L’apostolo Paolo e i falsi apostoli
1 Quanto desidererei che sopportaste da parte mia un po’ di follia! Ma, pure, sopportatemi! 2 Poiché io sono geloso di voi di una gelosia di Dio, perché vi ho fidanzati a un unico sposo, per presentarvi come una casta vergine a Cristo. 3 Ma temo che, come il serpente sedusse Eva con la sua astuzia, così le vostre menti siano corrotte e sviate dalla semplicità e dalla purezza rispetto a Cristo. 4 Infatti, se uno viene a predicarvi un altro Gesù, diverso da quello che abbiamo predicato noi, o se si tratta di ricevere uno Spirito diverso da quello che avete ricevuto, o un vangelo diverso da quello che avete accettato, voi ben lo sopportate! 5 Ora io stimo di non essere stato in nulla da meno di questi sommi apostoli. 6 Ma anche se sono rozzo nel parlare, non lo sono però nella conoscenza; e l’abbiamo dimostrato tra di voi, in tutti i modi e in ogni cosa.
7 Ho io commesso peccato quando, abbassando me stesso perché voi foste innalzati, vi ho annunciato l’evangelo di Dio gratuitamente? 8 Ho spogliato altre chiese, prendendo da loro un salario, per poter servire voi 9 e quando, durante il mio soggiorno fra voi, mi trovai nel bisogno, non fui di peso a nessuno, perché i fratelli, venuti dalla Macedonia, supplirono al mio bisogno; in ogni cosa mi sono astenuto e mi asterrò ancora dall’esservi di peso. 10 Com’è vero che la verità di Cristo è in me, questo vanto non mi sarà tolto nelle contrade dell’Acaia. 11 Perché? Forse perché non vi amo? Dio lo sa. 12 Ma quello che faccio lo farò ancora per togliere ogni occasione a quanti desiderano un pretesto per essere considerati uguali a noi in ciò di cui si vantano. 13 Quei tali sono dei falsi apostoli, degli operai fraudolenti, che si travestono da apostoli di Cristo. 14 E non c’è da meravigliarsene, perché anche Satana si traveste da angelo di luce. 15 Non è dunque gran cosa se anche i suoi ministri si travestono da ministri di giustizia; la fine loro sarà secondo le loro opere.
Le sofferenze dell’apostolo Paolo
16 Lo dico di nuovo: nessuno mi prenda per pazzo o, se no, accettatemi anche come pazzo, affinché anch’io possa vantarmi un po’. 17 Quello che dico, quando mi vanto con tanta fiducia, non lo dico secondo il Signore, ma come un pazzo. 18 Poiché molti si vantano secondo la carne, anch’io mi vanterò. 19 Difatti voi, che siete saggi, li sopportate volentieri i pazzi. 20 Che se uno vi riduce in schiavitù, se uno vi divora, se uno vi prende il vostro, se uno s’innalza sopra voi, se uno vi percuote in faccia, voi lo sopportate. 21 Lo dico a nostra vergogna, come se noi fossimo stati deboli, eppure, di qualunque cosa uno possa vantarsi - parlo da pazzo - oso vantarmene anch’io. 22 Sono Ebrei? Lo sono anch’io. Sono Israeliti? Lo sono anch’io. Sono discendenza di Abraamo? Lo sono anch’io. 23 Sono ministri di Cristo? - Parlo come uno fuori di sé - io lo sono più di loro, più di loro per le fatiche, più di loro per le prigionie, assai più di loro per le percosse sofferte. Sono spesso stato in pericolo di morte. 24 Dai Giudei cinque volte ho ricevuto quaranta colpi meno uno; 25 tre volte sono stato battuto con le verghe; una volta sono stato lapidato; tre volte ho fatto naufragio; ho passato un giorno e una notte nell’abisso. 26 Spesse volte in viaggio, in pericolo sui fiumi, in pericolo di ladroni, in pericoli da parte dei miei connazionali, in pericoli per parte dei Gentili, in pericoli in città, in pericoli nei deserti, in pericoli sul mare, in pericoli tra falsi fratelli, 27 in fatiche e in pene; spesse volte in veglie, nella fame e nella sete, spesse volte nei digiuni, nel freddo e nella nudità. 28 E, per non parlare d’altro, c’è quello che mi assale tutti i giorni, l’ansietà per tutte le chiese. 29 Chi è debole che io non sia debole? Chi è scandalizzato che io non frema per lui?
30 Se bisogna vantarsi, io mi vanterò delle cose che concernono la mia debolezza. 31 Il Dio e Padre del nostro Signore Gesù, che è benedetto in eterno, sa che io non mento. 32 A Damasco, il governatore del re Areta aveva posto delle guardie alla città dei Damasceni per arrestarmi, 33 ma da una finestra fui calato, in una cesta, lungo il muro, e scampai dalle sue mani.
