1 Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat.
2 Ja ta ütles oma teenijaile: „See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees."
3 Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast.
4 Sest Johannes oli temale ütelnud: „Sul ei ole luba teda pidada."
5 Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks.
6 Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele.
7 Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma.
8 Siis ütles tütar oma ema õhutusel: „Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!"
9 Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda.
10 Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda.
11 Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale.
12 Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.
13 Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala Tema järel.
14 Ja maale astudes Ta nägi palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel, ja Ta tegi terveks nende põdejad.
15 Ent õhtu tulles astusid jüngrid Tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist."
16 Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa."
17 Nemad ütlesid Temale: „Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!"
18 Kuid Tema ütles: „Tooge mulle need siia!"
19 Ja Ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale.
20 Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit.
21 Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.
22 Ja sedamaid sundis Jeesus Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema.
23 Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta Ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas.
24 Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.
25 Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel.
26 Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast.
27 Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, Mina olen see, ärge kartke!"
28 Peetrus kostis Temale ning ütles: „Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla Enese juure vee peale!"
29 Tema ütles: „Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure.
30 Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!"
31 Ja Jeesus sirutas sedamaid Oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"
32 Ja nad astusid paati, ja tuul rauges.
33 Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: „Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!"
34 Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile.
35 Ja kui selle koha mehed Ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja Tema juure toodi kõik haiged;
36 ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.
1 In quel tempo Erode, il tetrarca, udì la fama di Gesù,
2 e disse ai suoi servitori: Costui è Giovanni Battista; egli è risuscitato dai morti, e però agiscono in lui le potenze miracolose.
3 Perché Erode, fatto arrestare Giovanni, lo aveva incatenato e messo in prigione a motivo di Erodiada, oglie di Filippo suo fratello; perché Giovanni gli diceva:
4 E non tè lecito daverla.
5 E benché desiderasse farlo morire, temette il popolo che lo teneva per profeta.
6 Ora, come si celebrava il giorno natalizio di Erode, la figliuola di Erodiada ballò nel convito e piacque ad Erode;
7 ondegli promise con giuramento di darle tutto quello che domanderebbe.
8 Ed ella, spintavi da sua madre, disse: Dammi qui in un piatto la testa di Giovanni Battista.
9 E il re ne fu contristato; ma, a motivo de giuramenti e de commensali, comandò che le fosse data,
10 e mandò a far decapitare Giovanni nella prigione.
11 E la testa di lui fu portata in un piatto e data alla fanciulla, che la portò a sua madre.
12 E i discepoli di Giovanni andarono a prenderne il corpo e lo seppellirono; poi vennero a darne la nuova a Gesù.
13 Udito ciò, Gesù si ritirò di là in barca verso un luogo deserto, in disparte; e le turbe, saputolo, lo seguitarono a piedi dalle città.
14 E Gesù, smontato dalla barca, vide una gran moltitudine; nebbe compassione, e ne guarì glinfermi.
15 Or, facendosi sera, i suoi discepoli gli si accostarono e gli dissero: Il luogo è deserto e lora è già passata; licenzia dunque le folle, affinché vadano pei villaggi a comprarsi da mangiare.
16 Ma Gesù disse loro: Non hanno bisogno dandarsene; date lor voi da mangiare!
17 Ed essi gli risposero: Non abbiam qui altro che cinque pani e due pesci.
18 Ed egli disse: Portatemeli qua.
19 Ed avendo ordinato alle turbe di accomodarsi sullerba, prese i cinque pani e i due pesci e, levati gli occhi al cielo, rese grazie; poi, spezzati i pani, li diede ai discepoli e i discepoli alle turbe.
20 E tutti mangiarono e furon sazi; e si portaron via, dei pezzi avanzati, dodici ceste piene.
21 E quelli che avevano mangiato eran circa cinquemila uomini, oltre le donne e i fanciulli.
22 Subito dopo, Gesù obbligò i suoi discepoli a montar nella barca ed a precederlo sullaltra riva, mentregli licenzierebbe le turbe.
23 E licenziatele si ritirò in disparte sul monte per pregare. E fattosi sera, era quivi tutto solo.
24 Frattanto la barca, già di molti stadi lontana da terra, era sbattuta dalle onde perché il vento era contrario.
25 Ma alla quarta vigilia della notte Gesù andò verso loro, camminando sul mare.
26 E i discepoli, vedendolo camminar sul mare, si turbarono e dissero: E un fantasma! E dalla paura gridarono.
27 Ma subito Gesù parlò loro e disse: State di buon animo, son io; non temete!
28 E Pietro gli rispose: Signore, se sei tu, comandami di venir a te sulle acque.
29 Ed egli disse: Vieni! E Pietro, smontato dalla barca, camminò sulle acque e andò verso Gesù.
30 Ma vedendo il vento, ebbe paura; e cominciando a sommergersi, gridò: Signore, salvami!
31 E Gesù, stesa subito la mano, lo afferrò e gli disse: O uomo di poca fede, perché hai dubitato?
32 E quando furono montati nella barca, il vento sacquetò.
33 Allora quelli che erano nella barca si prostrarono dinanzi a lui, dicendo: Veramente tu sei Figliuol di io!
34 E, passati allaltra riva, vennero nel paese di Gennezaret.
35 E la gente di quel luogo, avendolo riconosciuto, mandò per tutto il paese allintorno, e gli presentaron tutti i malati,
36 e lo pregavano che lasciasse loro toccare non fossaltro che il lembo del suo vestito; e tutti quelli che lo toccarono furon completamente guariti.