Dio non ha ripudiato il Suo popolo
1 Io dico dunque: Dio ha forse ripudiato il suo popolo? Assolutamente no! Perché anch’io sono Israelita, della discendenza di Abraamo, della tribù di Beniamino. 2 Dio non ha ripudiato il suo popolo, che ha preconosciuto. Non sapete ciò che la Scrittura dice a proposito di Elia? Come egli si rivolge a Dio contro Israele, dicendo: 3 "Signore, hanno ucciso i tuoi profeti, hanno demolito i tuoi altari, e io sono rimasto solo, e cercano la mia vita?". 4 Ma che cosa gli rispose la voce divina? "Mi sono riservato settemila uomini, che non hanno piegato il ginocchio davanti a Baal". 5 Così anche nel tempo presente c’è un residuo eletto per grazia. 6 Ma se è per grazia non è più per opere, altrimenti grazia non è più grazia.
7 Che dunque? Quello che Israele cerca, non lo ha ottenuto, mentre il residuo eletto lo ha ottenuto e gli altri sono stati induriti, 8 com’è scritto:
"Dio ha dato loro uno spirito di stordimento, degli occhi per non vedere e degli orecchi per non udire, fino a questo giorno".
9 E Davide dice:
"La loro mensa sia per loro un laccio, una rete, un inciampo, e una retribuzione.10 Siano gli occhi loro oscurati perché non vedano, e piega la loro schiena per sempre".
Avvertimento rivolto ai Gentili
11 Io dico dunque: sono forse inciampati perché cadessero? Assolutamente no! Ma per la loro caduta la salvezza è giunta ai Gentili per provocare la loro gelosia. 12 Ora, se la loro caduta è una ricchezza del mondo e la loro diminuzione è una ricchezza per i Gentili, quanto più lo sarà la loro pienezza! 13 Ma io parlo a voi, o Gentili, perché io sono apostolo dei Gentili, onoro il mio ministerio, 14 nella speranza di provocare a gelosia quelli del mio sangue e di salvarne alcuni. 15 Infatti, se il loro ripudio è stato la riconciliazione del mondo, che sarà la loro riammissione, se non un rivivere dai morti?
16 Se la primizia è santa, anche la massa è santa e se la radice è santa, anche i rami sono santi. 17 Sebbene alcuni rami sono stati troncati e tu, che sei olivo selvatico, sei stato innestato al posto loro e sei divenuto partecipe della radice e della grassezza dell’ulivo, 18 non ti insuperbire contro i rami, ma, se ti insuperbisci, sappi che non sei tu che porti la radice, ma è la radice che porta te. 19 Allora tu dirai: "Sono stati troncati dei rami perché io fossi innestato". 20 Bene: sono stati troncati per la loro incredulità e tu sussisti per la fede; non ti insuperbire, ma temi. 21 Perché, se Dio non ha risparmiato i rami naturali, non risparmierà neppure te. 22 Considera dunque la bontà e la severità di Dio: severità verso quelli che sono caduti, ma verso te la bontà di Dio, se perseveri nella sua bontà, altrimenti anche tu sarai reciso. 23 E anche quelli, se non perseverano nella loro incredulità, saranno innestati, perché Dio è potente da innestarli di nuovo. 24 Poiché, se tu sei stato tagliato dall’ulivo per sua natura selvatico, e sei stato contro natura innestato nell’ulivo domestico, quanto più essi, che sono dei rami naturali, saranno innestati nel loro proprio ulivo.
Il mistero della salvezza d’Israele
25 Perché, fratelli, non voglio che ignoriate questo mistero, affinché non siate presuntuosi, che cioè, un indurimento parziale si è prodotto in Israele, finché sia entrata la pienezza dei Gentili; 26 e tutto Israele sarà salvato, così come è scritto:
"Il liberatore verrà da Sion;27 Egli allontanerà da Giacobbe l’empietà; e questo sarà il mio patto con loro, quando io toglierò via i loro peccati".
28 Per quanto concerne l’evangelo, essi sono nemici per causa vostra, ma quanto all’elezione, sono amati per via dei loro padri, 29 perché i doni e la vocazione di Dio sono senza pentimento. 30 Come in passato voi siete stati disubbidienti a Dio, e ora avete ottenuto misericordia per la loro disubbidienza, 31 così anch’essi sono stati ora disubbidienti, affinché, per la misericordia a voi usata, ottengano anch’essi misericordia. 32 Poiché Dio ha rinchiuso tutti nella disubbidienza per far misericordia a tutti.
33 O profondità della ricchezza, della sapienza e della conoscenza di Dio! Quanto inscrutabili sono i suoi giudizi e incomprensibili le sue vie! 34 Poiché:
"Chi ha conosciuto il pensiero del Signore? O chi è stato il suo consigliere?35 O chi gli ha dato per primo, e gli sarà contraccambiato?".
