1 Uomini fratelli, e padri, ascoltate ciò che ora vi dico a mia difesa.
2 Ora, quando ebbero udito ch’egli parlava loro in lingua ebrea, tanto più fecero silenzio. Poi disse:
3 Io certo son uomo Giudeo, nato in Tarso di Cilicia, ed allevato in questa città a’ piedi di Gamaliele, ammaestrato secondo l’isquisita maniera della legge de’ padri, zelatore di Dio, come voi tutti siete oggi.
4 Ed ho perseguitata questa professione sino alla morte, mettendo ne’ legami, ed in prigione uomini e donne.
5 Come mi son testimoni il sommo sacerdote, e tutto il concistoro degli anziani; da cui eziandio avendo ricevute lettere a’ fratelli, io andava in Damasco, per menar prigioni in Gerusalemme quegli ancora ch’erano quivi, acciocchè fosser puniti.
6 Or avvenne che, mentre io era in cammino, e mi avvicinava a Damasco, in sul mezzodì, di subito una gran luce mi folgorò d’intorno dal cielo.
7 Ed io caddi in terra, ed udii una voce che mi disse: Saulo, Saulo, perchè mi perseguiti?
8 Ed io risposi: Chi sei, Signore? Ed egli mi disse: Io son Gesù il Nazareo, il qual tu perseguiti.
9 Or coloro che eran meco videro ben la luce, e furono spaventati; ma non udiron la voce di colui che parlava meco.
10 Ed io dissi: Signore, che debbo io fare? E il Signor mi disse: Levati, e va’ in Damasco; e quivi ti sarà parlato di tutte le cose che ti sono ordinate di fare.
11 Ora, perciocchè io non vedeva nulla, per la gloria di quella luce, fui menato per la mano da coloro ch’erano meco; e così entrai in Damasco.
12 Or un certo Anania, uomo pio secondo la legge, al quale tutti i Giudei che abitavano in Damasco rendevano buona testimonianza, venne a me,
13 ed essendo appresso a me, disse: Fratello Saulo, ricovera la vista. E in quello stante io ricoverai la vista, e lo riguardai.
14 Ed egli mi disse: L’Iddio de’ nostri padri ti ha preordinato a conoscer la sua volontà, ed a vedere il Giusto, e ad udire una voce dalla sua bocca.
15 Perciocchè tu gli devi essere presso tutti gli uomini testimonio delle cose che tu hai vedute, ed udite.
16 Ed ora, che indugi? levati, e sii battezzato, e lavato de’ tuoi peccati, invocando il nome del Signore.
17 Or avvenne che, dopo che io fui ritornato in Gerusalemme, orando nel tempio, mi venne un ratto di mente.
18 E vidi esso Signore che mi diceva: Affrettati, ed esci prestamente di Gerusalemme; perciocchè essi non riceveranno la tua testimonianza intorno a me.
19 Ed io dissi: Signore, eglino stessi sanno che io incarcerava, e batteva per le raunanze coloro che credono in te.
20 E quando si spandeva il sangue di Stefano, tuo martire, io ancora era presente, e acconsentiva alla sua morte, e guardava i vestimenti di coloro che l’uccidevano.
21 Ed egli mi disse: Vattene, perciocchè io ti manderò lungi a’ Gentili
22 Or essi l’ascoltarono fino a questa parola; ma poi alzarono la lor voce, dicendo: Togli via di terra un tal uomo; perciocchè ei non conviene ch’egli viva.
23 E, come essi gridavano, e gettavano i lor vestimenti, e mandavano la polvere in aria,
24 il capitano comandò che Paolo fosse menato dentro alla rocca, ordinando che si facesse inquisizion di lui per flagelli, per sapere per qual cagione gridavano così contro a lui.
25 Ma, come l’ebbero disteso con le coregge, Paolo disse al centurione ch’era quivi presente: Evvi egli lecito di flagellare un uomo Romano, e non condannato?
26 E il centurione, udito ciò, venne, e lo rapportò al capitano, dicendo: Guarda ciò che tu farai, perciocchè quest’uomo è Romano.
27 E il capitano venne a Paolo, e gli disse: Dimmi, sei tu Romano?
28 Ed egli disse: Sì, certo. E il capitano rispose: Io ho acquistata questa cittadinanza per gran somma di danari. E Paolo disse: Ma io l’ho anche di nascita.
29 Laonde coloro che doveano far l’inquisizion di lui si ritrassero subito da lui; e il capitano stesso ebbe paura, avendo saputo ch’egli era Romano; perciocchè egli l’avea legato.
