Indirizzo e saluti
1 Paolo, servo di Cristo Gesù, chiamato a essere apostolo, appartato per l’evangelo di Dio, 2 che egli aveva già promesso per mezzo dei suoi profeti nelle sante Scritture 3 e che riguarda il Figlio suo, nato dal seme di Davide secondo la carne, 4 dichiarato Figlio di Dio con potenza secondo lo Spirito di santità mediante la sua risurrezione dai morti, cioè Gesù Cristo nostro Signore, 5 per mezzo del quale abbiamo ricevuto grazia e apostolato per trarre all’ubbidienza della fede tutti i Gentili, per il suo nome - 6 fra i quali siete anche voi, chiamati da Gesù Cristo - 7 a quanti sono in Roma, amati da Dio, chiamati santi, grazia a voi e pace da Dio nostro Padre e dal Signore Gesù Cristo.
Desiderio di Paolo di visitare i cristiani di Roma
8 Prima di tutto io rendo grazie al mio Dio per mezzo di Gesù Cristo per tutti voi perché la vostra fede è annunciata per tutto il mondo. 9 Poiché Dio, il quale servo nello spirito mio annunciando l’evangelo del Figlio suo, mi è testimone che faccio continuamente menzione di voi in tutte le mie preghiere, 10 chiedendo che in qualche modo mi sia data finalmente, per la volontà di Dio, l’occasione di venire a voi. 11 Poiché desidero vivamente di vedervi per comunicarvi qualche dono spirituale affinché siate fortificati 12 o, meglio, perché quando sarò tra voi ci confortiamo a vicenda mediante la fede che abbiamo in comune, voi e io. 13 Non voglio che ignoriate, fratelli, che molte volte mi sono proposto di recarmi da voi (ma finora ne sono stato impedito) per avere qualche frutto anche fra voi come fra il resto dei Gentili. 14 Io sono debitore tanto ai Greci quanto ai Barbari, tanto ai sapienti quanto agli ignoranti; 15 così, per quanto dipende da me, io sono pronto ad annunciare l’evangelo anche a voi che siete in Roma.
Il giusto vivrà per fede
16 Poiché io non mi vergogno dell’evangelo, perché esso è potenza di Dio per la salvezza di chiunque crede, del Giudeo prima e poi del Greco, 17 poiché in esso la giustizia di Dio è rivelata da fede a fede, com’è scritto: "Ma il giusto vivrà per fede".
L’empietà e l’idolatria dei pagani
18 Poiché l’ira di Dio si rivela dal cielo contro ogni empietà e ingiustizia degli uomini che soffocano la verità con l’ingiustizia, 19 infatti quel che si può conoscere di Dio è manifesto in loro, avendolo Dio loro manifestato, 20 poiché le perfezioni invisibili di lui, la sua eterna potenza e divinità, si vedono chiaramente fin dalla creazione del mondo, essendo intese per mezzo delle opere sue; perciò essi sono inescusabili, 21 perché, pur avendo conosciuto Dio, non l’hanno glorificato, né l’hanno ringraziato come Dio, ma si sono dati a vani ragionamenti e l’insensato loro cuore si è ottenebrato. 22 Dicendosi sapienti, sono diventati stolti 23 e hanno mutato la gloria dell’incorruttibile Dio in immagini simili a quelle dell’uomo corruttibile, di uccelli, di quadrupedi e di rettili.
24 Per questo Dio li ha abbandonati all’impurità, secondo le concupiscenze del loro cuore, perché disonorassero fra di loro i loro corpi; 25 essi, che hanno mutato la verità di Dio in menzogna, e hanno adorato e servito la creatura invece del Creatore, che è benedetto in eterno. Amen.
26 Perciò Dio li ha abbandonati a passioni infami: le loro femmine hanno mutato l’uso naturale in quello che è contro natura; 27 allo stesso modo anche i maschi, lasciando il rapporto naturale con la donna, si sono infiammati nella loro libidine gli uni per gli altri, commettendo uomini con uomini cose ignobili, ricevendo in loro stessi la meritata ricompensa del proprio traviamento.
28 Siccome non si sono curati di ritenere la conoscenza di Dio, Dio li ha abbandonati a una mente perversa, perché facessero le cose che sono sconvenienti, 29 ricolmi di ogni ingiustizia, malvagità, cupidigia, malizia, pieni di invidia, d’omicidio, di contesa, di frode, di malignità, 30 calunniatori, maldicenti, abominevoli a Dio, insolenti, superbi, vanagloriosi, inventori di mali, disubbidienti ai genitori, 31 insensati, senza fede nei patti, senza affetto naturale, spietati, 32 i quali, pur conoscendo che secondo il giudizio di Dio quelli che fanno tali cose sono degni di morte, non soltanto le fanno, ma approvano anche chi le commette.
