1 E GESÙ se ne andò al monte degli Ulivi.
2 E in sul far del giorno, venne di nuovo nel tempio, e tutto il popolo venne a lui; ed egli, postosi a sedere, li ammaestrava.
3 Allora i Farisei, e gli Scribi, gli menarono una donna, ch’era stata colta in adulterio; e fattala star in piè ivi in mezzo,
4 dissero a Gesù: Maestro, questa donna è stata trovata in sul fatto, commettendo adulterio.
5 Or Mosè ci ha comandato nella legge, che cotali si lapidino; tu adunque, che ne dici?
6 Or dicevano questo, tentandolo, per poterlo accusare. Ma Gesù chinatosi in giù, scriveva col dito in terra.
7 E come essi continuavano a domandarlo, egli, rizzatosi, disse loro: Colui di voi ch’è senza peccato getti il primo la pietra contro a lei.
8 E chinatosi di nuovo in giù, scriveva in terra.
9 Ed essi, udito ciò, e convinti dalla coscienza, ad uno ad uno se ne uscirono fuori, cominciando da’ più vecchi infino agli ultimi; e Gesù fu lasciato solo con la donna, che era ivi in mezzo.
10 E Gesù, rizzatosi, e non veggendo alcuno, se non la donna, le disse: Donna, ove sono que’ tuoi accusatori? niuno t’ha egli condannata?
11 Ed ella disse: Niuno, Signore. E Gesù le disse: Io ancora non ti condanno; vattene, e da ora innanzi non peccar più
12 E GESÙ di nuovo parlò loro, dicendo: Io son la luce del mondo; chi mi seguita non camminerà nelle tenebre, anzi avrà la luce della vita.
13 Laonde i Farisei gli dissero: Tu testimonii di te stesso; la tua testimonianza non è verace.
14 Gesù rispose, e disse loro: Quantunque io testimonii di me stesso, pure è la mia testimonianza verace; perciocchè io so onde io son venuto, ed ove io vo; ma voi non sapete nè onde io vengo, nè ove io vo.
15 Voi giudicate secondo la carne; io non giudico alcuno.
16 E benchè io giudicassi, il mio giudicio sarebbe verace, perciocchè io non son solo; anzi son io, e il Padre che mi ha mandato.
17 Or anche nella vostra legge è scritto, che la testimonianza di due uomini è verace.
18 Io son quel che testimonio di me stesso; e il Padre ancora, che mi ha mandato, testimonia di me.
19 Laonde essi gli dissero: Ove è il Padre tuo? Gesù rispose: Voi non conoscete nè me, nè il Padre mio; se voi conosceste me, conoscereste ancora il Padre mio.
20 Questi ragionamenti tenne Gesù in quella parte, dov’era la cassa delle offerte, insegnando nel tempio; e niuno lo pigliò, perciocchè la sua ora non era ancora venuta
21 Gesù adunque disse loro di nuovo: Io me ne vo, e voi mi cercherete, e morrete nel vostro peccato; là ove io vo, voi non potete venire.
22 Laonde i Giudei dicevano: Ucciderà egli sè stesso, ch’egli dice: Dove io vo, voi non potete venire?
23 Ed egli disse loro: Voi siete da basso, io son da alto; voi siete di questo mondo, io non son di questo mondo.
24 Perciò vi ho detto che voi morrete ne’ vostri peccati, perciocchè, se voi non credete ch’io son desso, voi morrete ne’ vostri peccati.
25 Laonde essi gli dissero: Tu chi sei? E Gesù disse loro: Io sono quel che vi dico dal principio.
26 Io ho molte cose a parlare, ed a giudicar di voi; ma colui che mi ha mandato è verace, e le cose che io ho udite da lui, quelle dico al mondo.
27 Essi non conobbero che parlava loro del Padre.
28 Gesù adunque disse loro: Quando voi avrete innalzato il Figliuol dell’uomo, allora conoscerete che io son desso, e che non fo nulla da me stesso; ma che parlo queste cose, secondo che il Padre mi ha insegnato.
29 E colui che mi ha mandato è meco: il Padre non mi ha lasciato solo; poichè io del continuo fo le cose che gli piacciono.
30 Mentre egli ragionava queste cose, molti credettero in lui
31 E Gesù disse a’ Giudei che gli aveano creduto: Se voi perseverate nella mia parola, voi sarete veramente miei discepoli;
32 e conoscerete la verità, e la verità vi francherà.
33 Essi gli risposero: Noi siam progenie d’Abrahamo, e non abbiam mai servito ad alcuno; come dici tu: Voi diverrete franchi?
