1 La legge, infatti, possiede soltanto un’ombra dei futuri beni, non la realtà stessa delle cose, perciò non può mai, con quei sacrifici che sono offerti continuamente, anno dopo anno, rendere perfetti quelli che si accostano a Dio. 2 Altrimenti non si sarebbe forse cessato di offrirli, non avendo più gli adoratori, una volta purificati, alcuna coscienza di peccati? 3 Invece in quei sacrifici è rinnovato ogni anno il ricordo dei peccati, 4 perché è impossibile che il sangue di tori e di capri tolga i peccati.
5 Perciò, entrando nel mondo, egli dice:
"Tu non hai voluto né sacrificio né offerta, ma mi hai preparato un corpo; 6 non hai gradito né olocausti né sacrifici per il peccato. 7 Allora ho detto: ‘Ecco, io vengo’ (nel rotolo del libro è scritto di me) ‘per fare, o Dio, la tua volontà’".
8 Dopo aver detto prima:
"Tu non hai voluto e non hai gradito né sacrifici, né offerte, né olocausti, né sacrifici per il peccato"
( i quali sono offerti secondo la legge), egli dice poi:
9 "Ecco, io vengo per fare la tua volontà".
Così egli abolisce il primo per stabilire il secondo. 10 In virtù di questa "volontà" noi siamo stati santificati, mediante l’offerta del corpo di Gesù Cristo fatta una volta per sempre.
11 Mentre ogni sacerdote è in piedi ogni giorno a svolgere il suo servizio e offrire molte volte gli stessi sacrifici che non possono mai togliere i peccati, 12 questi, dopo aver offerto un unico sacrificio per i peccati e per sempre, si è posto a sedere alla destra di Dio, 13 aspettando soltanto che i suoi nemici siano ridotti a essere lo sgabello dei suoi piedi. 14 Perché con un’unica offerta egli ha per sempre resi perfetti quelli che sono santificati. 15 E anche lo Spirito Santo ce ne rende testimonianza. Infatti, dopo aver detto:
16 "Questo è il patto che farò con loro dopo quei giorni, dice il Signore: io metterò le mie leggi nei loro cuori; e le scriverò nelle loro menti",
egli aggiunge:
17 "E non mi ricorderò più dei loro peccati e delle loro iniquità".
18 Ora, dove c’è perdono di queste cose, non c’è più bisogno di offerta per il peccato.
Esortazione a perseverare nella fede
19 Avendo dunque, fratelli, libertà di entrare nel santuario in virtù del sangue di Gesù, 20 la via recente e vivente che egli ha inaugurata per noi attraverso la cortina, vale a dire la sua carne, 21 e avendo noi un grande sacerdote sopra la casa di Dio, 22 accostiamoci di vero cuore, con piena certezza di fede, avendo i cuori aspersi di quell’aspersione che li purifica dalla cattiva coscienza e il corpo lavato d’acqua pura. 23 Riteniamo fermamente la confessione della nostra speranza, senza vacillare, perché fedele è colui che ha fatto le promesse. 24 E facciamo attenzione gli uni agli altri per incitarci all’amore e alle buone opere, 25 non abbandonando la nostra comune adunanza come alcuni sono soliti fare, ma esortandoci a vicenda; tanto più che vedete avvicinarsi il giorno.
26 Perché, se pecchiamo volontariamente dopo aver ricevuto la conoscenza della verità, non resta più alcun sacrificio per i peccati; 27 rimangono una terribile attesa del giudizio e l’ardore di un fuoco che divorerà gli avversari. 28 Uno che abbia violato la legge di Mosè muore senza misericordia sulla parola di due o tre testimoni. 29 Di quale peggiore castigo, pensate voi, sarà giudicato degno colui che avrà calpestato il Figlio di Dio e avrà tenuto per profano il sangue del patto con il quale è stato santificato, e avrà oltraggiato lo Spirito della grazia? 30 Poiché noi sappiamo chi è colui che ha detto:
"A me appartiene la vendetta! Io darò la retribuzione!".
E ancora:
"Il Signore giudicherà il suo popolo".
31 È spaventoso cadere nelle mani del Dio vivente.
32 Ma ricordatevi di quei primi giorni, quando, dopo essere stati illuminati, avete sostenuto una grande lotta con sofferenze: 33 talvolta esposti agli oltraggi e ad afflizioni, altre volte partecipi della sorte di quelli che erano trattati così. 34 Infatti, voi simpatizzaste con i carcerati e accettaste con gioia la ruberia dei vostri beni, sapendo di avere per voi una ricchezza migliore e permanente. 35 Non gettate dunque via la vostra franchezza che ha una grande ricompensa! 36 Poiché avete bisogno di costanza, affinché, avendo fatta la volontà di Dio, otteniate ciò che vi è stato promesso. Perché: 37 "Ancora un brevissimo tempo, e colui che deve venire verrà e non tarderà;38 ma il mio giusto vivrà per fede; e se si trae indietro, l’anima mia non lo gradisce". 39 Ma noi non siamo di quelli che si tirano indietro a loro perdizione, ma di quelli che hanno fede per salvare l’anima.
