1 Ma räägin tõtt Kristuses, mina ei valeta mitte; seda tunnistab mulle mu südametunnistus Pühas Vaimus,
2 et mul on suur kurbus ja lõpmatu valu mu südames.
3 Sest ma sooviksin ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest,
4 kes on iisraellased, kellele kuuluvad lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine, ja jumalateenistus ja tõotused,
5 kelle omad on esiisad ja kellest Kristus on pärit liha poolest, Tema, Kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti! Aamen.
6 Aga ei või olla nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja; sest mitte kõik need, kes põlvnevad Iisraelist, ei ole Iisrael;
7 ka ei ole kõik lapsed selle tõttu, et nad on Aabrahami sugu, vaid on öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!"
8 See on: lihased lapsed, mitte need ei ole Jumala lapsed, vaid tõotuse lapsed arvatakse sooks.
9 Sest tõotuse sõna on see: „Ma tulen jälle aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!"
10 Aga mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli samane lugu, kui ta ühest, see on meie esiisast Iisakist, sai käima peale.
11 Sest enne kui kaksikud olid sündinud ega olnud teinud midagi head ega halba, siis - selleks, et valikule vastav Jumala otsustus jääks kindlaks mitte tegude pärast, vaid kutsuja tõttu -
12 öeldi temale: „Vanem orjab nooremat!",
13 nagu ju on kirjutatud: „Jaakobit Ma armastasin, aga Eesavit Ma vihkasin!"
14 Mida me nüüd ütleme? Kas Jumal teeb ülekohut? Mitte sugugi!
15 Sest Ta ütleb Moosesele: „Ma olen armuline, kellele Ma olen armuline, ja halastan, kelle peale Ma halastan!"
16 Nõnda siis ei olene see sellest, kes tahab, ega sellest, kes jookseb, vaid Jumalast, kes armu annab.
17 Sest Kiri ütleb vaaraole: „Just selleks Ma olen sind õhutanud, et sinus näidata Oma väge ja teha kuulsaks Oma nime kogu maailmas!"
18 Nõnda Ta siis annab armu, kellele tahab, ja paadutab, keda tahab.
19 Sa ehk ütled nüüd mulle: „Miks Ta siis veel sõitleb? Kes võib vastu panna Tema tahtele?"
20 Oh inimene, nii see on! Kes siis sina oled, et sa tahad vaielda Jumala vastu? Kas see, mis tehtud, ütleb oma tegijale: „Miks sa mu nõnda tegid?"
21 Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks?
22 Eks Jumal, tahtes osutada Oma viha ja teha teatavaks Oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks,
23 ja teinud seda selleks, et ilmutada Oma au rikkust armuastjate vastu, mis Ta ette oli valmistanud aulisteks,
24 nõnda nagu Tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?
25 Nõnda nagu Ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma tahan hüüda Omaks rahvaks neid, kes ei olnud Mu rahvas, ja Oma armsaks seda, kes ei olnud Mulle armas;
26 ja sünnib, et seal paigas, kus neile öeldi: teie ei ole Minu rahvas! hüütakse neid elava Jumala lasteks!"
27 Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kuigi Iisraeli laste arv oleks otsekui mereliiv, pääseb sellest ainult jääk;
28 sest lõplikult ja kiiresti teostab Issand Oma sõna maa peal!"
29 Ja nõnda nagu Jesaja on ette öelnud: „Kui mitte vägede Issand ei oleks meile jätnud seemet, oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks!"
30 Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse, ent õiguse, mis tuleb usust.
31 Aga Iisrael, kes taotles õiguse käsku, ei ole käsku kätte saanud!
32 Mispärast? Sellepärast et taotlus ei olnud usust, vaid otsekui tegudest; nad tõukasid endid vastu komistuskivi,
33 nõnda nagu on kirjutatud: „Vaata, Ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju; ja kes usub Temasse, ei jää häbisse!"
