Paolo difende la propria autorità apostolica
1 Io poi, Paolo, vi esorto per la mansuetudine e la mitezza di Cristo, io, che quando sono presente fra voi sono umile, ma quando sono assente sono ardito verso di voi, 2 vi prego di non obbligarmi, quando sarò presente, a procedere arditamente con quella fermezza con la quale intendo agire contro taluni che pensano che noi camminiamo secondo la carne.
3 Perché, sebbene camminiamo nella carne, non combattiamo secondo la carne, 4 infatti le armi della nostra guerra non sono carnali, ma hanno da Dio il potere di distruggere le fortezze, 5 poiché demoliamo i ragionamenti e tutto ciò che si eleva contro la conoscenza di Dio, e facciamo prigioniero ogni pensiero fino a renderlo ubbidiente a Cristo, 6 e siamo pronti a punire ogni disubbidienza, quando la vostra ubbidienza sarà completa.
7 Voi guardate all’apparenza delle cose. Se uno confida dentro di sé di essere di Cristo, consideri anche questo dentro di sé: che come egli è di Cristo, così lo siamo anche noi. 8 Infatti, se anche volessi vantarmi un po’ di più dell’autorità che il Signore ci ha data per l’edificazione vostra e non per la vostra rovina, non ne sarei svergognato. 9 Dico questo perché non sembri che io cerchi d’intimidirvi con le mie lettere. 10 Qualcuno infatti dice: "Le sue lettere sono gravi e forti, ma la sua presenza personale è debole, e la sua parola è cosa da nulla". 11 Quel tale sappia per certo che quali siamo a parole, per via di lettere, quando siamo assenti, tali saremo anche a fatti quando saremo presenti.
12 Poiché noi non osiamo annoverarci o paragonarci con certuni che si raccomandano da sé, i quali però, misurandosi alla propria misura e paragonandosi con sé stessi, sono senza intelligenza. 13 Noi, invece, non ci vanteremo oltre misura, ma entro la misura del campo di attività di cui Dio ci ha segnato i limiti, dandoci di giungere anche fino a voi. 14 Infatti, noi non ci estendiamo oltre il dovuto, quasi che non fossimo giunti fino a voi, perché siamo realmente giunti fino a voi con l’evangelo di Cristo, 15 né ci vantiamo oltre misura di fatiche altrui, ma nutriamo la speranza che, mentre cresce la vostra fede, noi saremo tenuti, entro i nostri limiti, in maggiore considerazione da voi, 16 in modo da evangelizzare anche i paesi che sono al di là del vostro e da non vantarci, entrando nel campo altrui, di cose già preparate. 17 Ma chi si vanta, si vanti nel Signore. 18 Poiché non colui che raccomanda sé stesso è approvato, ma colui che il Signore raccomanda.
Pauluse kaitsekõne
1 Mina, Paulus, pöördun teie poole Kristuse alandlikkuses ja leebuses; mina, kes ma olevat tasane teiega koos olles, kuid julge olles eemal. 2 Ma anun, et mul teie juurde tulles ei oleks tarvis olla sama julge kui mõne inimesega, kes arvab meid elavat selle maailma nõudmiste järgi. 3 Sest kuigi me elame maailmas, ei sõdi me nagu maailm. 4 Meie võitluse relvad ei ole lihalikud, vaid neis on jumalik vägi purustada kindlusi. 5 Me hävitame iga mõttekäigu, mis tõstab end Jumala tundmise vastu, ja me vangistame iga mõtte selleks, et teha see kuulekaks Kristusele. 6 Ja oleme valmis karistama iga sõnakuulmatust, niipea kui teie kuulekus on saanud täielikuks.
7 Vaadake tõele näkku! Kes on veendunud, et ta kuulub Kristusele, siis pidagu meeles, et sama palju kui tema kuulub Kristusele, kuulume ka meie. 8 Sest kui ma ka kiitleksin ülemäära sellest meelevallast, mille Issand on andnud teie ülesehitamiseks ja mitte mahalõhkumiseks, siis ma ei jääks häbisse. 9 Ometi ei taha ma jätta muljet, nagu püüaksin teid oma kirjadega hirmutada. 10 Sest nad ju räägivad: „Tema kirjad on küll karmid ja vägevad, aga ise kohale tulles on ta nõrk ja tema kõned on kehvad!" 11 Sellised inimesed mõistku, et me oleme teie juures olles samasugused kui eemal oma kirjade sõnades.
12 Me ei söanda küll võistelda ega isegi võrrelda end mõnedega, kes iseennast soovitavad. Nad ei mõista, et mõõdavad ja võrdlevad ennast iseendaga! 13 Ent meie ei kiitle mõõdutundeta, vaid vastavalt sellele mõõdule, mille Jumal on meile määranud ja mis ulatub isegi teieni. 14 Sest me ei rõhuta ülemäära oma volitusi nagu siis, kui me poleks teieni jõudnudki. Me oleme teieni jõudnud Kristuse evangeeliumi kuulutades. 15 Samuti ei kiitle me ülemäära teiste töövaevaga. Ent me loodame, et kui teie usk kasvab, laieneb meie tegevuspiirkond teie seas suuresti. 16 Siis saame kuulutada evangeeliumi teist kaugematele aladele, kiitlemata teiste territooriumil juba tehtud tööst. 17 Aga kes kiitleb, see kiidelgu Issandast! 18 Sest kõlblik ei ole see, kes ennast ise soovitab, vaid see, keda soovitab Issand.