36 Poiché da lui, per mezzo di lui e per lui sono tutte le cose. A lui sia la gloria in eterno. Amen.
Jumal ei hülga Iisraeli
1 Niisiis, ma küsin – kas Jumal on oma rahva kõrvale heitnud? Olen ju minagi iisraellane, Aabrahami järglane, Benjamini suguharust! 2 Jumal ei ole oma rahvast, keda ta ette teadis, ära tõuganud. Pühakiri ütleb selles kohas Eelija kohta, kus ta anub Jumalat Iisraeli pärast:
3 „Issand, nad on tapnud su prohvetid, lõhkunud maha su altarid! Mina üksi olen järgi jäänud ja nad püüavad mind tappa!"
4 Kuid mida Jumal talle vastas?
„Ma olen jätnud endale seitse tuhat meest,
kes ei ole kummardanud Baali ees."
5 Samuti on siis ka praegusel ajal olemas jääk, keda Jumal on armu tõttu valinud. 6 Kui aga armust, siis mitte tegudest, sest muidu ei oleks arm enam arm.
7 Mis me järeldame? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saanud kätte, aga äravalitud on selle kätte saanud. Ülejäänud on kalestunud, 8 nagu on kirjutatud:
„Jumal on andnud neile tardumuse vaimu,
silmad, mis ei näe,
ja kõrvad, mis ei kuule,
kuni tänase päevani."
9 Ja Taavet ütleb:
„Nende pidulaud saagu neile silmuseks ja lõksuks,
püüniseks ja kättemaksuks!
10 Löö nende silmi pimedusega, et nad ei näeks!
Kõverda nende selg jäädavalt!"
Poogitud oksad
11 Seepärast ma küsin – kas Iisrael on komistanud, et kukkuda lõplikult? Kaugeltki mitte! Nende eksimuse tõttu on pääste saanud osaks mittejuutidele, et äratada Iisraelis kadedust. 12 Aga kui nende eksimus tähendab rikkust kogu maailmale ja nende kaotamine rikkust mittejuutidele, siis kui palju suuremat rikkust toob nende täielik kaasamine?
13 Ma räägin seda teie seas olevatele mittejuutidele. Kuna ma olen apostel mittejuutidele, olen ma uhke oma teenistuse üle, 14 lootuses, et ma suudan ehk kuidagi äratada kadedust oma hõimlastes ning mõned neist päästa. 15 Sest kui juba nende eemale tõukamine tõi maailmale lepituse, mida muud toob nende vastuvõtmine, kui elu tõusmist surmast?
16 Aga kui uudsevili on püha, siis on seda kogu taigen. Ja kui juur on püha, siis on seda ka oksad.
17 Aga kui mõned oksad on küljest murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest, 18 siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et mitte sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. 19 Sina ehk ütled: „Oksad murti küljest, et mind asemele pookida." 20 Õige küll! Nemad murti küljest uskmatuse pärast, sina püsid puu küljes aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda! 21 Kui Jumal ei jätnud karistamata loomupäraseid oksi, ei säästa ta sindki!
22 Seepärast, pane tähele Jumala lahkust ja karmust: karmust nende suhtes, kes langevad, aga lahkust sinu vastu, kui sa püsid tema lahkuses; vastasel korral raiutakse sindki maha. 23 Aga ka iisraellased, kui nad ei jää oma uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab neid tagasi pookida. 24 Sest kui juba sind metsõlipuu küljest lahti raiuti ja vastupidiselt loomulikule aedõlipuu külge poogiti, eks poogita loomupärased oksad seda enam nende oma puu külge.
Iisraeli pääsemine
25 Vennad ja õed, et te ei oleks enda meelest targad, tahan ma teile teada anda saladuse: üht osa Iisraeli on tabanud kalestumine seni, kuni mittejuutide koguarv on sisse astunud. 26 Ja nõnda päästetakse kogu Iisrael. Nagu on kirjutatud:
„Siionist saabub Päästja,
kes kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse.
27 See on minu leping nendega,
kui ma kustutan ära nende patud."
28 Evangeeliumi seisukohalt on nad Jumala vaenlased teie heaks, aga Jumala valiku seisukohalt on nad armastatud esiisade pärast, 29 sest Jumal ei võta tagasi oma armuande ja kutsumist! 30 Sest nõnda nagu teie kord olite Jumalale sõnakuulmatud, aga nüüd olete armu saanud nende sõnakuulmatuse tõttu, 31 nii on nüüd ka nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et nendegi peale halastataks. 32 Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.
Kiituslaul
33 Kui mõõtmatu on Jumala rikkuse, tarkuse ja teadmise sügavus!
Kui läbiuurimatud on tema otsused
ja kui mõistatuslikud on tema teed!
34 „Sest kes on ära tundnud Issanda meele?
Kes on olnud tema nõuandjaks?"
35 „Kes on midagi kunagi Jumalale andnud,
et ta peaks talle tagasi maksma?"
36 Sest temast on tekkinud kõik, tema kaudu ja tema jaoks on olemas kõik.
Temale kuulub kirkus igavesti! Aamen.