1 Ed Agrippa disse a Paolo: Ei ti si permette di parlar per te medesimo. Allora Paolo, distesa la mano, parlò a sua difesa in questa maniera:

2 Re Agrippa, io mi reputo felice di dover oggi purgarmi davanti a te di tutte le cose, delle quali sono accusato da’ Giudei.

3 Principalmente, sapendo che tu hai conoscenza di tutti i riti, e quistioni, che son fra i Giudei; perciò ti prego che mi ascolti pazientemente.

4 Quale adunque sia stata, dalla mia giovanezza, la mia maniera di vivere, fin dal principio, per mezzo la mia nazione in Gerusalemme, tutti i Giudei lo sanno.

5 Poichè mi hanno innanzi conosciuto fin dalla mia prima età, e sanno se voglion renderne testimonianza, che secondo la più squisita setta della nostra religione, son vissuto Fariseo.

6 Ed ora, io sto a giudicio per la speranza della promessa fatta da Dio a’ padri.

7 Alla quale le nostre dodici tribù, servendo del continuo a Dio, giorno e notte, sperano di pervenire; per quella speranza sono io, o re Agrippa, accusato da’ Giudei.

8 Che? è egli da voi giudicato incredibile che Iddio risusciti i morti?

9 Ora dunque, quant’è a me, ben avea pensato che mi conveniva far molte cose contro al nome di Gesù il Nazareo.

10 Il che eziandio feci in Gerusalemme; ed avendone ricevuta la podestà da’ principali sacerdoti, io serrai nelle prigioni molti de’ santi; e, quando erano fatti morire, io vi diedi la mia voce.

11 E spesse volte, per tutte le sinagoghe, con pene li costrinsi a bestemmiare; ed infuriato oltre modo contro a loro, li perseguitai fin nelle città straniere

12 Il che facendo, come io andava eziandio in Damasco, con la podestà, e commissione da parte de’ principali sacerdoti, io vidi, o re, per lo cammino, di mezzo giorno,

13 una luce maggiore dello splendor del sole, la quale dal cielo lampeggiò intorno a me, ed a coloro che facevano il viaggio meco.

14 Ed essendo noi tutti caduti in terra, io udii una voce che mi parlò, e disse in lingua ebrea: Saulo, Saulo, perchè mi perseguiti? ei ti è duro di ricalcitrar contro agli stimoli.

15 Ed io dissi: Chi sei tu, Signore? Ed egli disse: Io son Gesù, il qual tu perseguiti.

16 Ma levati, e sta’ in piedi; perciocchè per questo ti sono apparito, per ordinarti ministro, e testimonio delle cose, le quali tu hai vedute; e di quelle ancora, per le quali io ti apparirò,

17 riscotendoti dal popolo, e dai Gentili, a’ quali ora ti mando;

18 per aprir loro gli occhi, e convertirli dalle tenebre alla luce, e dalla podestà di Satana a Dio; acciocchè ricevano, per la fede in me, remission de’ peccati, e sorte fra i santificati.

19 Perciò, o re Agrippa, io non sono stato disubbidiente alla celeste apparizione.

20 Anzi, prima a que’ di Damasco, e poi in Gerusalemme, e per tutto il paese della Giudea, ed a’ Gentili, ho annunziato che si ravveggano, e si convertano a Dio, facendo opere convenevoli al ravvedimento.

21 Per queste cose i Giudei, avendomi preso nel tempio, tentarono d’uccidermi.

22 Ma, per l’aiuto di Dio, son durato fino a questo giorno, testificando a piccoli ed a grandi; non dicendo nulla, dalle cose infuori che i profeti e Mosè hanno dette dovere avvenire.

23 Cioè: che il Cristo sofferirebbe; e ch’egli, ch’è il primo della risurrezion de’ morti, annunzierebbe luce al popolo, ed a’ Gentili

24 Ora, mentre Paolo diceva queste cose a sua difesa, Festo disse ad alta voce: Paolo, tu farnetichi; le molte lettere ti mettono fuor del senno.

25 Ma egli disse: Io non farnetico, eccellentissimo Festo; anzi ragiono parole di verità, e di senno ben composto.

26 Perciocchè il re, al quale ancora parlo francamente, sa bene la verità di queste cose; imperocchè io non posso credere che alcuna di queste cose gli sia occulta; poichè questo non è stato fatto in un cantone.

27 O re Agrippa, credi tu a’ profeti? io so che tu ci credi.

28 Ed Agrippa disse a Paolo: Per poco che tu mi persuadi di divenir Cristiano.

29 E Paolo disse: Piacesse a Dio che, e per poco, ed affatto, non solamente tu, ma ancora tutti coloro che oggi mi ascoltano, divenissero tali quali son io, da questi legami infuori.

30 E dopo ch’egli ebbe dette queste cose, il re si levò, e insieme il governatore, e Bernice, e quelli che sedevano con loro.

31 E ritrattisi in disparte, parlavano gli uni agli altri, dicendo: Quest’uomo non ha fatto nulla che meriti morte, o prigione.

32 Ed Agrippa disse a Festo: Quest’uomo poteva esser liberato, se non si fosse richiamato a Cesare

1 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida!" Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda:

2 „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu,

3 seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata.

4 Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemmas, teavad kõik juudid,

5 sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.

6 Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele

7 ja mille täitumist meie kaksteist suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale!

8 Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?

9 Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele,

10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt.

11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni.

12 Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga,

13 siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid.

14 Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!

15 Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!

16 Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest Ma olen sulle ilmunud selleks, et Ma sind seaksin Oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas Ma veel sulle ilmun ning

17 päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde Ma sind nüüd läkitan

18 avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi Minusse!

19 Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu,

20 vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.

21 Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.

22 Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,

23 et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!"

24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!"

25 Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!

26 Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.

27 Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"

28 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"

29 Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!"

30 Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,

31 ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!"

32 Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!"