Kristuse ohver, üks kord ja lõplikult
1 Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte tegelikkuse tõeline kuju. Seadus ei suuda iial teha jäävalt täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette aasta-aastalt nendesamade ohvritega. 2 Vastasel korral, kas nad ei oleks siis ohverdamast lakanud? Sest jumalateenijad oleksid lõplikult puhtaks saanud ja neil ei oleks enam olnud patust südametunnistust. 3 Ent ohvrid on vaid iga-aastaseks meeldetuletuseks patust. 4 Härgade ja kitsede verel on võimatu patte ära võtta.
5 Seepärast ütles Kristus maailma tulles:
„Ohvrit ega andi sa ei tahtnud,
aga valmistasid mulle ihu:
6 põletus- ja patuohvritest
ei olnud sul hea meel.
7 Siis ma ütlesin: „Vaata, ma tulen –
rullraamatus on minust kirjutatud –
tegema sinu tahtmist, Jumal!" "
8 Esimeses pooles ütleb ta: „Ohvreid, ande, põletus- ja patuohvreid sa ei tahtnud ega olnud sul hea meel neist" – mida ju ohverdatakse Seaduse järgi. 9 Siis aga ütleb ta: „Ma olen tulnud tegema sinu tahtmist." Ta tühistab esimese, et kehtestada teine. 10 Selles tahtmises on meid pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ohvriga üks kord ja lõplikult.
11 Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja toob korduvalt samu ohvreid, mis ei suuda iial ära võtta patte. 12 Kristus aga ohverdas üheainsa, alati kehtiva ohvri pattude eest, ja on jäädavalt istunud Jumala paremale käele 13 ja ootab sellest ajast alates, kuni ta vaenlased paisatakse põrmu ta jalge alla. 14 Sest üheainsa ohvriga on ta jäädavalt teinud täiuslikuks need, keda pühitsetakse.
15 Seda tunnistab meile ka Püha Vaim; sest kui ta oli öelnud:
16 „See on leping, mille ma sõlmin teiega
pärast neid päevi, ütleb Issand.
Ma panen oma seadused neile südamesse
ja kirjutan need nende teadvusse."
17 Siis ta lisab:
„Ja ma ei mäleta enam
nende patte ega ülekohtutegusid."
18 Aga kui need on kord andeks antud, seal ei ole enam vaja mingit ohvrit pattude eest.
Üleskutse püsivuseks
19 Vennad ja õed, Jeesuse vere läbi on meil julgus vabalt sisse minna kõige pühamasse paika. 20 Selle tee on ta meile avanud uuena ja elavana eesriide, see tähendab oma maise ihu kaudu. 21 Ja et meil on nõnda suur preester Jumala koja üle, 22 siis astugem Jumala ette siira südamega, täielikus usus, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! 23 Hoidkem kõikumatult kinni lootusest, mida me tunnistame, sest ustav on see, kes seda on tõotanud. 24 Ja mõelgem, kuidas üksteist ergutada armastusele ja headele tegudele! 25 Ärgem jäägem eemale oma koguduse kokkusaamistelt, nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist, ja seda enam, et näete kohtupäeva lähenevat.
26 Sest kui me teeme tahtlikult pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude lepituseks, 27 vaid ainult mingi kohutav kohtu ootamine ja vihatuli, mis neelab Jumalale vastupanijad. 28 Igaüks, kes hülgab Moosese Seaduse, peab ilma halastuseta surema kahe või kolme tunnistaja ütluse peale. 29 Kui palju rängema karistuse väärib siis teie meelest see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole kalliks pidanud lepingu verd, millega teda on pühitsetud, ning on teotanud armu Vaimu? 30 Me ju tunneme teda, kes ütleb: „Mulle kuulub kättemaks, minu käest tuleb karistus." Ja veel: „Issand mõistab kohut oma rahva üle."
31 Hirmus on langeda elava Jumala kätte!
32 Tuletage meelde endisi päevi, mil te äsja valgustatuna pidite taluma rasket ja kannatusrohket võitlust! 33 Mõnikord olite ise avaliku pilke ja ahistamise all, mõnikord näitasite oma ühtekuuluvust nendega, keda nõnda koheldi. 34 Te olete kannatanud koos vangidega ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja püsivam varandus. 35 Seepärast ärge kaotage oma julgust, sest see saab suure palga!
36 Teil läheb vaja kannatlikkust, et teha Jumala tahtmist ja saada kätte tema tõotused. 37 Sest
„Veel õige pisut aega,
siis tuleb see, kes on tulemas,
ega viivita enam."
38 Aga
„Minu õige jääb usust elama,
ja kui ta taganeb,
ei tunne ma temast head meelt."
39 Meie aga ei ole need, kes taganevad ja hukkuvad, vaid meie usume ja jääme elama.