1 Siis tuli varisere ja kirjatundjaid Jeruusalemast Jeesuse juure ja need ütlesid:

2 „Miks Sinu jüngrid rikuvad vanemate pärimust? Sest nad ei pese käsi, kui nad hakkavad leiba võtma."

3 Aga Tema kostis ja ütles neile: „Miks te ise rikute Jumala käsku oma pärimuse pärast?

4 Sest Jumal on ütelnud: Sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema!

5 Kuid teie ütlete: Kes iganes isale või emale ütleb: Ohvrianniks läheb see, mis sul iganes on õigus minult saada!

6 see ei tarvitse oma isa või ema austada. Sellega te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast.

7 Te silmakirjatsejad, Jesaja on teist õigesti ennustanud, üteldes:

8 See rahvas austab Mind oma huultega, aga nende süda on Minust kaugel;

9 ilmaaegu teenivad nad Mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised!"

10 Ja Ta kutsus rahva Enese juure ning ütles neile: „Kuulge ja mõistke!

11 Mitte see, mis suust sisse läheb, ei rüveta inimest, vaid see, mis suust väljub, rüvetab inimest."

12 Siis astusid Tema jüngrid Ta juure ja ütlesid Temale: „Kas Sa tead, et variserid pahandusid kuuldes seda sõna?"

13 Aga Tema kostis ning ütles: „Iga taim, mida Mu taevane Isa pole istutanud, kistakse välja.

14 Jätke nad! Nad on pimedate pimedad teejuhid. Aga kui pime pimedat juhib, langevad mõlemad auku!"

15 Siis kostis Peetrus ja ütles Temale: „Seleta meile see võrdum!"

16 Jeesus ütles: „Kas teiegi veel ei saa aru?

17 Eks te mõista, et kõik, mis suust sisse läheb, läheb kõhtu ja väljub eri paika.

18 Aga mis suust väljub, see lähtub südamest ja see rüvetab inimese.

19 Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget.

20 Need on, mis rüvetavad inimese; kuid pesemata kätega söömine ei rüveta inimest."

21 Ja Jeesus tuli sealt ära ning läks Tüürose ja Siidoni rajadesse.

22 Ja vaata, neist paigust väljus Kaananea naine; see kisendas ning ütles Talle: „Issand, Taaveti poeg, halasta mu peale! Mu tütart vaevab kuri vaim hirmsasti.

23 Aga Ta ei vastanud temale sõnagi. Siis Tema jüngrid astusid Ta juure, palusid Teda ning ütlesid: „Saada ta ära, sest ta kisendab meie taga!"

24 Ent Tema kostis ning ütles: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juure!"

25 Kuid naine tuli, kummardas Teda ning ütles: „Issand, aita mind!"

26 Aga Tema kostis ning ütles: „Ei ole ilus võtta laste leib ja heita koerukeste ette!"

27 siis ütles naine: „Jah, Issand, ometigi söövad koerukesed raasukesi, mis nende isandate laualt langevad!"

28 Siis kostis Jeesus ning ütles temale: „Oh naine, su usk on suur! Sulle sündigu nõnda, kuidas sa tahad!" Ja Tema tütar sai terveks sestsamast tunnist.

29 Ja Jeesus läks sealt ära ja tuli Galilea mere ääre; ja Ta läks mäele ja istus sinna.

30 Ja Tema juure tuli palju rahvast, tuues enesega ühes jalutumaid, vigaseid, pimedaid, keeletumaid ja palju teisi; ja nad heitsid need Tema jalge ette. Ja Ta tegi nad terveks,

31 nii et rahvas pani imeks, nähes keeletumaid rääkivat, vigaseid olevat terved, jalutumaid käivat ja pimedaid nägevat. Ja nad andsid au Iisraeli Jumalale.

32

33 Siis ütlesid Ta jüngrid Temale: „Kust me võtame kõrves nii palju leibu, et nii hulga rahva kõhud täita?"

34 Ja Jeesus ütles neile: „Mitu leiba teil on?" Nad vastasid: „Seitse, ja pisut kalukesi."

35 Siis Ta käskis rahva maha istuda.

36 Ja Ta võttis need seitse leiba ja kalad, tänas, murdis ning andis jüngrite kätte, ja jüngrid andsid rahvale.

37 Ja kõik sõid, ja nende kõhud said täis; ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi seitse korvitäit.

38 Ent neid, kes olid söönud, oli neli tuhat meest peale naiste ja laste.

39 Ja kui Ta oli lasknud rahva ära minna, läks Ta paati ja tuli Magdala maa-alale.

1 Allora s’accostarono a Gesù dei Farisei e degli scribi venuti da Gerusalemme, e gli dissero:

2 Perché i tuoi discepoli trasgrediscono la tradizione degli antichi? poiché non si lavano le mani quando prendono cibo.

3 Ma egli rispose loro: E voi, perché trasgredite il comandamento di Dio a motivo della vostra tradizione?

4 Dio, infatti, ha detto: Onora tuo padre e tua madre; e: Chi maledice padre o madre sia punito di morte; oi, invece, dite:

5 Se uno dice a suo padre o a sua madre: Quello con cui potrei assisterti è offerta a Dio,

6 egli non è più obbligato ad onorar suo padre o sua madre. E avete annullata la parola di Dio a cagion della vostra tradizione.

