1 He maha ngā wāhi, he maha ngā huarahi i kōrero ai te Atua i mua, arā ngā poropiti, ki ngā mātua, 2 i ēnei rā whakamutunga nā tāna Tama āna kōrero ki a tātou, ko tāna hoki tērā i mea ai māna ngā mea katoa, ko tāna kaihanga hoki tērā o ngā ao. 3 Ko ia te kānapatanga o tōna korōria, te tino āhua o tōna pūmautanga, e whakaū nei i ngā mea katoa ki te kupu o tōna kaha, ka oti i a ia ake anō te horoi ō tātou hara, nā noho ana ia i te ringa matau o te Nui i runga rawa.
4 Ā, meinga ana ia kia pai ake i ngā anahera, kia pērā me te ingoa i riro i a ia he nui atu i tō rātou.
5 Ki a wai hoki o ngā anahera tāna meatanga i mua,
"Ko koe tāku Tama,
nō nāianei koe i whakatupuria ai e ahau"?
Me tēnei anō,
"Ko ahau hei Matua ki a ia,
ko ia hei Tama ki ahau?"
6 I tāna kawenga mai anō hoki i te whānau mātāmua ki te ao, ka mea ia,
"Kia koropiko ngā anahera katoa a te Atua ki a ia."
7 Ko tāna kupu ia mō ngā anahera,
"Meinga ana e ia āna anahera hei wairua,
āna kaimahi hei mura ahi."
8 Mō te Tama ia, i kī ia,
"Pūmau tonu tōu torōna, e te Atua, ake, ake;
ā, ko te hēpeta o te tika te hēpeta o tōu kīngitanga.
9 I arohaina e koe te tika, i kinongia e koe te hara;
nō reira nui atu i tō ōu hoa
te whakawahinga a te Atua,
a tōu Atua, i a koe ki te hinu o te hari."
10 Me tēnei anō,
"Nāu, e te Ariki, i te tīmatanga i whakatakoto te whenua;
he mahi anō ngā rangi nā ōu ringa.
11 Ko ērā e hemo atu, ko koe ia e mau tonu:
ka tawhitotia katoatia hoki ērā me he kākahu.
12 Ka pōkaitia e koe, ānō he koheka,
ka whakaputaia kētia.
Ko koe tonu anō ia koe,
kāhore hoki he mutunga o ōu tau."
13 Ki tēhea hoki o ngā anahera tāna meatanga i mua,
"Hei tōku ringa matau koe noho ai,
kia meinga rā anō e ahau ōu hoariri
hei tūranga waewae mōu"?
14 He teka ianei he wairua kaimahi rātou katoa, he mea tonotono hei minita, he whakaaro ki te hunga mō rātou nei te ora?
1 Muitas vezes e de diversos modos outrora falou Deus aos nossos pais pelos profetas.
2 Ultimamente nos falou por seu Filho, que constituiu herdeiro universal, pelo qual criou todas as coisas.
3 Esplendor da glória (de Deus) e imagem do seu ser, sustenta o universo com o poder da sua palavra. Depois de ter realizado a purificação dos pecados, está sentado à direita da Majestade no mais alto dos céus,
4 tão superior aos anjos quanto excede o deles o nome que herdou.
5 Pois a quem dentre os anjos disse Deus alguma vez: Tu és meu Filho; eu hoje te gerei (Sl 2,7)? Ou, então: Eu serei para ele um pai e ele será para mim um Filho (2Sm 7,14)?
6 E novamente, ao introduzir o seu Primogênito na terra, diz: Todos os anjos de Deus o adorem (Sl 96,7).
7 Por outro lado, a respeito dos anjos, diz: Ele faz dos seus anjos sopros de vento e dos seus ministros chamas de fogo (Sl 103,4),
8 ao passo que do Filho diz: O teu trono, ó Deus, subsiste para a eternidade. O cetro do teu Reino é cetro de justiça.
9 Amaste a justiça e odiaste a iniquidade. Por isso, ó Deus, o teu Deus te ungiu com óleo de alegria, mais que aos teus companheiros (Sl 44,7s);
10 e ainda: Tu, Senhor, no princípio dos tempos fundaste a terra, e os céus são obra de tuas mãos.
11 Eles passarão, mas tu permaneces. Todos envelhecerão como uma veste;
12 tu os envolvas como uma capa, e serão mudados. Tu, ao contrário, és sempre o mesmo e os teus anos não acabarão (Sl 103,26s).
13 Pois a qual dos anjos disse alguma vez: Assenta-te à minha direita até que eu ponha os teus inimigos por escabelo dos teus pés (Sl 109,1)?
14 Não são todos os anjos espíritos a serviço de Deus, que lhes confia missões para o bem daqueles que devem herdar a salvação?