1 Samal ajal olid seal mõned, kes rääkisid Jeesusele galilealastest, kelle verd oli Pilaatus seganud nende ohvriandide sisse. 2 Jeesus vastas: „Kas te arvate, et need galilealased olid patusemad kui teised, et nad niimoodi kannatasid? 3 Ma ütlen teile – ei. Kui teie ei paranda meelt, hukkute ka teie. 4 Või need kaheksateist, kes said surma, kui Siiloahi torn nende peale langes – kas te arvate, et nad olid rohkem süüdi kui kõik teised, kes Jeruusalemmas elavad? 5 Ma ütlen teile – ei! Aga kui te meelt ei paranda, hukkute samamoodi."

6 Siis ta rääkis neile tähendamissõna: „Ühel mehel oli viigipuu istutatud viinamäele ja ta läks selle juurde vilja otsima, kuid ei leidnud. 7 Siis ta ütles aednikule: „Juba kolm aastat käin ma sellelt viigipuult vilja otsimas, kuid ei leia. Raiu see maha! Mis ta raiskab mulda!"

8 „Isand," vastas mees, „las see olla veel üks aasta: ma kaevan selle ümber ja panen sõnnikut. 9 Võib-olla kannab see järgmisel aastal vilja. Kui mitte, siis raiun ta maha!" "

10 Jeesus oli õpetamas ühes sünagoogis hingamispäeval 11 ja seal oli naine, keda vaim oli hoidnud kaheksateist aastat haigena. Ta käis kõveras ega saanud ennast sirgu ajada. 12 Teda nähes kutsus Jeesus ta enda juurde ja ütles talle: „Naine, sind on tehtud vabaks su haigusest!" 13 Ja ta pani käed tema peale ning otsekohe läks ta sirgeks ja kiitis Jumalat.

14 Sünagoogi ülem oli vihane sellepärast, et Jeesus tervendas hingamispäeval, ja ta ütles inimestele: „Kuus päeva on töö tegemiseks. Tulge ja saage terveks nendel päevadel, mitte hingamispäeval!"

15 Issand vastas talle: „Te silmakirjatsejad! Eks igaüks teist vabasta ka hingamispäeval oma härja või eesli sõime küljest ja vii teda jooma? 16 Kas siis ei peaks see naine, Aabrahami tütar, keda saatan juba kaheksateist aastat on hoidnud seotuna, saama vabaks sellest hingamispäeval?"

17 Selle ütlusega said tema vastased häbistatud, aga rahvas rõõmustas auliste tegude pärast, mida ta korda saatis.

18 Siis Jeesus küsis: „Mille sarnane on Jumala riik? Millega ma peaksin seda võrdlema? 19 See on kui sinepiseeme, mille mees võttis ja oma aeda istutas. See kasvas ja sai puuks ja linnud pesitsesid selle okstes."

20 Ja jälle ta küsis: „Millega ma veel peaksin võrdlema Jumala riiki? 21 See on kui juuretis, mille naine võttis ja segas umbes kolmekümne kilogrammi jahu sekka, kuni kogu taigen läks hapnema."

22 Jeesus käis läbi linnade ja külade, õpetades ja jätkates teed vaatega Jeruusalemmale. 23 Keegi küsis temalt: „Issand, kas ainult vähesed saavad päästetud?"

Ta ütles neile: 24 „Tehke kõik selleks, et minna sisse kitsast uksest, sest paljud, ma ütlen teile, püüavad siseneda, aga ei suuda! 25 Pärast seda, kui majaperemees üles tõuseb ja ukse sulgeb, seisate te väljas ja palute: „Issand, ava meile uks!"

Aga ta vastab: „Ma ei tea, kes te olete või kust te tulete."

26 Siis te ütlete: „Me sõime ja jõime koos sinuga ja sa õpetasid meie tänavatel."

27 Aga tema vastab: „Ma ei tea, kes te olete või kust te tulete. Minge minema, kõik te ülekohtused!"

28 Seal on ulgumine ja hammaste kiristamine, kui te näete Aabrahami, Iisakut ja Jaakobit ja kõiki prohveteid Jumala riigis, teie aga olete välja tõugatud. 29 Inimesed tulevad idast ja läänest, põhjast ja lõunast ning istuvad pidulauda Jumala riigis. 30 Tõesti, seal saavad viimased esimesteks, ja esimesed jäävad viimasteks."

31 Samal ajal tulid mõned variserid Jeesuse juurde ja ütlesid: „Lahku siit ja mine kuhugi mujale. Heroodes tahab sind tappa!"

