1 IN verità, in verità, io vi dico, che chi non entra per la porta nell’ovile delle pecore, ma vi sale altronde, esso è rubatore, e ladrone.
2 Ma chi entra per la porta è pastor delle pecore.
3 A costui apre il portinaio, e le pecore ascoltano la sua voce, ed egli chiama le sue pecore per nome, e le conduce fuori.
4 E quando ha messe fuori le sue pecore, va davanti a loro, e le pecore lo seguitano, perciocchè conoscono la sua voce.
5 Ma non seguiteranno lo straniero, anzi se ne fuggiranno da lui, perciocchè non conoscono la voce degli stranieri.
6 Questa similitudine disse loro Gesù; ma essi non riconobbero quali fosser le cose ch’egli ragionava loro.
7 Laonde Gesù da capo disse loro: In verità, in verità, io vi dico, che io son la porta delle pecore.
8 Tutti quanti coloro che son venuti sono stati rubatori, e ladroni; ma le pecore non li hanno ascoltati.
9 Io son la porta; se alcuno entra per me, sarà salvato, ed entrerà, ed uscirà, e troverà pastura.
10 Il ladro non viene se non per rubare, ed ammazzare, e distrugger le pecore; ma io son venuto acciocchè abbiano vita, ed abbondino.
11 Io sono il buon pastore; il buon pastore mette la sua vita per le pecore.
12 Ma il mercenario, e quel che non è pastore, e di cui non son le pecore, se vede venire il lupo, abbandona le pecore, e sen fugge; e il lupo le rapisce, e disperge le pecore.
13 Or il mercenario se ne fugge, perciocchè egli è mercenario, e non si cura delle pecore.
14 Io sono il buon pastore, e conosco le mie pecore, e son conosciuto dalle mie.
15 Siccome il Padre mi conosce, ed io conosco il Padre; e metto la mia vita per le mie pecore.
16 Io ho anche delle altre pecore, che non son di quest’ovile; quelle ancora mi conviene addurre, ed esse udiranno la mia voce; e vi sarà una sola greggia, ed un sol pastore.
17 Per questo mi ama il Padre, perciocchè io metto la vita mia, per ripigliarla poi.
18 Niuno me la toglie, ma io da me stesso la dipongo; io ho podestà di diporla, ed ho altresì podestà di ripigliarla; questo comandamento ho ricevuto dal Padre mio
19 Perciò nacque di nuovo dissensione tra i Giudei, per queste parole.
20 E molti di loro dicevano: Egli ha il demonio, ed è forsennato; perchè l’ascoltate voi?
21 Altri dicevano: Queste parole non son d’un indemoniato; può il demonio aprir gli occhi de’ ciechi?
22 OR la festa della dedicazione si fece in Gerusalemme, ed era di verno.
23 E Gesù passeggiava nel tempio, nel portico di Salomone.
24 I Giudei adunque l’intorniarono, e gli dissero: Infino a quando terrai sospesa l’anima nostra? Se tu sei il Cristo, diccelo apertamente.
25 Gesù rispose loro: Io ve l’ho detto, e voi nol credete; le opere, che io fo nel nome del Padre mio, son quelle che testimoniano di me.
26 Ma voi non credete, perciocchè non siete delle mie pecore, come io vi ho detto.
27 Le mie pecore ascoltano la mia voce, ed io le conosco, ed esse mi seguitano.
28 Ed io do loro la vita eterna, e giammai in eterno non periranno, e niuno le rapirà di man mia.
29 Il Padre mio, che me le ha date, è maggior di tutti; e niuno le può rapire di man del Padre mio.
30 Io ed il Padre siamo una stessa cosa.
31 Perciò i Giudei levarono di nuovo delle pietre, per lapidarlo.
32 Gesù rispose loro: Io vi ho fatte veder molte buone opere, procedenti dal Padre mio; per quale di esse mi lapidate voi?
33 I Giudei gli risposero, dicendo: Noi non ti lapidiamo per alcuna buona opera, anzi per bestemmia, perciocchè tu, essendo uomo, ti fai Dio.
