1 Noi sappiamo infatti che, se questa tenda che è la nostra dimora terrena viene disfatta, noi abbiamo da Dio un edificio, una casa non fatta da mano d’uomo, eterna nei cieli. 2 Poiché in questa tenda noi gemiamo, bramando di essere rivestiti della nostra abitazione che è celeste, 3 se pure saremo trovati vestiti e non nudi. 4 Poiché noi che stiamo in questa tenda, gemiamo, aggravati, e perciò desideriamo non già di essere spogliati, ma di essere rivestiti, affinché ciò che è mortale sia assorbito dalla vita. 5 Ora colui che ci ha formati per questo è Dio, il quale ci ha dato la caparra dello Spirito.
6 Noi siamo dunque sempre pieni di fiducia e sappiamo che, mentre abitiamo nel corpo, siamo assenti dal Signore, 7 poiché camminiamo per fede e non per visione, 8 ma siamo pieni di fiducia e preferiamo piuttosto partire dal corpo e abitare con il Signore. 9 Per questo ci sforziamo di essergli graditi, sia che abitiamo nel corpo, sia che ne partiamo. 10 Poiché dobbiamo tutti comparire davanti al tribunale di Cristo, affinché ciascuno riceva la retribuzione delle cose fatte quando era nel corpo, secondo ciò che ha compiuto, sia in bene sia in male.
Il ministerio della riconciliazione
11 Sapendo dunque il timore che si deve avere del Signore, noi persuadiamo gli uomini; e Dio ci conosce a fondo e spero che nelle vostre coscienze anche voi ci conosciate. 12 Non ci raccomandiamo di nuovo a voi, ma vi diamo l’occasione di gloriarvi di noi, affinché abbiate di che rispondere a quelli che si gloriano di ciò che è apparenza e non di ciò che è nel cuore. 13 Perché, se siamo fuori di senno, lo siamo per Dio e, se siamo di buon senno, lo siamo per voi; 14 infatti l’amore di Cristo ci costringe, perché siamo giunti a questa conclusione: che uno solo morì per tutti, quindi tutti morirono, 15 e che egli morì per tutti, affinché quelli che vivono non vivano più per loro stessi, ma per colui che è morto e risuscitato per loro. 16 Quindi, da ora in poi, noi non conosciamo più alcuno secondo la carne e, se anche abbiamo conosciuto Cristo secondo la carne, ora però non lo conosciamo più così. 17 Se dunque uno è in Cristo, egli è una nuova creatura; le cose vecchie sono passate: ecco, sono diventate nuove. 18 E tutto questo viene da Dio che ci ha riconciliati con sé per mezzo di Cristo e ha dato a noi il ministerio della riconciliazione; 19 infatti Dio riconciliava con sé il mondo in Cristo non imputando agli uomini le loro colpe e ha posto in noi la parola della riconciliazione. 20 Noi dunque facciamo da ambasciatori per Cristo, come se Dio esortasse per mezzo nostro; vi supplichiamo nel nome di Cristo: siate riconciliati con Dio. 21 Colui che non ha conosciuto peccato, egli l’ha fatto essere peccato per noi, affinché noi diventassimo giustizia di Dio in lui.
Taevase kodu ootus
1 Me ju teame, et kui meie maine telkhoone hävitatakse, on meil elamu Jumala käest, inimkäteta valmistatud igavene kodu taevas. 2 Maises eluasemes me ägame, oodates pikisilmi, et meid riietataks taevasega. 3 Sest kui meid riietatakse, ei leita meid olevat alasti. 4 Kuni me elame selles telgis, ägame ju rõhumise all, sest me ei taha, et meid alasti võetaks, vaid olla taevaselt riietatud, et elu neelaks ära selle, mis on surelik. 5 Just selleks valmistab meid Jumal, kes on andnud meile pandiks Vaimu.
6 Sellepärast me oleme julged igal ajal. Me teame, et kuni oleme ihus, oleme eemal Issandast; 7 sest me käime usus, mitte nägemises, 8 seepärast oleme kindlad, kuigi eelistaksime ära olla ihust ja viibida Issanda juures. 9 Seetõttu me püüame olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil. 10 Sest me kõik peame ilmuma Kristuse kohtujärje ette, et igaüks saaks tasu vastavalt sellele, mis ta ihus olles on teinud, kas head või halba.
Jumala saadikud
11 Kuna me teame, mis on Issanda kartus, me püüame veenda ka teisi. Kes me oleme, on Jumala jaoks selge ja ma loodan, et see on selge ka teie südametunnistuses. 12 Me ei hakka end taas teile soovitama, kuid anname teile põhjust kiidelda meist, et teil oleks midagi vastu seada neile, kes kiitlevad välisega, kuid mitte sellega, mis on südames.
13 Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale; kui oleme olnud arukad, siis teile. 14 Sest Kristuse armastus sunnib meid ja me oleme veendunud, et kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud. 15 Ja tema on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.
16 Seepärast ei vaata me nüüdsest enam kedagi inimlikult pinnalt. Ja kui me kunagi vaatasime ka Kristust inimlikult pinnalt, ei tee me seda enam. 17 Sest kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud!
18 See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja usaldanud meie kätte lepitusameti. 19 See oli Jumal, kes Kristuses lepitas inimkonna enesega ega arvestanud neile süüks nende patte ja on meile andnud lepituse sõnumi. 20 Meie oleme Kristuse saadikud, otsekui Jumal ise pöörduks inimeste poole meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: laske endid lepitada Jumalaga! 21 Ta on teinud patuohvriks meie asemel selle, kes pattu iial ei teinud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.