Natura della fede, esempi nell’Antico Testamento
1 Ora la fede è certezza di cose che si sperano, dimostrazione di cose che non si vedono.
2 Infatti, per essa fu resa buona testimonianza agli antichi.
3 Per fede intendiamo che i mondi sono stati formati dalla parola di Dio, cosicché le cose che si vedono non sono state tratte da cose apparenti.
4 Per fede Abele offrì a Dio un sacrificio più eccellente di quello di Caino; per mezzo di essa gli fu resa testimonianza che egli era giusto, quando Dio attestò di gradire le sue offerte, e per mezzo di essa, benché morto, egli parla ancora.
5 Per fede Enoc fu trasportato perché non vedesse la morte; e non fu più trovato, perché Dio l’aveva portato via, poiché prima che fosse portato via fu di lui testimoniato che era piaciuto a Dio. 6 Ora senza fede è impossibile piacergli, poiché chi si accosta a Dio deve credere che egli è e che è il rimuneratore di quelli che lo cercano.
7 Per fede Noè, divinamente avvertito di cose che non si vedevano ancora, mosso da pio timore, preparò un’arca per la salvezza della propria famiglia; per quella fede condannò il mondo e fu fatto erede della giustizia che si ha per mezzo della fede.
8 Per fede Abraamo, essendo chiamato, ubbidì per andarsene in un luogo che egli doveva ricevere in eredità e partì senza sapere dove andava. 9 Per fede soggiornò nella terra promessa, come in terra straniera, abitando in tende con Isacco e Giacobbe, eredi con lui della stessa promessa, 10 perché aspettava la città che ha i veri fondamenti e il cui architetto e costruttore è Dio.
11 Per fede anche Sara, benché fuori d’età, ricevette forza di concepire, perché reputò fedele colui che aveva fatto la promessa. 12 Perciò, da uno solo, come se fosse morto, è nata una discendenza numerosa come le stelle del cielo, come la sabbia lungo la riva del mare che non si può contare.
13 In fede morirono tutti costoro, senza aver ricevuto le cose promesse, ma avendole vedute e salutate da lontano, e avendo confessato che erano forestieri e pellegrini sulla terra. 14 Poiché quelli che dicono tali cose dimostrano che cercano una patria. 15 E, se pure si ricordavano di quella dove erano usciti, certo avevano tempo di ritornarvi. 16 Ma ora ne desiderano una migliore, cioè una celeste, perciò Dio non si vergogna di essere chiamato il loro Dio, poiché ha preparato loro una città.
17 Per fede Abraamo, quando fu provato, offrì Isacco; egli, che aveva ricevuto le promesse, offrì il suo unigenito; 18 anche se Dio gli aveva detto: "È in Isacco che ti sarà data una discendenza". 19 Egli ritenne Dio potente anche da far risuscitare i morti, tant’è che lo riebbe per una specie di risurrezione.
20 Per fede Isacco diede a Giacobbe e a Esaù una benedizione riguardante cose future.
21 Per fede Giacobbe, morente, benedisse ciascuno dei figli di Giuseppe e adorò appoggiato in cima al suo bastone.
22 Per fede Giuseppe, quando stava per morire, fece menzione dell’esodo dei figli d’Israele e diede ordini circa le sue ossa.
23 Per fede Mosè, quando nacque, fu tenuto nascosto per tre mesi dai suoi genitori, perché vedevano che il bambino era bello e non temettero il comandamento del re. 24 Per fede Mosè, diventato grande, rifiutò di essere chiamato figlio della figlia del Faraone, 25 scegliendo piuttosto di essere maltrattato con il popolo di Dio che di godere per breve tempo i piaceri del peccato, 26 stimando gli oltraggi di Cristo ricchezza maggiore dei tesori d’Egitto, perché riguardava alla ricompensa. 27 Per fede abbandonò l’Egitto, non temendo l’ira del re, perché rimase costante, come vedendo colui che è invisibile. 28 Per fede celebrò la Pasqua e fece l’aspersione del sangue, affinché lo sterminatore dei primogeniti non toccasse quelli degli Israeliti.
29 Per fede passarono il Mar Rosso come per l’asciutto, mentre gli egiziani, che tentarono di fare la stessa cosa, furono inabissati.
30 Per fede caddero le mura di Gerico, dopo che vi ebbero girato attorno per sette giorni.
31 Per fede Raab, la prostituta, non perì con i disubbidienti, avendo accolto le spie in pace.
32 Che dirò di più? Poiché il tempo mi verrebbe meno se narrassi di Gedeone, di Barac, di Sansone, di Iefte, di Davide, di Samuele e dei profeti, 33 i quali per fede vinsero regni, operarono giustizia, ottennero adempimento di promesse, chiusero le fauci dei leoni, 34 spensero la violenza del fuoco, scamparono al taglio della spada, trassero forza dalla loro debolezza, divennero forti in guerra, misero in fuga eserciti stranieri. 35 Le donne riebbero per risurrezione i loro morti; altri furono martirizzati non avendo accettato la loro liberazione per ottenere una risurrezione migliore; 36 altri patirono scherni e flagelli, e anche catene e prigionia. 37 Furono lapidati, furono segati, furono uccisi di spada; andarono attorno coperti di pelli di pecora e di capra; bisognosi, afflitti, 38 maltrattati (di loro il mondo non era degno), vaganti per deserti, monti, spelonche e per le grotte della terra. 39 Tutti costoro, pur avendo avuto buona testimonianza per la loro fede, non ottennero quello che era stato promesso, 40 perché Dio aveva in vista per noi qualcosa di meglio, in modo che essi non giungessero alla perfezione senza di noi.
