Pular para o conteúdo
Publicidade

Romanos 4

OPKEK

Abraamo e Davide giustificati per fede

1 Che diremo dunque che l’antenato nostro Abraamo abbia ottenuto secondo la carne? 2 Poiché, se Abraamo fosse stato giustificato per le opere, egli avrebbe di che gloriarsi, ma non davanti a Dio, infatti, che dice la Scrittura?

3 "Abraamo credette a Dio, e ciò gli fu messo in conto come giustizia".

4 Ora a chi opera il salario non è messo in conto come grazia, ma come debito, 5 mentre a chi non opera, ma crede in colui che giustifica l’empio, la sua fede gli è messa in conto come giustizia.

6 Così pure Davide proclama la beatitudine dell’uomo al quale Dio imputa la giustizia senza opere, dicendo:

7 "Beati quelli le cui iniquità sono perdonate, e i cui peccati sono coperti.8 Beato l’uomo al quale il Signore non imputa il peccato".

9 Questa beatitudine è soltanto per i circoncisi o anche per gli incirconcisi? Poiché noi diciamo che la fede fu messa in conto ad Abraamo come giustizia. 10 In che modo dunque gli fu messa in conto? Quando era circonciso o quando era incirconciso? Non quando era circonciso, ma quando era incirconciso; 11 poi ricevette il segno della circoncisione, quale sigillo della giustizia ottenuta per la fede che aveva quando era incirconciso, affinché fosse il padre di tutti quelli che credono essendo incirconcisi, in modo che anche a loro sia messa in conto la giustizia, 12 e il padre dei circoncisi, di quelli, cioè, che non soltanto sono circoncisi, ma seguono anche le orme della fede del nostro padre Abraamo quando era ancora incirconciso.

La promessa realizzata per fede

13 Poiché la promessa di essere erede del mondo non fu fatta ad Abraamo o alla sua discendenza in base alla legge, ma in base alla giustizia che viene dalla fede. 14 Poiché, se sono eredi quelli della legge, la fede è resa vana e la promessa è annullata, 15 poiché la legge produce ira, ma dove non c’è legge, non c’è neppure trasgressione. 16 Perciò l’eredità è per fede, affinché sia per grazia, in modo che la promessa sia sicura per tutta la discendenza, non soltanto per quella che è sotto la legge, ma anche per quella che ha la fede di Abraamo, il quale è padre di noi tutti 17 (com’è scritto: "Io ti ho costituito padre di molte nazioni") davanti al Dio a cui egli credette, il quale fa rivivere i morti e chiama le cose che non sono come se fossero. 18 Egli, sperando contro speranza, credette per diventare padre di molte nazioni, secondo quello che gli era stato detto: "Così sarà la tua discendenza". 19 Senza venire meno nella fede, egli vide bensì che il suo corpo era svigorito (aveva quasi cent’anni) e che Sara non era più in grado di essere madre, 20 ma davanti alla promessa di Dio non vacillò per incredulità, ma fu fortificato per la sua fede dando gloria a Dio 21 ed essendo pienamente convinto che, ciò che aveva promesso, egli era anche potente da effettuarlo. 22 Perciò gli fu messo in conto come giustizia.

23 Ora non per lui soltanto sta scritto che questo gli fu messo in conto come giustizia, 24 ma anche per noi ai quali sarà così messo in conto, per noi che crediamo in colui che ha risuscitato dai morti Gesù, nostro Signore, 25 il quale è stato dato a causa delle nostre offese ed è stato risuscitato a motivo della nostra giustificazione.

Näide Aabrahamist

1 Mis me siis ütleme oma lihase esivanema Aabrahami kohta? Milline oli tema kogemus? 2 Kui Aabraham oleks tegude alusel õigeks mõistetud, siis oleks tal põhjust kiitlemiseks, aga mitte Jumala ees. 3 Sest mida Pühakirjas öeldakse? Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks."

4 Sellele, kes teeb tegusid, ei arvestata tasu mitte armust, vaid võlgnevuse tõttu temale. 5 Ent kui keegi tegusid tegemata usub temasse, kes jumalatu õigeks mõistab, siis arvestatakse õigeksmõistmise alusena tema usku. 6 Samuti nimetab Taavet õnnistatuks inimest, keda Jumal arvestab õigeksmõistetuks tegudest sõltumata:

7 Õnnistatud on need, kelle ülekohus on andeks antud

ja kelle patud on kinni kaetud.

8 Õnnistatud on inimene, kelle pattu Issand ei arvesta."

9 Kas see õndsus kuulub siis ainult ümberlõigatuile, või ehk ka ümberlõikamatuile? Me ju ütleme: Aabrahami usk arvati talle õiguseks." 10 Mis olukorras seda siis arvati? Kas sellal, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli veel ümber lõikamata? Ta ei olnud siis ümber lõigatud, vaid oli tõesti veel ümber lõikamata! 11 Ning ta võttis vastu ümberlõikamise märgi selle õigeksmõistmise kinnituseks, mis tal oli juba ümberlõikamatuna oma usu tõttu. Nõnda sai ta kõigi nende esiisaks, kes on ümber lõikamata, aga kes usuvad, ning seda arvestatakse nende õigeksmõistmise alusena. 12 Samuti sai ta nende ümberlõigatute esiisaks, kes on mitte ainult ümber lõigatud, vaid ka elavad selle usu eeskujul, mis oli meie esiisal Aabrahamil juba enne ümberlõikamist.

13 Sest tõotust, et temast saab maailma pärija, ei antud Aabrahamile ega ta järelsoole mitte Seaduse kaudu, vaid usu põhjal omistatud õigeksmõistmise kaudu. 14 Kui pärimine toimuks Seadusest kinnipidamise alusel, siis kaotaks usk sisu ja tõotus kehtivuse, 15 sest Seaduse tõttu tuleb viha; aga kus pole seadust, seal pole ka üleastumist.

16 Seepärast toimub pärimine usu alusel, et see oleks armust, ja et tõotus kehtiks kindlalt kogu Aabrahami järelsoole mitte ainult neile, kel on Seadus, vaid ka neile, kes usuvad nõnda nagu Aabraham. On ju tema meie kõigi isa, 17 nagu Pühakirjas öeldakse: Ma olen sind seadnud paljude rahvaste isaks!" Selle tunnistajaks on Jumal, keda ta uskus, Jumal, kes teeb surnud elavaks ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid.

18 Lootes üle loodetava, uskus Aabraham, et temast saab paljude rahvaste isa, nagu talle oli öeldud: Nii saavad olema sinu järeltulijad!" 19 Tema usk ei raugenud teadmisest, et tema ligi saja-aastane keha oli samahästi kui surnud ja Saara üsast polnud iial sündinud elu. 20 Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai tugevaks usus, austades Jumalat 21 kindla veendumusega, et Jumal suudab oma tõotuse ka täita. 22 Sellepärast see arvati talle õiguseks. 23 Aga et see temale arvati õiguseks, on pandud kirja mitte üksnes tema, 24 vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse õiguseks, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, 25 kes anti surma meie eksimuste pärast ja äratati üles meie õigeksmõistmiseks.

Veja também