34 Gesù rispose loro: In verità, in verità, io vi dico, che chi fa il peccato è servo del peccato.
35 Or il servo non dimora in perpetuo nella casa; il figliuolo vi dimora in perpetuo.
36 Se dunque il Figliuolo vi franca, voi sarete veramente franchi.
37 Io so che voi siete progenie d’Abrahamo; ma voi cercate d’uccidermi, perciocchè la mia parola non penetra in voi
38 Io parlo ciò che ho veduto presso il Padre mio; e voi altresì fate le cose che avete vedute presso il padre vostro.
39 Essi risposero, e gli dissero: Il padre nostro è Abrahamo. Gesù disse loro: Se voi foste figliuoli d’Abrahamo, fareste le opere d’Abrahamo.
40 Ma ora voi cercate d’uccider me, uomo, che vi ho proposta la verità ch’io ho udita da Dio; ciò non fece già Abrahamo. Voi fate le opere del padre vostro.
41 Laonde essi gli dissero: Noi non siam nati di fornicazione; noi abbiamo un solo Padre, che è Iddio.
42 E Gesù disse loro: Se Iddio fosse vostro Padre, voi mi amereste; poichè io sono proceduto, e vengo da Dio; perciocchè io non son venuto da me stesso, anzi esso mi ha mandato.
43 Perchè non intendete voi il mio parlare? perchè voi non potete ascoltar la mia parola.
44 Voi siete dal diavolo, che è vostro padre; e volete fare i desideri del padre vostro; egli fu micidiale dal principio, e non è stato fermo nella verità; poichè verità non è in lui; quando proferisce la menzogna, parla del suo proprio; perciocchè egli è mendace, e il padre della menzogna.
45 Ma, quant’è a me, perciocchè io dico la verità, voi non mi credete
46 Chi di voi mi convince di peccato? e se io dico verità, perchè non mi credete voi?
47 Chi è da Dio ascolta le parole di Dio; perciò, voi non l’ascoltate, perciocchè non siete da Dio.
48 Laonde i Giudei risposero, e gli dissero: Non diciamo noi bene che tu sei Samaritano, e che hai il demonio?
49 Gesù rispose: Io non ho demonio, ma onoro il Padre mio, e voi mi disonorate.
50 Or io non cerco la mia gloria; v’è chi la cerca, e ne giudica
51 In verità, in verità, io vi dico che se alcuno guarda la mia parola, non vedrà giammai in eterno la morte.
52 Laonde i Giudei gli dissero: Ora conosciamo che tu hai il demonio. Abrahamo, ed i profeti son morti; e tu dici: Se alcuno guarda la mia parola, egli non gusterà giammai in eterno la morte.
53 Sei tu maggiore del padre nostro Abrahamo, il quale è morto? i profeti ancora son morti; che fai te stesso?
54 Gesù rispose: Se io glorifico me stesso, la mia gloria non è nulla; v’è il Padre mio che mi glorifica, che voi dite essere vostro Dio.
55 E pur voi non l’avete conosciuto; ma io lo conosco; e, se io dicessi che io non lo conosco, sarei mendace, simile a voi; ma io lo conosco, e guardo la sua parola.
56 Abrahamo, vostro padre, giubilando, desiderò di vedere il mio giorno, e lo vide, e se ne rallegrò.
57 I Giudei adunque gli dissero: Tu non hai ancora cinquant’anni, ed hai veduto Abrahamo?
58 Gesù disse loro: In verità, in verità, io vi dico, che avanti che Abrahamo fosse nato, io sono.
59 Essi adunque levarono delle pietre, per gettarle contro a lui; ma Gesù si nascose, ed uscì del tempio, essendo passato per mezzo loro; e così se ne andò
1 Aga Jeesus läks õlimäele.
2 Vara hommikul Ta tuli jälle pühakoita ja kõik rahvas tuli Tema juure; ja Ta istus maha ja õpetas neid.
3 Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juure naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma
4 ning ütlesid Temale: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt!
5 Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"
6 Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist tema peale. - Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale.
7 Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!"
8 Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale.
9 Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järele, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.
10 Ent Jeesus ajas Enese sirgu ega näinud kedagi näinud kui naist; ja Ta ütles naisele: „Naine, kus on need sinu süüdistaiad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?"
11 Naine vastas: „Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: „Ega Minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!"
12 Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes Mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!"
13 Siis variserid ütlesid Talle: „Sina tunnistad Iseenesest, Sinu tunnistus ei ole tõsi!"
14 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ehk Mina küll Iseenesest tunnistan, on Mu tunnistus siiski tõsi, sest Ma tean, kust Ma olen tulnud ja kuhu Ma lähen. Aga teie ei tea, kust Ma tulen ja kuhu Ma lähen.
15 Teie mõistate kohut liha järele, Mina ei mõista kohut kellegi üle!
16 Aga kui Mina ka kohut mõistan, siis on Minu otsus tõsi, sest Mina ei ole üksi, vaid Minuga on see, Kes Mind on läkitanud.