Usk tegudes
1 Ent usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mis pole veel nähtav. 2 Selle usu kohta on meie esivanemad saanud hea tunnistuse.
3 Usu kaudu me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nähtamatust on sündinud nähtav.
4 Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain. Selle tõttu tunnistas Jumal ta õigeks, kui Jumal kiitis heaks tema annid, ja usu kaudu kõneleb Aabel meile veel surnunagi.
5 Usus võeti ära Eenok, nii et ta ei näinud surma: teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga enne ülesvõtmist oli ta saanud tunnistuse, et ta oli Jumalale meelepärane. 6 Kuid ilma usuta on võimatu olla meelepärane. Sest igaüks, kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.
7 Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja pühas kartuses ehitas ta laeva, millega pääses tema pere. Usu kaudu mõistis ta hukka maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.
8 Usus läks Aabraham kuulekalt teele, kui teda kutsuti paika, mille ta pidi saama pärandiks. Ta läks teele, teadmata, kuhu ta läheb. 9 Usu läbi rajas ta oma kodu tõotatud maale otsekui sisserändaja võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kellele see tõotus samuti kuulus. 10 Sest ta ootas kindlale vundamendile rajatud linna, mille kavandaja ja ehitaja on Jumal. 11 Ja usu läbi sai isegi viljatu Saara väe suguvõsa alustamiseks, kuigi oli sünnituseast juba ammu väljas, sest ta pidas tõotuse andjat ustavaks. 12 Nii sündis ühest elujõu kaotanud mehest nõnda rohkesti järglasi, nagu on taevas tähti ja nagu merekaldal liiva, mida ei saa ära lugeda.
13 Need kõik surid uskudes. Nad ei saanud kätte tõotusi, kuid nad nägid ja tervitasid neid eemalt. Ja nad tunnistasid, et nad on võõrad ja läbirändajad maa peal. 14 Sest kes nõnda räägivad, näitavad, et nad igatsevad kodumaad. 15 Kui nad oleks meenutanud kodumaad, kust nad olid lahkunud, siis nad oleks saanud ju pöörduda tagasi. 16 Aga nad igatsevad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seepärast Jumal ei häbene lasta end hüüda nende Jumalaks, kuna tema on valmistanud neile linna.
17 Usu läbi Aabraham, kui Jumal ta proovile pani, loovutas ohvriks Iisaki; tema, kellele olid antud tõotused, tõi ohvrimäele oma ainsa poja, 18 kuigi Jumal oli talle öelnud: „Sinu sugu loetakse Iisakist." 19 Aabraham leidis, et Jumal võib isegi surnuid üles äratada, ja selle võrdpildina sai ta Iisaki surmast tagasi.
20 Usus õnnistas ka Iisak Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
21 Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas palves oma kepi najal.
22 Usus meenutas Joosep oma elu lõpul Iisraeli laste lahkumist ja andis korralduse oma luude kohta.
23 Usus varjasid Moosese vanemad pärast ta sündimist teda kolm kuud, sest nad nägid, et ta on ilus laps, ega kartnud teha kuninga käsu vastu.
24 Usus keeldus Mooses suureks saades laskmast end nimetada vaarao tütrepojaks, 25 eelistades pigem taluda kurja kohtlemist koos Jumala rahvaga, kui nautida üürikest aega pattu. 26 Ta pidas Egiptuse aardeist suuremaks rikkuseks teotust Kristuse pärast, sest ta kinnitas oma pilgu tulevasele tasule. 27 Usus lahkus ta Egiptusest, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes teda, kes on nähtamatu, püsis ta kindlana. 28 Usus korraldas ta paasapüha ja verega piserdamise uksepiitadele, et hävitusingel ei puutuks nende esmasündinuid.
29 Usus läksid Iisraeli lapsed läbi Punase mere nagu kuiva maa, aga kui egiptlased üritasid sama, siis nad uppusid.
30 Usus varisesid Jeeriko müürid, kui seitse päeva oli käidud nende ümber.
31 Usus ei hukkunud hoor Raahab koos uskmatutega, sest ta oli rahuga vastu võtnud maakuulajad.
32 Mida ma veel ütleksin? Mul puudub aeg hakata rääkima Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ja prohvetitest, 33 kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi. Nad sulgesid lõvide lõuad, 34 summutasid tule jõu, pääsesid mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks, osutusid vägevaks sõjas, lõid põgenema võõraste sõjahulgad. 35 Naised said tagasi oma surnud ülestõusmise läbi. Teised lasksid end piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust ja eelistades paremat ülestõusmist. 36 Teised said tunda jõhkrat pilkamist ja piitsahoope ning ahelaid vangikongis. 37 Neid on visatud kividega surnuks, pooleks saetud, mõõgaga hukatud. Nad on käinud lamba- ja kitsenahas ja olnud puuduses, rõhutud, vaevatud – 38 maailm ei olnud neid väärt. Nad ekslesid tühermaadel, mägedes, koobastes ja maalõhedes.
39 Ja kuigi neid kõiki usu pärast kiideti, ei saanud nad kätte tõotust, 40 sest Jumal on midagi paremat kavandanud meie jaoks, et ainult koos meiega saaksid nad täiuslikuks.