!
14 Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!"
15 Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad Teda Ta kõnest saaksid võrgutada.
16 Ja nad läkitavad Tema juure oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad ütelda: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest Sa ei vaata inimese isikule.
17 Ūtle nüüd meile, mida Sa arvad: Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?"
18 Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: „Te silmakirjatsejad, miks te Mind kiusate?
19 Näidake Mulle maksuraha!" Ja nad tõid Tema kätte ühe teenari.
20 Tema ütles neile: „Kelle kuju ja pealkiri see on?"
21 Nad vastasid Temale: „Keisri." Siis Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kutsub Jumalale!"
22 Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid Tema ning läksid ära.
23 Sel päeval tuli Tema juure sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi, ja küsisid Talt:
24 „Õpetaja, Mooses on ütelnud: Kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase.
25 Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale.
26 Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
27 Kõige viimaks suri ka naine.
28 Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?"
29 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge!
30 Sest ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala Inglid taevas.
31 Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mis Jumal teile on ütelnud:
32 Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!"
33 Ja kui rahvas seda kuulis, hämmastus ta Tema õpetusest.
34 Aga kui variserid said kuulda, et Ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku;
35 ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates:
36 „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?"
37 Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.
38 See on suur ja esimene käsk.
39 Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast.
40 Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!"
41 Aga kui variserid üheskoos olid, küsis neilt Jeesus
42 ning ütles: „Mis teie arvate Kristusest, kelle Poeg Ta on?" Nad ütlesid Temale: „Taaveti!"
43 Tema ütles neile: „Kuidas siis Taavet hüüab Teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb:
44 Issand on ütelnud minu Issandale: Istu Mu paremale käele, kuni Ma Sinu vaenlased panen Su jalge alla?
45 Kui nüüd Taavet Teda nimetab Issandaks, kuidas Ta siis on tema poeg?"
46 Ja ükski ei võinud Temale sõnagi vastata, ja ükski ei julgenud sellest päevast peale Temalt midagi enam küsida.
1 E Gesù prese di nuovo a parlar loro in parabole dicendo:
2 Il regno de cieli è simile ad un re, il quale fece le nozze del suo figliuolo.
3 E mandò i suoi servitori a chiamare glinvitati alle nozze; ma questi non vollero venire.
4 Di nuovo mandò degli altri servitori, dicendo: Dite agli invitati: Ecco, io ho preparato il mio pranzo; i miei buoi ed i miei animali ingrassati sono ammazzati, e tutto è pronto; venite alle nozze.
5 Ma quelli, non curandosene, se nandarono, chi al suo campo, chi al suo traffico;
6 gli altri poi, presi i suoi servitori, li oltraggiarono e li uccisero.
7 Allora il re sadirò, e mandò le sue truppe a sterminare quegli omicidi e ad ardere la loro città.
8 Quindi disse ai suoi servitori: Le nozze, si, sono pronte; ma glinvitati non ne erano degni.
9 Andate dunque sui crocicchi delle strade e chiamate alle nozze quanti troverete.
10 E quei servitori, usciti per le strade, raunarono tutti quelli che trovarono, cattivi e buoni; e la sala delle nozze fu ripiena di commensali.
11 Or il re, entrato per vedere quelli che erano a tavola, notò quivi un uomo che non vestiva labito di nozze.
12 E gli disse: Amico, come sei entrato qua senza aver un abito da nozze? E colui ebbe la bocca chiusa.
13 Allora il re disse ai servitori: Legatelo mani e piedi e gettatelo nelle tenebre di fuori. Ivi sarà il pianto e lo stridor de denti.
14 Poiché molti son chiamati, ma pochi eletti.
15 Allora i Farisei, ritiratisi, tennero consiglio per veder di coglierlo in fallo nelle sue parole.
16 E gli mandarono i loro discepoli con gli Erodiani a dirgli: Maestro, noi sappiamo che sei verace e insegni la via di Dio secondo verità, e non ti curi dalcuno, perché non guardi allapparenza delle persone.
17 Dicci dunque: Che te ne pare? E egli lecito pagare il tributo a Cesare, o no?
18 Ma Gesù, conosciuta la loro malizia, disse: Perché mi tentate, ipocriti?
19 Mostratemi la moneta del tributo. Ed essi gli porsero un denaro. Ed egli domandò loro:
20 Di chi è questa effigie e questa iscrizione?
21 Gli risposero: Di Cesare. Allora egli disse loro: Rendete dunque a Cesare quel chè di Cesare, e a Dio quel chè di Dio.
22 Ed essi, udito ciò, si maravigliarono; e, lasciatolo, se ne andarono.
23 In quellistesso giorno vennero a lui de Sadducei, i quali dicono che non vè risurrezione, e gli domandarono:
24 Maestro, Mosè ha detto: Se uno muore senza figliuoli, il fratel suo sposi la moglie di lui e susciti progenie al suo fratello.
25 Or verano fra di noi sette fratelli; e il primo, ammogliatosi, morì; e, non avendo prole, lasciò sua moglie al suo fratello.
26 Lo stesso fece pure il secondo, poi il terzo, fino al settimo.
27 Infine, dopo tutti, morì anche la donna.
28 Alla risurrezione, dunque, di quale dei sette sarà ella moglie? Poiché tutti lhanno avuta.
29 Ma Gesù, rispondendo, disse loro: Voi errate, perché non conoscete le Scritture, né la potenza di Dio.
30 Perché alla risurrezione né si prende né si dà moglie; ma i risorti son come angeli ne cieli.
31 Quanto poi alla risurrezione dei morti, non avete voi letto quel che vi fu insegnato da Dio,
32 quando disse: Io sono lIddio di Abramo e lIddio dIsacco e lIddio di Giacobbe? Egli non è lIddio de morti, ma de viventi.
33 E le turbe, udite queste cose, stupivano della sua dottrina.
34 Or i Farisei, udito chegli avea chiusa la bocca a Sadducei, si raunarono insieme;
35 e uno di loro, dottor della legge, gli domandò, per metterlo alla prova:
36 Maestro, qual è, nella legge, il gran comandamento?
37 E Gesù gli disse: Ama il Signore Iddio tuo con tutto il tuo cuore e con tutta lanima tua e con tutta la mente tua.
38 Questo è il grande e il primo comandamento.
39 Il secondo, simile ad esso, è: Ama il tuo prossimo come te stesso.
40 Da questi due comandamenti dipendono tutta la legge ed i profeti.
41 Or essendo i Farisei raunati, Gesù li interrogò dicendo:
42 Che vi par egli del Cristo? di chi è egli figliuolo? Essi gli risposero: Di Davide.
43 Ed egli a loro: Come dunque Davide, parlando per lo Spirito, lo chiama Signore, dicendo:
44 Il Signore ha detto al mio Signore: Siedi alla mia destra finché io abbia posto i tuoi nemici sotto i tuoi piedi?
45 Se dunque Davide lo chiama Signore, comè egli suo figliuolo?
46 E nessuno potea replicargli parola; e da quel giorno nessuno ardì più interrogarlo.