30 E IL giorno seguente, volendo saper la certezza di ciò onde egli era accusato da’ Giudei, lo sciolse da’ legami, e comandò a’ principali sacerdoti, ed a tutto il lor concistoro, di venire. E, menato Paolo a basso, lo presentò davanti a loro
1 „Mehed, vennad ja vanemad, kuulge nüüd, mida ma enese kaitseks teile räägin!"
2 Kui nad kuulsid, et ta neile räägib heebrea keeli, jäid nad veel vaiksemaks. Ja tema ütles:
3 „Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja kasvatatud siin selles linnas Gamaalieli jalgade ees, õpetatud kõige rangemaks esiisade käskude täitmiseks; ja ma olin agar Jumala nõudja, nõnda nagu teie kõik tänapäeval olete.
4 Ja sellisena ma kiusasin taga seda õpetust vereni, köites ja viies vangi niihästi mehi kui naisi,
5 nõnda nagu mulle võivad anda tunnistust ka ülempreester ja kogu vanematekogu, kellelt ma sain ka kirju viimiseks vendadele Damaskusesse; ja ma olin sinna minemas kinni siduma ka neid, kes seal olid, ja Jeruusalemma viima, et neid nuheldaks.
6 Aga sündis, kui ma teel olin ja Damaskuse lähedale jõudsin lõunaajal, et äkitselt paistis mu ümber suur valgus taevast!
7 Ma kukkusin maha ja kuulsin häält mulle ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad?
8 Mina aga vastasin: kes Sa oled, Issand? Ja Ta ütles mulle: Mina olen Jeesus Naatsaretlane, Keda sa taga kiusad!
9 Need aga, kes olid minuga, nägid küll valgust ja kartsid, kuid selle häält, Kes minuga rääkis, nad ei kuulnud!
10 Siis ma ütlesin: Issand, mida ma pean tegema? Aga Issand ütles mulle: tõuse üles, mine Damaskusesse ja seal sulle öeldakse kõik, mis sulle on määratud teha.
11 Ja kui ma selle heleda valguse pärast ei võinud näha, talutasid mind kättpidi mu kaasasolijad, ja ma jõudsin Damaskusesse.
12 Siis keegi Ananias, käsuõpetuselt jumalakartlik mees, kellel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt,
13 tuli mu juurde, astus ligi ja ütles mulle: Saul, vend, näe jälle! Ja selsamal tunnil ma nägin jälle ning vaatasin talle otsa.
14 Tema aga ütles: meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma Tema tahtmist ja nägema seda Õiget ja kuulma häält Tema suust,
15 sest sa pead olema Tema tunnistaja kõigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud.
16 Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse üles ja lase ennast ristida ja oma patud ära pesta, appi hüüdes Tema nime.
17 Kui ma siis jälle tulin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, sündis minuga, et ma otsekui enesest ära olin
18 ja nägin Teda. Ja Tema ütles mulle: tõtta ja mine kohe ära Jeruusalemmast, sellepärast et nad sinu tunnistust Minu kohta vastu ei võta!
19 Ja mina ütlesin: Issand, nad teavad seda ise, et ma viisin vangi ja peksin kogudusekodades neid, kes uskusid Sinusse.
20 Ja kui Stefanose, Su tunnistaja veri ära valati, siis minagi juures olles kiitsin seda heaks ja hoidsin nende riideid, kes teda tapsid.
21 Ja Tema ütles mulle: mine, sest Ma tahan sind läkitada kaugele paganate sekka!"
22 Sellest sõnast saadik nad kuulasid teda, ja siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid: „Hukka niisugune ära maa pealt, tema ei tohi ellu jääda!"
23 Ja kui nad kisendasid ja riideid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast viskasid,
24 käskis ülempealik teda viia kindlusesse ning ütles, et teda tuleb üle kuulata ja piitsa abil kätte saada, mis süü pärast nad nõnda tema peale kisendasid.
25 Aga kui nad tema olid maha sirutanud, et teda rihmadega peksta, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: „Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtu otsuseta?"
26 Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas seda ülempealikule ning ütles: „Mis sa nüüd teed? See inimene on ju Rooma kodanik!"
27 Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning ütles: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?" Tema ütles: „Olen küll!"
28 Ja ülempealik vastas: „Ma olen suure rahaga nõutanud enesele selle Rooma kodanikuõiguse!" Ent Paulus ütles: „Aga mina olen sellena sündinud!"
29 Siis läksid sedamaid tema juurest ära need, kes teda pidid piitsa abil üle kuulama. Ja ülempealik kartis, kui ta teada sai, et ta on Rooma kodanik, ja et ta tema oli kinni sidunud.
30 Aga järgmisel päeval, tahtes õieti teada saada, mis asja pärast juudid Paulust süüdistasid, päästis ta tema köidikuist lahti ja käskis ülempreestreid ja kogu nende Suurkohtu kokku tulla, viis Pauluse sinna ja seadis ta nende ette.