1 Digo a verdade em Cristo, não minto, dando testemunho comigo a minha consciência no Espírito Santo,
2 que tenho grande tristeza e incessante dor no meu coração.
3 Pois eu mesmo desejaria ser anátema, separado de Cristo, por amor de meus irmãos, meus compatriotas segundo a carne,
4 os quais são israelitas; de quem é a adoção, a glória, as alianças, a promulgação da Lei, o culto de Deus e as promessas;
5 de quem são os patriarcas, e de quem descende o Cristo segundo a carne, o qual é sobre todas as coisas, Deus bendito para sempre. Amém.
6 Porém não é como se a palavra de Deus haja falhado. Pois nem todos os que são de Israel, são israelitas,
7 nem por serem descendência de Abraão, são todos filhos, mas: Em Isaque será chamada a tua descendência.
8 Isto é, não são filhos de Deus os filhos da carne, mas os filhos da promessa são considerados como descendência.
9 A palavra da promessa é esta: Por este tempo virei, e Sara terá um filho.
10 E não somente isso, mas também Rebeca, que havia concebido de um, de Isaque, nosso pai
11 (porque não tendo os filhos gêmeos ainda nascido, nem tendo eles feito bem ou mal algum, para que o propósito de Deus segundo a eleição ficasse firme, não por causa das obras, mas daquele que chama),
12 foi dito a ela: O mais velho servirá ao mais moço.
13 Como está escrito: Eu amei a Jacó, porém aborreci a Esaú.
14 Que diremos, pois? Há, porventura, em Deus injustiça? De modo nenhum.
15 Pois a Moisés disse: Terei misericórdia de quem me aprouver ter misericórdia, e terei compaixão de quem me aprouver ter compaixão.
16 Assim, pois, não é daquele que quer, nem daquele que corre, mas de Deus que usa de misericórdia.
17 Pois disse a Escritura a Faraó: Para isto mesmo te levantei, para mostrar em ti o meu poder, e para que seja anunciado o meu nome por toda a terra.
18 Logo ele tem misericórdia de quem quer, e a quem quer endurece.
19 Dir-me-ás, então: Por que se queixa ele ainda? Pois quem resiste à sua vontade?
20 Mas antes, ó homem, quem és tu que replicas a Deus? Porventura a coisa formada dirá a quem a formou: Por que me fizeste assim?
21 Porventura não tem o oleiro poder sobre o barro para fazer da mesma massa um vaso para honra, e outro para desonra?
22 Que diremos, se Deus, querendo mostrar a sua ira e dar a conhecer o seu poder, suportou com muita longanimidade os vasos de ira, preparados para a perdição,
23 a fim de que também desse a conhecer as riquezas da sua glória sobre os vasos de misericórdia, que de antemão preparou para a glória,
24 os quais somos nós, a quem ele também chamou não só dos judeus, mas também dos gentios?
25 Como ele também disse em Oséias: Chamarei meu povo ao que não era meu povo, E amada à que não era amada;
26 E no lugar em que se lhes disse: Vós não sois povo meu; Ali serão chamados filhos do Deus vivo.
27 Isaías exclama a respeito de Israel: Ainda que o número dos filhos de Israel seja como a areia do mar, é somente o resto que será salvo.
28 Pois o Senhor cumprirá a sua palavra sobre a terra, consumando-a e abreviando-a;
29 como Isaías predisse: Se o Senhor dos exércitos não nos tivesse deixado descendência, Ter-nos-íamos tornado como Sodoma e tais como Gomorra.
30 Que diremos, pois? Que os gentios que não buscavam a justiça, alcançaram a justiça, mas a justiça que vem da fé;
31 porém que Israel, buscando uma lei da justiça, não chegou a esta lei.
32 Por que? Porque não a buscavam pela fé, mas como que pelas obras. Tropeçaram na pedra de tropeço,
33 como está escrito: Eis que ponho em Sião uma pedra de tropeço e uma rocha de escândalo, Aquele que nele crê, não será envergonhado.