Paulus ja valeapostlid
1 Sallige nüüd pisut minu rumalust! Kuid te ju sallitegi! 2 Ma hoian teist kinni jumaliku kiivusega, sest ma olen kihlanud teid üheleainsale mehele, Kristusele, et teid anda talle puhta neitsina. 3 Aga ma kardan, et nii nagu madu pettis Eevat oma kurikavaluses, eksitatakse teiegi mõtted eemale siirast ja puhtast pühendumisest Kristusele. 4 Sest kui keegi tuleb teie juurde ja kuulutab teist Jeesust, keda meie ei ole kuulutanud, või kui te võtate vastu vaimu, kes on erinev sellest Vaimust, kelle te vastu võtsite, või evangeeliumi, mis erineb sellest, mille te vastu võtsite, siis seda te sallite suurepäraselt!
5 Ma ei arva, et mina neist „vägevatest apostlitest" millegi poolest halvem oleksin. 6 Ma võin küll olla koolitamata kõneleja, aga mul on teadmised, mis me oleme teile alati ja igal viisil teatavaks teinud. 7 Kas ma olen teinud pattu, kui ma ennast alandasin, et teid ülendada, ja kuulutasin teile Jumala evangeeliumi ilma tasuta? 8 Ma riisusin teisi kogudusi, võttes vastu toetust nende käest, et teid teenida. 9 Kui mul teie juures midagi vaja oli, ei koormanud ma kedagi, sest mis mul vaja oli, andsid mulle vennad, kes tulid Makedooniast. Ma olen hoidunud elamast teie kulul ja tahan järgida seda põhimõtet ka edaspidi. 10 Nii tõesti kui Kristuse tõde on minus, ei saa keegi lõpetada mu kiitlemist sellest kogu Ahhaias. 11 Miks? Kas ma ei armasta teid? Jumal teab, et armastan!
12 Kuid nii nagu praegu, toimin ma ka edaspidi, et mitte anda võimalust neile, kes tahavad näidata end meiega võrdsena selles, millega nad kiitlevad. 13 Need inimesed on valeapostlid, võltsid töötegijad, kes moondavad ennast Kristuse apostliteks. 14 Ja pole ka ime, sest saatan ise moondab end valguseingliks. 15 Seepärast ei ole midagi erilist, kui tema teenrid ennast moondavad õiguse teenriteks. Nad lõpetavad seal, kuhu nende teod neid viivad.
Paulus kiitleb oma kannatustega
16 Ma kordan: ärgu keegi pidagu mind rumalaks. Kui aga siiski, siis võtke mind vastu rumalana, et minagi võiksin pisut kiidelda. 17 Nõnda enesekindlalt kiideldes ei räägi ma nagu Issand räägiks, vaid nagu rumal. 18 Aga et paljud kiitlevad inimlikult, siis kiitlen minagi. 19 Te sallite ju meeleldi rumalust, kes te ise olete arukad! 20 Te sallite rõõmuga igaüht, kes teid orjastab, kurnab, ära kasutab, alandab ja näkku lööb.
21 Pean häbiga tunnistama, et meie oleme olnud liiga nõdrad. Aga sellega, millega teised julgevad kiidelda, ütlen seda nüüd otsekui rumal, sellega julgen kiidelda minagi. 22 Nemad on heebrealased? Mina ka. Nemad on iisraellased? Mina ka. Nemad on Aabrahami järglased? Mina ka. 23 Nemad on Kristuse teenrid? Ma räägin pööraselt – mina olen võrreldamatult rohkem. Ma olen rohkem vaeva näinud, rohkem vangis olnud, palju rohkem piitsa saanud, ikka ja jälle surmaga silmitsi seisnud. 24 Juutide käest olen viiel korral saanud ühe piitsahoobi vähem kui nelikümmend. 25 Kolm korda on mind pekstud keppidega, üks kord loobitud kividega. Kolm korda olen teinud läbi laevahuku, terve ööpäeva triivinud avamerel. 26 Ma olen sageli olnud teel: ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva hulgas, ohus võõraste seas, ohus linnades, ohus maal, ohus merel, ohus valevendade keskel. 27 Olen teinud ränka tööd, olnud sageli magamata, olen tundnud nälga ja janu, olnud tihti söömata, külmas ja alasti. 28 Lisaks kõigele muule olen ma igapäevase koorma all, mures kõigi koguduste pärast. 29 Kas keegi on nõrk, ja mina ei tunneks nõrkust? Kas keegi annab patule järele, ja mina ei oleks nördinud?
30 Kui just peab kiitlema, siis ma kiitlen sellega, mis näitab minu nõtrust. 31 Jumal, Issanda Jeesuse Kristuse Isa, olgu kiidetud igavesti, tema teab, et ma ei valeta. 32 Damaskuses valvas kuningas Aretase ametnik linna, et mind vahistada, 33 aga mind lasti korviga läbi müüriakna alla ja ma pääsesin tema käest.