1 Ja Jeesus algas kõnet ja rääkis neile jälle tähendamissõnadega ning ütles:
2 „Taevariik on kuninga sarnane, kes oma pojale pulmad tegi.
3 Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulma kutsuma. Ja need ei tahtnud tulla.
4 Taas läkitas ta teisi sulaseid ja ütles: Ūtelge kutsutuile: Vaata, oma söömaaja ma olen valmistanud, mu härjad ja nuumveised on
5 Aga nad ei hoolinud sellest, vaid läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale;
6 veel teised võtsid tema sulased kinni, kohtlesid neid ülbesti ja tapsid nad ära.
7 Aga kuningas vihastus ja läkitas oma sõjaväed välja, hukkas need tapjad ja süütas nende linna põlema.
8 Siis ta ütles oma sulastele: Pulmad on küll valmis, aga need, kes olid kutsutud, ei olnud seda väärt.
9 Minge nüüd teelahkmetele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!
10 Ja need sulased läksid välja teedele ja kogusid kokku kõik, keda nad leidsid, kurjad ja head. Ja pulmakoda sai täis lauasistujaid.
11 Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas.
12 Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust.
13 Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammastekiristamine!
14 Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!"
15 Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad Teda Ta kõnest saaksid võrgutada.
16 Ja nad läkitavad Tema juure oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad ütelda: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest Sa ei vaata inimese isikule.
17 Ūtle nüüd meile, mida Sa arvad: Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?"
18 Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: „Te silmakirjatsejad, miks te Mind kiusate?
19 Näidake Mulle maksuraha!" Ja nad tõid Tema kätte ühe teenari.
20 Tema ütles neile: „Kelle kuju ja pealkiri see on?"
21 Nad vastasid Temale: „Keisri." Siis Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kutsub Jumalale!"
22 Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid Tema ning läksid ära.
23 Sel päeval tuli Tema juure sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi, ja küsisid Talt:
24 „Õpetaja, Mooses on ütelnud: Kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase.
25 Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale.
26 Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
27 Kõige viimaks suri ka naine.
28 Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?"
29 Aga Jeesus kostis ning ütles neile: „Eksite, sest te ei mõista Kirja ega Jumala väge!
30 Sest ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala Inglid taevas.
31 Aga kas te ei ole surnute ülestõusmisest lugenud, mis Jumal teile on ütelnud:
32 Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal. Jumal ei ole mitte surnute, vaid on elavate Jumal!"
33 Ja kui rahvas seda kuulis, hämmastus ta Tema õpetusest.
34 Aga kui variserid said kuulda, et Ta saduseride suu oli sulgenud, tulid nad ühel meelel kokku;
35 ja üks käsutundja nende seast küsis Talt Teda kiusates:
36 „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?"
37 Aga Jeesus ütles temale: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.
38 See on suur ja esimene käsk.
39 Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast.
40 Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!"
41 Aga kui variserid üheskoos olid, küsis neilt Jeesus
42 ning ütles: „Mis teie arvate Kristusest, kelle Poeg Ta on?" Nad ütlesid Temale: „Taaveti!"
43 Tema ütles neile: „Kuidas siis Taavet hüüab Teda vaimus Issandaks, kui ta ütleb:
44 Issand on ütelnud minu Issandale: Istu Mu paremale käele, kuni Ma Sinu vaenlased panen Su jalge alla?
45 Kui nüüd Taavet Teda nimetab Issandaks, kuidas Ta siis on tema poeg?"
46 Ja ükski ei võinud Temale sõnagi vastata, ja ükski ei julgenud sellest päevast peale Temalt midagi enam küsida.
1 Jesus tornou a falar-lhes por meio de parábolas:
2 The kingdom of the heavens has become like a king who made a wedding feast for his son,
3 and sent his bondmen to call the persons invited to the wedding feast, and they would not come.
