1 Ā, ka tomo atu anō ia ki te whare karakia, nā, i reira tētahi tangata kua memenge tōna ringa. 2 Ā, ka whakamau tā rātou titiro ki a ia, me kore ia e whakaora i a ia i te hāpati; he mea kia whakapā ai rātou i tētahi hē ki a ia. 3 Nā, ka mea ia ki te tangata i te ringa memenge, "Whakatika ki waenganui."
4 Nā, ka mea ia ki a rātou, "He mea tika rānei te mahi pai i te hāpati, te mahi kino rānei? Te whakaora rānei, te whakamate rānei?"
Heoi, kāhore rātou i kīkī. 5 Nā, ka tirotiro riri ia ki a rātou, he pōuri hoki mō te pakeke o ō rātou ngākau, ka mea ki taua tangata, "Totoro tōu ringa." Ā, ko te toronga o tōna ringa, kua ora. 6 Nā, ka haere atu ngā Parihi, ka rūnanga tahi me ngā Herōriana mōna, ki te pēhea e whakangaromia ai ia.
7 Nā, ka maunu atu a Īhu rātou ko āna ākonga ki te moana; he nui hoki te tangata i aru i a ia i Karirī, i Hūria, 8 I Hiruhārama, i Irumia, i tāwāhi hoki o Horano; me te hunga hoki e tata ana ki Tāira, ki Hairona, nui atu te huihui; i tō rātou rongonga i ngā mea i mea ai ia, haere ana ki a ia. 9 Nā, ka mea ia ki āna ākonga kia noho tata mai tētahi kaipuke iti ki a ia, i te mano hoki, kei tutetutea ia e rātou. 10 He tokomaha hoki i whakaorangia e ia; nō ka popō mai ki a ia te hunga katoa e mate ana, kia pā ai ki a ia. 11 Me ngā wairua poke hoki, i tō rātou kitenga i a ia, takoto ana ki tōna aroaro, ka karanga, ka mea, "Ko te Tama koe a te Atua!" 12 Ā, he maha āna kupu ki a rātou kia kaua ia e whakaaturia e rātou.
13 Nā, ka kake ia ki te maunga, karangatia ana ki a ia āna i pai ai, ā, ka tae rātou ki a ia. 14 Ā, kotahi tekau mā rua āna i whakarite ai hei hoa mōna, hei tononga hoki māna ki te kauwhau, 15 kia whai mana hoki e ora ai ngā mate, e peia ai ngā rēwera. 16 Ā, huaina iho e ia a Haimona ko Pita; 17 ko Hēmi, tama a Heperi, rāua ko Hoani, teina o Hēmi; ā, huaina iho rāua ko Poaneki, arā, ko ngā Tama a te Whatitiri; 18 ko Anaru, ko Piripi, ko Patoromu, ko Matiu, ko Tamati, ko Hēmi, tama a Arapiu, ko Tariu ko Haimona Kanaani, 19 ko Hūrā Ikariote hoki, nāna nei ia i tuku. Nā, ka tae ia ki te whare.
20 Nā, ka huihui anō te mano, nō kīhai rawa rātou i āhei te kai taro. 21 Ā, nō ka rongo ōna hoa, ka haere ki te pupuri i a ia, i mea hoki, "He pōrewarewa ia."
22 Nā, ka mea ngā karaipi i haere mai rā i Hiruhārama, "Kei a ia a Perehepura, ā, nā te rangatira o ngā rēwera tāna peinga rēwera."
23 Nā, ka karangatia rātou e ia, ā, ka kōrero whakarite ki a rātou: "Me pēhea a Hātana ka pei ai i a Hātana? 24 Ki te tahuri iho hoki tētahi rangatiratanga ki a ia anō, e kore taua rangatiratanga e tū. 25 Ki te tahuri iho hoki tētahi whare ki a ia anō, e kore taua whare e tū. 26 Ki te whakatika a Hātana, ā, ka tahuri iho ki a ia anō, e kore ia e tū, engari, he mutunga tōna.
27 "E kore te tangata e āhei te haere ki roto ki te whare o te tangata kaha, pāhua ai i ōna taonga, ki te kāhore e mātua herea te tangata kaha; ko reira pāhua ai i tōna whare.
28 "He pono tāku e mea nei ki a koutou, Ko ngā hara katoa o ngā tama a ngā tāngata e murua, me ngā kohukohu e kohukohu ai rātou. 29 Tēnā ko te tangata e kohukohua ai te Wairua Tapu, e kore e murua tōna hara ā ake ake, engari ka tau te hē ki a ia ā ake ake." 30 Mō rātou i kī, "He wairua poke tōna."
