1 OR Pietro e Giovanni salivano insieme al tempio, in su l’ora nona, che è l’ora dell’orazione.

2 E si portava un certo uomo, zoppo dal seno di sua madre, il quale ogni giorno era posto alla porta del tempio detta Bella, per chieder limosina a coloro che entravano nel tempio.

3 Costui, avendo veduto Pietro e Giovanni, che erano per entrar nel tempio, domandò loro la limosina.

4 E Pietro, con Giovanni, affissati in lui gli occhi, disse: Riguarda a noi.

5 Ed egli li riguardava intentamente, aspettando di ricever qualche cosa da loro.

6 Ma Pietro disse: Io non ho nè argento, nè oro; ma quel ch’io ho io tel dono: nel nome di Gesù Cristo, il Nazareo, levati, e cammina.

7 E presolo per la man destra, lo levò; ed in quello stante, le sue piante e caviglie si raffermarono.

8 Ed egli d’un salto si rizzò in piè, e camminava; ed entrò con loro nel tempio, camminando, e saltando, e lodando Iddio.

9 E tutto il popolo lo vide camminare, e lodare Iddio.

10 E lo riconoscevano, che egli era quel che sedeva in su la Bella porta del tempio, per chieder limosina; e furono ripieni di sbigottimento, e di stupore, per ciò che gli era avvenuto.

11 E mentre quello zoppo ch’era stato sanato teneva abbracciato Pietro e Giovanni; tutto il popolo attonito concorse a loro al portico detto di Salomone

12 E Pietro, veduto ciò, parlò al popolo, dicendo: Uomini Israeliti, perchè vi maravigliate di questo? ovvero, che fissate in noi gli occhi, come se per la nostra propria virtù, o santità, avessimo fatto che costui cammini?

13 L’Iddio di Abrahamo, e d’Isacco, e di Giacobbe, l’Iddio dei nostri padri, ha glorificato il suo Figliuol Gesù, il qual voi metteste in man di Pilato, e rinnegaste davanti a lui, benchè egli giudicasse ch’egli dovesse esser liberato.

14 Ma voi rinnegaste il Santo, e il Giusto, e chiedeste che vi fosse donato un micidiale.

15 Ed uccideste il Principe della vita, il quale Iddio ha suscitato da’ morti; di che noi siam testimoni.

16 E per la fede nel nome d’esso, il nome suo ha raffermato costui il qual voi vedete, e conoscete; e la fede ch’è per esso gli ha data questa intiera disposizion di membra, in presenza di tutti voi.

17 Ma ora, fratelli, io so che lo faceste per ignoranza, come anche i vostri rettori.

18 Ma Iddio ha adempiute in questa maniera le cose ch’egli avea innanzi annunziate per la bocca di tutti i suoi profeti, cioè: che il suo Cristo sofferirebbe.

19 Ravvedetevi adunque, e convertitevi; acciocchè i vostri peccati sien cancellati, e tempi di refrigerio vengano dalla presenza del Signore,

20 ed egli vi mandi Gesù Cristo, che vi è stato destinato;

21 il qual conviene che il cielo tenga accolto, fino a’ tempi del ristoramento di tutte le cose; de’ quali Iddio ha parlato per la bocca di tutti i suoi santi profeti, fin dal principio del mondo.

22 Perciocchè Mosè stesso disse a’ padri: Il Signore Iddio vostro vi susciterà un profeta, d’infra i vostri fratelli, come me; ascoltatelo in tutte le cose ch’egli vi dirà.

23 Ed avverrà che ogni anima, che non avrà ascoltato quel profeta, sarà distrutta d’infra il popolo.

24 Ed anche tutti i profeti, fin da Samuele, e ne’ tempi seguenti, quanti hanno parlato hanno eziandio annunziati questi giorni.

25 Voi siete i figliuoli de’ profeti, e del patto che Iddio fece co’ nostri padri, dicendo ad Abrahamo: E nella tua progenie tutte le nazioni della terra saranno benedette.

26 A voi per i primi, Iddio, dopo aver suscitato Gesù suo Servitore, l’ha mandato per benedirvi, convertendo ciascuno di voi dalle sue malvagità

1 Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil.

2 Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt.

3 Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.

4 Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!"

5 Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.

6 Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!"

7 Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks;

8 ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites.

9 Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat.

10 Nad tundsid tema, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilusa värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud sellest, mis temale oli sündinud.

11 Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde nõndanimetatud Saalomoni võlvitud hoonesse ja oli ärevil.

12 Kui Peetrus seda nägi, hakkas ta kõnelema rahvale: „Iisraeli mehed, miks te panete seda imeks või miks te üksisilmi vaatate meie peale, otsekui oleksime meie oma väe või vagadusega selle pannud kõndima?

13 Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on austanud Oma sulast Jeesust, Kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks Teda vabaks lasta.

14 Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas vabaks antaks.

15 Te tapsite elu Ülima juhi, Kelle Jumal on surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.

16 Ja usu läbi Tema nimesse on Tema nimi teinud tugevaks selle, keda te näete ja tunnete; ja usk, mis tuleb Temalt, on sellele andnud täie tervise teie kõikide nähes.

17 Ja nüüd, vennad, tean ma, et te olete seda teinud teadmatusest nagu teie ülemadki.

18 Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis Tema kõigi Oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et Tema võitu peab kannatama.

19 Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest

20 ja et Ta läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse,

21 Keda taevas peab pidama Enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi Oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates.

22 Sest Mooses on öelnud: „Ühe prohveti äratab teile Issand, teie Jumal, teie vendade hulgast, minu sarnase; Teda peate kuulama kõiges, mida Ta teile ütleb.

23 Ja peab sündima, et iga hing, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!"

24 Ja kõik prohvetid Saamueli ajast alates ja pärast seda, nii mitu kui neid on rääkinud, on ka ette kuulutanud neid päevi.

25 Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal tegi teie esiisadega, kui Ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu soos õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal!"

26 Teile kõigepealt on Jumal üles äratanud Oma Sulase Jeesuse ja on Tema läkitanud teie juurde teid õnnistama, kui te pöördute igaüks oma tigedusest!"