1 Pauluselt, Kristuse Jeesuse sulaselt, kes on kutsutud apostliks ja valitud levitama Jumala evangeeliumi, 2 mida Jumal on oma prohvetite kaudu Pühakirjas ette tõotanud, 3 sõnumit tema Pojast – kes maises elus pärines Taaveti soost 4 ja on pühaduse Vaimu väes kinnitatud Jumala Pojaks pärast surnuist ülestõusmist – Jeesusest Kristusest, meie Issandast. 5 Tema läbi me oleme saanud armu ja apostliameti, et levitada usukuulekust tema nime auks mittejuutide keskel, 6 kelle hulgas teiegi olete kutsutud kuuluma Jeesusele Kristusele.
7 Kõigile Jumala armastatuile Roomas, teile, keda tema on kutsunud pühaks rahvaks:
Armu ja rahu teile meie Isalt Jumalalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Paulus igatseb külastada Roomat
8 Kõigepealt ma tänan oma Jumalat Jeesuse Kristuse kaudu teie kõigi eest, sest teie usust kõneldakse kogu maailmas. 9 Sest Jumal, keda ma oma vaimus teenin, levitades evangeeliumi tema Pojast, võib tunnistada, kuidas ma teid alatasa meenutan 10 oma palveis igal ajal ja anun, et mul Jumala tahtel ehk lõpuks ometi läheks korda teid külastada.
11 Ma ju igatsen teid näha, et võiksin anda teile vaimulikult midagi, mis teeb teid tugevaks; 12 see tähendab, et saaksime vastastikku julgustust üksteiselt – teie minu ja mina teie usu läbi. 13 Ärgu olgu teil teadmata, vennad ja õed, et ma olen palju kordi kavatsenud teid külastada, et mul võiks olla vilja ka teie keskel, nii nagu teiste mittejuutide seas, aga siiani on mind ikka takistatud. 14 Ma olen ju võlglane nii kreeklaste kui võõramaalaste, nii tarkade kui rumalate ees; 15 seepärast olen täis tahtmist kuulutada evangeeliumi ka teie juures Roomas.
16 Ma ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub – esmalt juudile, siis ka mittejuudile. 17 Sest evangeeliumis avaldub see, kuidas Jumal inimesi õigeks teeb – algusest lõpuni usu alusel, nõnda nagu on kirjutatud:
„Õige jääb usust elama!"
Jumala viha patuse inimkonna vastu
18 Kuid Jumala viha avaldub taevast inimeste kogu kurjuse ja ülekohtu vastu, mida nad teevad, lämmatades tõde ülekohtuga. 19 Sest see, mida on võimalik teada Jumalast, on nende keskel avalik – Jumal on selle neile avaldanud. 20 Tema nähtamatu olemus, tema muutumatu vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale selgesti näha, arusaadavad tema tööde põhjal. Nõnda ei ole neil mingit vabandust, 21 sest tundes Jumalat, ei ole nad teda ülistanud ja tänanud kui Jumalat, vaid on andunud tühistele targutustele ja nende mõistmatu süda on mattunud pimedusse. 22 Väites end olevat targad, on nad muutunud rumalaks 23 ning kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese, lindude, neljajalgsete ja roomajate kujutise vastu.
24 Seepärast on Jumal nad andnud nende südame himudes rüveduse kütkesse, isekeskis oma keha häbistama. 25 Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning ülistanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes on kiidetud igavesti! Aamen.
26 Seepärast on Jumal andnud nad häbiväärsete himude meelevalda: nende naised on asendanud loomuliku vahekorra loomuvastasega. 27 Samamoodi on mehed loobunud loomulikust vahekorrast naisega ning oma himus süttinud üksteisest; käitunud sündmatult mees mehega ja iseenestes saanud kätte kohase karistuse oma eksimuse eest.
28 Veel enam, kuna nad ei pidanud väärtuslikuks Jumala tundmist, andis Jumal nad kõlvatu mõtteviisi meelevalda tegema seda, mis on väär. 29 Nad on täis kõikvõimalikku ebaõiglust, kurjust, ahnust ja halba; täis kadedust, mõrvu, riidu, kavalust ja pahatahtlikkust. Nad on keelepeksjad, 30 laimajad, Jumala vihkajad, vägivaldsed, ülbed, hooplejad, leidlikud kurjale, vastuhakkajad vanemaile, 31 mõistmatud, sõnamurdjad, kalgi südamega, halastamatud. 32 Nad küll teavad hästi Jumala otsust, et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt, kuid ei tee mitte ainult sedasama, vaid kiidavad heaks ka need, kes nii teevad.