31 Ā, ko te taenga mai o ōna tēina rātou ko tōna whaea, ka tū i waho, ka tono tāngata mai ki a ia, ki te karanga i a ia. 32 E noho ana hoki te mano i tētahi taha ōna, i tētahi taha, ā, ka mea rātou ki a ia, "Nā, tōu whaea me ōu tēina kei waho, e rapu ana i a koe."
33 Nā, ka whakahoki ia ki a rātou, ka mea, "Ko wai tōku whaea, ko wai hoki ōku tēina?"
34 Nā, ka tirotiro ia ki te hunga e noho ana i tētahi taha ōna, i tētahi taha, ka mea, "Nā, tōku whaea, ōku tēina! 35 Ki te meatia hoki e tētahi tā te Atua i pai ai, hei teina ia ki ahau, hei tuahine, hei whaea."
1 Noutra vez, entrou ele na sinagoga e achava-se ali um homem que tinha a mão seca.
2 Ora, estavam-no observando se o curaria no dia de sábado, para o acusarem.
3 Ele diz ao homem da mão seca: "Vem para o meio".
4 Então, lhes pergunta: "É permitido fazer o bem ou o mal no sábado? Salvar uma vida ou matar?". Mas eles se calaram.
5 Então, lançando um olhar indignado sobre eles, e contristado com a dureza de seus corações, diz ao homem: "Estende tua mão!". Ele estendeu-a e a mão foi curada.
6 Saindo os fariseus dali, deliberaram logo com os herodianos como o haviam de prender.
7 Jesus retirou-se com os seus discípulos para o mar, e seguia-o uma grande multidão, vinda da Galileia.
8 E da Judeia, de Jerusalém, da Idumeia, do além-Jordão e dos arredores de Tiro e de Sidônia veio a ele uma grande multidão, ao ouvir o que ele fazia.
9 Ele ordenou a seus discípulos que lhe aprontassem uma barca, para que a multidão não o comprimisse.
10 Curou a muitos, de modo que todos os que padeciam de algum mal se arrojavam a ele para o tocar.
11 Quando os espíritos imundos o viam, prostravam-se diante dele e gritavam: "Tu és o Filho de Deus!".
12 Ele os proibia severamente que o dessem a conhecer. (= Mt 10,1-4 = Lc 6,12-16)
13 Depois, subiu ao monte e chamou os que ele quis. E foram a ele.
14 Designou doze dentre eles para ficar em sua companhia.
15 Ele os enviaria a pregar, com o poder de expulsar os demônios.
16 Escolheu estes doze: Simão, a quem pôs o nome de Pedro;
17 Tiago, filho de Zebedeu, e João, seu irmão, aos quais pôs o nome de Boanerges, que quer dizer Filhos do Trovão.
18 Ele escolheu também André, Filipe, Bartolomeu, Mateus, Tomé, Tiago, filho de Alfeu; Tadeu, Simão, o Zelador;
19 e Judas Iscariotes, que o entregou. (Mt 12,22-32 = Lc 11,14-26)
20 Dirigiram-se em seguida a uma casa. Aí afluiu de novo tanta gente, que nem podiam tomar alimento.
21 Quando os seus o souberam, saíram para o reter; pois diziam: "Ele está fora de si".
22 Também os escribas, que haviam descido de Jerusalém, diziam: "Ele está possuído de Beelzebul: é pelo príncipe dos demônios que ele expele os demônios".
23 Mas, havendo-os convocado, dizia-lhes em parábolas: "Como pode Satanás expulsar a Satanás?
24 Pois, se um reino estiver dividido contra si mesmo, não pode durar.
25 E se uma casa está dividida contra si mesma, tal casa não pode permanecer.
26 E se Satanás se levanta contra si mesmo, está dividido e não poderá continuar, mas desaparecerá.
27 Ninguém pode entrar na casa do homem forte e roubar-lhe os bens, se antes não o prender; e então saqueará sua casa."
28 Em verdade vos digo: "Todos os pecados serão perdoados aos filhos dos homens, mesmo as suas blasfêmias;
29 mas todo o que tiver blasfemado contra o Espírito Santo jamais terá perdão, mas será culpado de um pecado eterno".
30 Jesus falava assim porque tinham dito: "Ele tem um espírito imundo". (= Mt 12,46-50 = Lc 8,19ss)
31 Chegaram sua mãe e seus irmãos e, estando do lado de fora, mandaram chamá-lo.
32 Ora, a multidão estava sentada ao redor dele; e disseram-lhe: "Tua mãe e teus irmãos estão aí fora e te procuram".
33 Ele respondeu-lhes: "Quem é minha mãe e quem são meus irmãos?".
34 E, correndo o olhar sobre a multidão, que estava sentada ao redor dele, disse: "Eis aqui minha mãe e meus irmãos.
35 Aquele que faz a vontade de Deus, esse é meu irmão, minha irmã e minha mãe". (= Mt 13,1-23 = Lc 8,4-15)