17 Ja teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi.
18 Mina annan Enesest Ise tunnistust, ja ka Isa, Kes Mind on läkitanud, tunnistab Minust!"
19 Siis nad ütlesid Temale: „Kus on Sinu Isa?" Jeesus vastas: „Teie ei tunne Mind ega Mu Isa. Kui te Mind tunneksite, siis Te tunneksite ka Mu Isa!"
20 Need sõnad rääkis Jeesus ohvriraha kirstu juures, kui Ta pühakojas õpetas. Ja ükski ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei olnud veel tulnud.
21 Siis ütles Jeesus taas neile: „Mina lähen ära ja te otsite Mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu Mina lähen, sinna teie ei või tulla!"
22 Siis ütlesid juudid: „Kas Ta õige tahab ennast tappa, et Ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla?"
23 Ja Ta ütles neile: „Teie olete alt, Mina olen ülalt, teie olete sellest maailmast, Mina ei ole sellest maailmast.
24 Sellepärast Ma ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et Mina see olen, siis te surete oma pattudesse!"
25 Nemad aga ütlesid Temale: „Kes Sa siis oled?„ Jeesus vastas neile: „Kõigepealt See, mida Mina teile ütlengi.
26 Mul on teist palju ütelda ja teie kohta otsustada; aga See, Kes Mind on läkitanud, on tõeline, ja mis Ma Temalt olen kuulnud, seda Ma räägin maailmale!"
27 Nad ei saanud aru, et Ta rääkis neile Isast.
28 Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et Mina see olen ja et Ma ei tee midagi Iseenesest, vaid räägin seda selle järele, kuidas Mu Isa Mind on õpetanud.
29 Ja See, kes Mind on läkitanud, on Minuga; Ta ei ole Mind üksi jätnud, sest Ma teen ikka, mis on Tema meelt mööda!"
30 Kui Ta seda rääkis, uskusid paljud Temasse.
31
32 ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!"
33 Nemad kostsid Temale: „Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas Sa siis ütled: Te saate vabaks?"
34 Jeesus kostis neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!
35 Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti.
36 Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!
37 Ma tean, et te olete Aabrahami sugu; aga te püüate Mind tappa, sest Mu sõna ei mahu teisse.
38 Mina räägin, mida olen näinud Oma Isalt, ja teie teete, mida olete kuulnud oma isalt!"
39 Nad vastasid ning ütlesid Temale: „Meie isa on Aabraham!" Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid.
40 Aga nüüd te püüate tappa Mind, Inimest, Kes olen rääkinud teile tõtt, mida Ma olen kuulnud Jumalalt. Seda ei ole Aabraham teinud.
41
42 Jeesus ütles neile: „Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite Mind, sest Mina olen lähtunud Jumalast ja tulen Temast, sest Ma ei ole ju tulnud Iseenesest, vaid Tema on Mind läkitanud.
43 Mispärast te ei mõista Minu kõnet? Sellepärast et te ei või kuulda Minu sõna.
44 Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järele te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!
45 Aga et Mina tõtt räägin, siis te ei usu Mind!
46 Kes teie seast võib Mind patus süüdistada? Kui Mina tõtt räägin, miks te siis ei usu Mind?
47 Kes Jumalast on, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalasi!"
48 Siis kostsid juudid ning ütlesid Talle: „Eks me ütle õigesti, et Sina oled samaarlane ja et Sul on kuri vaim?"
49 Jeesus vastas: „Mul ei ole kurja vaimu, aga Ma austan Oma Isa ja teie teotate Mind.
50 Mina aga ei otsi Oma au; Ūks on, Kes seda otsib ja kohut mõistab!
51
52 Juudid ütlesid Temale: „Nüüd me oleme ära tunnud, et Sul on kuri vaim! Aabraham on surnud ja prohvetid, ja Sina ütled: Kui keegi Minu sõna peab, siis ta ei maitse surma igavesti!
53 Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on surnud. Kelleks Sina ennast pead?"
54 Jeesus vastas: „Kui Mina Iseenesele annan austust, siis ei ole Mu austus midagi; Minu Isa on, Kes Mulle annab austuse, Keda te ütlete oma Jumala olevat.
55 Ja teie ei ole Teda tunnud, aga Mina tunnen Teda. Ja kui Ma ütleksin, et Ma Teda ei tunne, siis Ma oleksin teie sarnane valelik; aga Ma tunnen Teda ja pean Tema sõna.
56 Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha Minu päeva. Ja Ta nägi seda ja oli rõõmus!"
57 Siis ütlesid juudid Temale: „Sa ei ole veel viiskümmend aastat vana ja oled näinud Aabrahami?"
58 Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin Mina!"
59 Siis nad haarasid kive, ei Tema peale visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja väljus pühakojast.