34 Gesù rispose loro: Non è egli scritto nella vostra legge: Io ho detto: Voi siete dii?
35 Se chiama dii coloro, a’ quali la parola di Dio è stata indirizzata; e la scrittura non può essere annullata;
36 dite voi che io, il quale il Padre ha santificato, ed ha mandato nel mondo, bestemmio, perciocchè ho detto: Io son Figliuolo di Dio?
37 Se io non fo le opere del Padre mio, non crediatemi.
38 Ma, s’io le fo, benchè non crediate a me, credete alle opere, acciocchè conosciate, e crediate che il Padre è in me, e ch’io sono in lui
39 Essi adunque di nuovo cercavano di pigliarlo; ma egli uscì dalle lor mani.
40 E se ne andò di nuovo di là dal Giordano, al luogo ove Giovanni prima battezzava; e quivi dimorò.
41 E molti vennero a lui, e dicevano: Giovanni certo non fece alcun miracolo; ma pure, tutte le cose che Giovanni disse di costui eran vere.
42 E quivi molti credettero in lui
1 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel!
2 Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane,
3 sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja.
4 Ja kui ta oma lambad on välja ajanud, käib ta nende ees ja lambad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält.
5 Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne vööraste häält!"
6 Selle võrduim Jeesus ütles neile; nemad aga ei saanud aru, mis see on, mida Ta neile rääkis.
7 Sellepärast ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et Mina olen lammaste üks!
8 Kõik, kes on tulnud enne Mind, on vargad ja röövlid; lambad aga ei ole neid kuulnud!
9 Mina olen uks. Kui keegi Minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad.
10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!
11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.
12 Palgaline ja kes ei ole karjane, kelle omad lambad ei ole, näeb hundi tulevat ja jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali.
13 - Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest.
14 Mina olen hea karjane ja tunnen Omi ja Minu Omad tunnevad Mind,
15 nõnda nagu Isa tunneb Mind ja Mina tunnen Isa, ja Ma jätan Oma elu lammaste eest.
16 Ja Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad Minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane.
17 Sellepärast Isa armastab Mind, et Ma jätan Oma elu, et seda jälle võtta.
18 Ūkski ei võta seda Minult, vaid Ma jätan selle Iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja Mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna Ma olen saanud Oma Isalt!"
19 Siis tekkis taas vaidlus juutide keskel nende sõnade pärast.
20 Ja paljud nende seast ütlesid: „Temas on kuri vaim ja Ta jampsib! Miks te Teda kuulate?"
21
22 Siis tulid templi uuendamise pühad Jeruusalemas. 0li talv.
23 Ja Jeesus köndis pühakojas Saalomoni võlvitud hoones.
24 Siis juudid asusid Ta ümber ja ütlesid Temale: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled Sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!"
25 Jeesus kostis neile: „Ma olen teile juba ütelnud aga te ei usu! Teod, mis Ma teen Oma Isa nimel, need tunnistavad Minust.
26 Teie aga ei usu, sest teie ei ole Minu lammaste hulgast.
27 Minu lambad kuulevad Minu häält ja Mina tunnen neid ja nemad järgivad Mind.
28 Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest.
29 Minu Isa, Kes nad mulle on annud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid Minu Isa Käest ära kiskuda.
30 Mina ja Isa oleme üks.
31 Siis võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata.
32 Jeesus kostis neile: „Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?"
33 Juudid vastasid Temale: „Hea teo pärast me ei viska Sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärast ja et Sina, Kes oled inimene, pead Ennast Jumalaks!"
34 Jeesus vastas neile: „Eks teie käsuõpetuses ole kirjutatud: Mina olen ütelnud: Teie olete jumalad!?
35 Kui Ta nimetab jumalaiks neid, kellede kätte sai Jumala sõna - ja Kiri ei või jääda valeks -
36 kuidas te siis ütlete Sellele, Keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: Sina pilkad Jumalat! sellepärast et Ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?
37 Kui Ma ei tee Oma Isa tegusid, siis ärge Mind uskuge;
38 aga kui Ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka Mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on Minus ja Mina olen Isas!"
39 Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta aga Ta pääsis nende käest.
40 Ja Tema läks jälle teisele poole Jordanit, sinna paika, kus Johannes esmalt oli olnud ristimas; ja Ta viibis seal.
41 Ja paljud tulid Tema juure ja ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes Sellest Mehest on ütelnud, on tõsi!"
42 Ja seal uskusid paljud Temasse.