1 E Paolo, affissati gli occhi nel concistoro, disse: Fratelli, io, fino a questo giorno, ho conversato presso Iddio con ogni buona coscienza.2 E il sommo sacerdote Anania comandò a coloro ch’eran presso di lui di percuoterlo in su la bocca.3 Allora Paolo gli disse: Iddio ti percoterà, parete scialbata; tu siedi per giudicarmi secondo la legge, e trapassando la legge, comandi ch’io sia percosso!4 E coloro ch’erano quivi presenti dissero: Ingiurii tu il sommo sacerdote di Dio?5 E Paolo disse: Fratelli, io non sapeva ch’egli fosse sommo sacerdote; perciocchè egli è scritto: Tu non dirai male del principe del tuo popolo6 Or Paolo, sapendo che l’una parte era di Sadducei, e l’altra di Farisei, sclamò nel concistoro: Uomini fratelli, io son Fariseo, figliuol di Fariseo; io son giudicato per la speranza, e per la risurrezione de’ morti.7 E, come egli ebbe detto questo, nacque dissensione tra i Farisei, e i Sadducei; e la moltitudine si divise.8 Perciocchè i Sadducei dicono che non vi è risurrezione, nè angelo, nè spirito; ma i Farisei confessano e l’uno e l’altro.9 E si fece un gridar grande. E gli Scribi della parte de’ Farisei, levatisi, contendevano, dicendo: Noi non troviamo male alcuno in quest’uomo; che se uno spirito, o un angelo, ha parlato a lui, non combattiamo contro a Dio.10 Ora, facendosi grande la dissensione, il capitano, temendo che Paolo non fosse da loro messo a pezzi, comandò a’ soldati che scendessero giù, e lo rapissero del mezzo di loro, e lo menassero nella rocca.11 E la notte seguente, il Signore si presentò a lui, e gli disse: Paolo, sta’ di buon cuore, perciocchè, come tu hai resa testimonianza di me in Gerusalemme, così convienti renderla ancora a Roma12 E, QUANDO fu giorno, certi Giudei fecero raunata, e sotto esecrazione si votarono, promettendo di non mangiare, nè bere, finchè non avessero ucciso Paolo.13 E coloro che avean fatta questa congiura erano più di quaranta;14 i quali vennero a’ principali sacerdoti, ed agli anziani, e dissero: Noi ci siamo sotto esecrazione votati di non assaggiar cosa alcuna, finchè non abbiamo ucciso Paolo.15 Or dunque, voi comparite davanti al capitano col concistoro, pregandolo che domani vel mani, come per conoscer più appieno del fatto suo; e noi, innanzi ch’egli giunga, siam pronti per ucciderlo.16 Ma il figliuolo della sorella di Paolo, udite queste insidie, venne; ed entrato nella rocca, rapportò il fatto a Paolo.17 E Paolo, chiamato a sè uno de’ centurioni, disse: Mena questo giovane al capitano, perciocchè egli ha alcuna cosa da rapportargli.18 Egli adunque, presolo, lo menò al capitano, e disse: Paolo, quel prigione, mi ha chiamato, e mi ha pregato ch’io ti meni questo giovane, il quale ha alcuna cosa da dirti.19 E il capitano, presolo per la mano, e ritrattosi in disparte, lo domandò: Che cosa hai da rapportarmi?20 Ed egli disse: I Giudei si son convenuti insieme di pregarti che domani tu meni giù Paolo nel concistoro, come per informarsi più appieno del fatto suo.21 Ma tu non prestar loro fede, perciocchè più di quarant’uomini di loro gli hanno poste insidie, essendosi sotto esecrazione votati di non mangiare, nè bere, finchè non l’abbiano ucciso; ed ora son presti, aspettando che tu lo prometta loro.22 Il capitano adunque licenziò il giovane, ordinandogli di non palesare ad alcuno che gli avesse fatte assaper queste cose.23 Poi, chiamati due de’ centurioni, disse loro: Tenete presti fin dalle tre ore della notte dugento soldati, e settanta cavalieri, e dugento sergenti, per andar fino in Cesarea.24 Disse loro ancora che avessero delle cavalcature pronte, per farvi montar su Paolo, e condurlo salvamente al governatore Felice.25 Al quale egli scrisse una lettera dell’infrascritto tenore:26 Claudio Lisia, all’eccellente governatore Felice: salute.27 Quest’uomo, essendo stato preso dai Giudei, ed essendo in sul punto d’esser da loro ucciso io son sopraggiunto coi soldati, e l’ho riscosso, avendo inteso ch’egli era Romano.28 E, volendo sapere il maleficio del quale l’accusavano, l’ho menato nel lor concistoro.29 Ed ho trovato ch’egli era accusato intorno alle quistioni della lor legge; e che non vi era in lui maleficio alcuno degno di morte, nè di prigione.30 Ora, essendomi state significate le insidie, che sarebbero da’ Giudei poste a quest’uomo, in quello stante l’ho mandato a te, ordinando eziandio a’ suoi accusatori di dir davanti a te le cose che hanno contro a lui. Sta’ sano.31 I soldati adunque, secondo ch’era loro stato ordinato, presero con loro Paolo, e lo condussero di notte in Antipatrida.32 E il giorno seguente, lasciati i cavalieri per andar con lui, ritornarono alla rocca.33 E quelli, giunti in Cesarea, e consegnata la lettera al governatore, gli presentarono ancora Paolo.34 E il governatore, avendo letta la lettera, e domandato a Paolo di qual provincia egli era, e inteso ch’egli era di Cilicia, gli disse:35 Io ti udirò, quando i tuoi accusatori saranno venuti anch’essi. E comandò che fosse guardato nel palazzo di Erode

1 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: „Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!"2 Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud.3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?"4 Lähedal seisjad aga ütlesid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?"5 Paulus ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!"6 Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!"7 Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.8 Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.9 Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?"10 Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud.13 Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu.14 Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse!15 Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!"16 Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele.17 Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!"18 See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!"19 Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?"20 Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja.21 Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!"22 Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud.23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil,24 samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde."25 Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega:26 „Klaudius Lüüsias läkitab aulikule maavalitsejale Feeliksile palju tervist!27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa; siis tulin mina sõjaväega vahele ja võtsin ta ära nende käest ja sain teada, et ta on Rooma kodanik.28 Ja et ma tahtsin teada saada, mis süü pärast nad ta peale kaebasid, viisin ma ta nende Suurkohtu ette29 ja leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt.30 Aga kui mulle teada anti, et juutidel on kaval nõu selle mehe vastu, saatsin ma tema sedamaid sinu juurde ja käskisin ka kaebajaid sinu ees kõnelda tema vastu!"31 Vastavalt saadud käsule võtsid siis sõjamehed Pauluse ja viisid ta ära läbi öö Antipatrisesse.32 Aga järgmisel päeval lasksid nad ratsamehed temaga edasi minna ja pöördusid ise tagasi kindlusesse.33 Kui need Kaisareasse jõudsid, andsid nad kirja ära maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.34 Kui maavalitseja oli kirja lugenud, küsis ta, kust maakonnast see mees on, ja teada saades, et ta on Kiliikiast,35 ütles ta: „Ma tahan sind üle kuulata, kui su kaebajad ka siia jõuavad!" Ja ta käskis teda hoida Heroodese peavahis.