1 Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrves

2 ning ütles: „Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal!"

3 Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, üteldes: „Hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!"

4 Aga Johannesel oli riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi.

5 Siis läks välja tema juure Jeruusalem ja kogu Judea ja kõik Jordani ümberkaudne maa;

6 ja ta ristis nad Jordani jões ning nad tunnistasid oma patud.

7 Aga nähes palju varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: „Te rästikute sigitis, kes on teile märku annud põgeneda tulevase viha eest?

8 Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja

9 ja ärge arvake võivat ütelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.

10 Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

11 Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga Kes tuleb pärast mind, on vägevam mind ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma; Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.

12 Ta visk-labidas on Tema käes ja Ta puhastab Oma rehealuse ja kogub Oma nisud aita, kuid aganad Ta põletab ära kustutamatu tulega."

13

14 Kuid Johannes peatas Teda, üteldes: „Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juure!"

15 Jeesus vastas ning ütles temale: „Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust." Siis Johannes andis Temale järele.

16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid, ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale.

17 Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „Seesinane on Minu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!"

1 Or, en ce temps-là vint Jean-Baptiste, prêchant dans le désert de la Judée;

2 Et disant : Convertissez-vous; car le Royaume des cieux est proche.

3 Car c'est ici celui dont il a été parlé par Esaïe le Prophète, en disant : la voix de celui qui crie dans le désert [est] : préparez le chemin du Seigneur, aplanissez ses sentiers.

4 Or Jean avait son vêtement de poil de chameau, et une ceinture de cuir autour de ses reins, et son manger était des sauterelles et du miel sauvage.

5 Alors les habitants de Jérusalem, et de toute la Judée, et de tout le pays des environs du Jourdain, vinrent à lui.

6 Et ils étaient baptisés par lui au Jourdain confessant leurs péchés.

7 Mais voyant plusieurs des Pharisiens et des Saducéens venir à son baptême, il leur dit : race de vipères, qui vous a avertis de fuir la colère à venir?

8 Faites donc des fruits convenables à la repentance.

9 Et ne présumez point de dire en vous-mêmes : nous avons Abraham pour père; car je vous dis que Dieu peut faire naître de ces pierres mêmes des enfants à Abraham.

10 Or la cognée est déjà mise à la racine des arbres; c'est pourquoi tout arbre qui ne fait point de bon fruit s'en va être coupé, et jeté au feu.

11 Pour moi, je vous baptise d'eau en [signe de] repentance; mais celui qui vient après moi est plus puissant que moi, et je ne suis pas digne de porter ses souliers; celui-là vous baptisera du Saint-Esprit, et de feu.

12 Il a son van en sa main, et il nettoiera entièrement son aire, et il assemblera son froment au grenier; mais il brûlera la paille au feu qui ne s'éteint point.

13 Alors Jésus vint de Galilée au Jourdain vers Jean pour être baptisé par lui.

14 Mais Jean l'en empêchait fort, en [lui] disant : J'ai besoin d'être baptisé par toi, et tu viens vers moi?

15 Et Jésus répondant lui dit : Laisse [moi faire] pour le présent : car il nous est ainsi convenable d'accomplir toute justice; et alors il le laissa faire.

16 Et quand Jésus eut été baptisé, il sortit incontinent hors de l'eau, et voilà, les cieux lui furent ouverts, et [Jean] vit l'Esprit de Dieu descendant comme une colombe, et venant sur lui.

17 Et voilà une voix du ciel, disant : Celui-ci est mon Fils bien-aimé, en qui j'ai pris mon bon plaisir.