4 Again he sent other bondmen, saying, Say to the persons invited, Behold, I have prepared my dinner; my oxen and my fatted beasts are killed, and all things ready; come to the wedding feast.
5 But they made light of it, and went, one to his own land, and another to his commerce.
6 And the rest, laying hold of his bondmen, ill-treated and slew {them}.
7 And {when} the king {heard of it he} was wroth, and having sent his forces, destroyed those murderers and burned their city.
8 Then he says to his bondmen, The wedding feast is ready, but those invited were not worthy;
9 go therefore into the thoroughfares of the highways, and as many as ye shall find invite to the wedding feast.
10 And those bondmen went out into the highways, and brought together all as many as they found, both evil and good; and the wedding feast was furnished with guests.
11 And the king, having gone in to see the guests, beheld there a man not clothed with a wedding garment.
12 And he says to him, {My} friend, how camest thou in here not having on a wedding garment? But he was speechless.
13 Then said the king to the servants, Bind him feet and hands, and take him away, and cast him out into the outer darkness: there shall be the weeping and the gnashing of teeth.
14 For many are called ones, but few chosen ones.
16 And they send out to him their disciples with the Herodians, saying, Teacher, we know that thou art true and teachest the way of God in truth, and carest not for any one, for thou regardest not men's person;
17 tell us therefore what thou thinkest: Is it lawful to give tribute to Caesar, or not?
18 But Jesus, knowing their wickedness, said, Why tempt ye me, hypocrites?
19 Shew me the money of the tribute. And they presented to him a denarius.
20 And he says to them, Whose {is} this image and superscription?
21 They say to him, Caesar's. Then he says to them, Pay then what is Caesar's to Caesar, and what is God's to God.
22 And when they heard {him}, they wondered, and left him, and went away.
24 saying, Teacher, Moses said, If any one die, not having children, his brother shall marry his wife and shall raise up seed to his brother.
25 Now there were with us seven brethren; and the first having married died, and not having seed, left his wife to his brother.
26 In like manner also the second and the third, unto the seven.
27 And last of all the woman also died.
28 In the resurrection therefore of which of the seven shall she be wife, for all had her?
29 And Jesus answering said to them, Ye err, not knowing the scriptures nor the power of God.
30 For in the resurrection they neither marry nor are given in marriage, but are as angels of God in heaven.
31 Quanto à ressurreição dos mortos, não lestes o que Deus vos disse:
32 Eu sou o Deus de Abraão, o Deus de Isaac e o Deus de Jacó {Ex 3,6}? Ora, ele não é Deus dos mortos, mas Deus dos vivos.
33 E, ouvindo esta doutrina, as turbas se enchiam de grande admiração.
34 Sabendo os fariseus que Jesus reduzira ao silêncio os saduceus, reuniram-se
35 e um deles, doutor da lei, fez-lhe esta pergunta para pô-lo à prova:
36 Mestre, qual é o maior mandamento da lei?
37 Respondeu Jesus: Amarás o Senhor teu Deus de todo teu coração, de toda tua alma e de todo teu espírito {Dt 6,5}.
38 Este é o maior e o primeiro mandamento.
39 E o segundo, semelhante a este, é: Amarás teu próximo como a ti mesmo {Lv 19,18}.
40 Nesses dois mandamentos se resumem toda a lei e os profetas.
41 Como os fariseus se agrupassem, Jesus interrogou-os:
42 Que pensais vós de Cristo? De quem é filho? Responderam: De Davi!
43 Como então, prosseguiu Jesus, Davi, falando sob inspiração do Espírito, chama-o Senhor, dizendo:
44 O Senhor disse a meu Senhor: Senta-te à minha direita, até que eu ponha teus inimigos por escabelo dos teus pés {Sl 109,1}?
45 Se, pois, Davi o chama Senhor, como é ele seu filho?
46 Ninguém pôde responder-lhe nada. E, depois daquele dia, ninguém mais ousou interrogá-lo.