7 Ipocriti, ben profetò Isaia di voi quando disse:

8 Questo popolo mi onora con le labbra, ma il cuor loro e lontano da me.

9 Ma invano mi rendono il loro culto, insegnando dottrine che son precetti d’uomini.

10 E chiamata a sé la moltitudine, disse loro: Ascoltate e intendete:

11 Non è quel che entra nella bocca che contamina l’uomo; ma quel che esce dalla bocca, ecco quel che contamina l’uomo.

12 Allora i suoi discepoli, accostatisi, gli dissero: Sai tu che i Farisei, quand’hanno udito questo discorso, ne son rimasti scandalizzati?

13 Ed egli rispose loro: Ogni pianta che il Padre mio celeste non ha piantata, sarà sradicata.

14 Lasciateli; sono ciechi, guide di ciechi; or se un cieco guida un altro cieco, ambedue cadranno nella fossa.

15 Pietro allora prese a dirgli: Spiegaci la parabola.

16 E Gesù disse: Siete anche voi tuttora privi d’intendimento?

17 Non capite voi che tutto quello che entra nella bocca va nel ventre ed è gittato fuori nella latrina?

18 Ma quel che esce dalla bocca viene dal cuore, ed e quello che contamina l’uomo.

19 Poiché dal cuore vengono pensieri malvagi, omicidi, adulteri, fornicazioni, furti, false testimonianze, diffamazioni.

20 Queste son le cose che contaminano l’uomo; ma il mangiare con le mani non lavate non contamina l’uomo.

21 E partitosi di là, Gesù si ritirò nelle parti di Tiro e di Sidone.

22 Quand’ecco, una donna cananea di que’ luoghi venne fuori e si mise a gridare: Abbi pietà di me, Signore, figliuol di Davide; la mia figliuola è gravemente tormentata da un demonio.

23 Ma egli non le rispose parola. E i suoi discepoli, accostatisi, lo pregavano dicendo: Licenziala, perché ci grida dietro.

24 Ma egli rispose: Io non sono stato mandato che alle pecore perdute della casa d’Israele.

25 Ella però venne e gli si prostrò dinanzi, dicendo: Signore, aiutami!

26 Ma egli rispose: Non è bene prendere il pan de’ figliuoli per buttarlo ai cagnolini.

27 Ma ella disse: Dici bene, Signore; eppure anche i cagnolini mangiano dei minuzzoli che cadono dalla tavola dei lor padroni.

28 Allora Gesù le disse: O donna, grande è la tua fede; ti sia fatto come vuoi. E da quell’ora la sua figliuola fu guarita.

29 Partitosi di là, Gesù venne presso al mar di Galilea; e, salito sul monte, si pose quivi a sedere.

30 E gli si accostarono molte turbe che avean seco degli zoppi, dei ciechi, de’ muti, degli storpi e molti altri malati; li deposero a’ suoi piedi, e Gesù li guarì;

31 talché la folla restò ammirata a veder che i muti parlavano, che gli storpi eran guariti, che gli zoppi camminavano, che i ciechi vedevano, e ne dette gloria all’Iddio d’Israele.

32 E Gesù, chiamati a sé i suoi discepoli, disse: Io ho pietà di questa moltitudine; poiché già da tre giorni sta con me e non ha da mangiare; e non voglio rimandarli digiuni, che talora non vengano meno per via.

33 E i discepoli gli dissero: Donde potremmo avere, in un luogo deserto, tanti pani da saziare così gran folla?

34 E Gesù chiese loro: Quanti pani avete? Ed essi risposero: Sette e pochi pescetti.

35 Allora egli ordinò alla folla di accomodarsi per terra.

36 Poi prese i sette pani ed i pesci; e dopo aver rese grazie, li spezzò e diede ai discepoli, e i discepoli alle folle.

37 E tutti mangiarono e furon saziati; e de’ pezzi avanzati si levaron sette panieri pieni.

38 Or quelli che aveano mangiato erano quattromila persone, senza contare le donne e i fanciulli.

39 E, licenziate le turbe, Gesù entrò nella barca e venne al paese di Magadan.