32 Aga tema vastas: „Minge ja öelge sellele rebasele: „Ma ajan kurje vaime välja ja teen inimesi terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan oma eesmärgini." 33 Igal juhul pean ma jätkama täna ja homme ja järgmisel päeval, sest tõepoolest, ükski prohvet ei saa surra väljaspool Jeruusalemma.

34 Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks sinu juurde läkitatuid! Kui tihti ma olen soovinud koguda su lapsi, nii nagu kana kogub oma poegi tiibade alla, aga te ei ole tahtnud! 35 Vaata, teie koda on maha jäetud. Ma ütlen teile, te ei näe mind enne, kui te ütlete: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!" "

1 There were present at that season some that told him of the Galilæans, whose blood Pilate had mingled with their sacrifices. 2 And Jesus answering said unto them, Suppose ye that these Galilæans were sinners above all the Galilæans, because they suffered such things? 3 I tell you, Nay: but, except ye repent, ye shall all likewise perish. 4 Or those eighteen, upon whom the tower in Siloam fell, and slew them, think ye that they were sinners above all men that dwelt in Jerusalem? 5 I tell you, Nay: but, except ye repent, ye shall all likewise perish.

6 He spake also this parable; A certain man had a fig tree planted in his vineyard; and he came and sought fruit thereon, and found none. 7 Then said he unto the dresser of his vineyard, Behold, these three years I come seeking fruit on this fig tree, and find none: cut it down; why cumbereth it the ground? 8 And he answering said unto him, Lord, let it alone this year also, till I shall dig about it, and dung it: 9 And if it bear fruit, well: and if not, then after that thou shalt cut it down. 10 And he was teaching in one of the synagogues on the sabbath.

11 And, behold, there was a woman which had a spirit of infirmity eighteen years, and was bowed together, and could in no wise lift up herself. 12 And when Jesus saw her, he called her to him, and said unto her, Woman, thou art loosed from thine infirmity. 13 And he laid his hands on her: and immediately she was made straight, and glorified God. 14 And the ruler of the synagogue answered with indignation, because that Jesus had healed on the sabbath day, and said unto the people, There are six days in which men ought to work: in them therefore come and be healed, and not on the sabbath day. 15 The Lord then answered him, and said, Thou hypocrite, doth not each one of you on the sabbath loose his ox or his ass from the stall, and lead him away to watering? 16 And ought not this woman, being a daughter of Abraham, whom Satan hath bound, lo, these eighteen years, be loosed from this bond on the sabbath day? 17 And when he had said these things, all his adversaries were ashamed: and all the people rejoiced for all the glorious things that were done by him.

18 Then said he, Unto what is the kingdom of God like? and whereunto shall I resemble it? 19 It is like a grain of mustard seed, which a man took, and cast into his garden; and it grew, and waxed a great tree; and the fowls of the air lodged in the branches of it. 20 And again he said, Whereunto shall I liken the kingdom of God? 21 It is like leaven, which a woman took and hid in three measures of meal, till the whole was leavened. 22 And he went through the cities and villages, teaching, and journeying toward Jerusalem. 23 Then said one unto him, Lord, are there few that be saved? And he said unto them,

24 Strive to enter in at the strait gate: for many, I say unto you, will seek to enter in, and shall not be able. 25 When once the master of the house is risen up, and hath shut to the door, and ye begin to stand without, and to knock at the door, saying, Lord, Lord, open unto us; and he shall answer and say unto you, I know you not whence ye are: 26 Then shall ye begin to say, We have eaten and drunk in thy presence, and thou hast taught in our streets. 27 But he shall say, I tell you, I know you not whence ye are; depart from me, all ye workers of iniquity. 28 There shall be weeping and gnashing of teeth, when ye shall see Abraham, and Isaac, and Jacob, and all the prophets, in the kingdom of God, and you yourselves thrust out. 29 And they shall come from the east, and from the west, and from the north, and from the south, and shall sit down in the kingdom of God. 30 And, behold, there are last which shall be first, and there are first which shall be last.

31 The same day there came certain of the Pharisees, saying unto him, Get thee out, and depart hence: for Herod will kill thee. 32 And he said unto them, Go ye, and tell that fox, Behold, I cast out devils, and I do cures to day and to morrow, and the third day I shall be perfected. 33 Nevertheless I must walk to day, and to morrow, and the day following: for it cannot be that a prophet perish out of Jerusalem. 34 O Jerusalem, Jerusalem, which killest the prophets, and stonest them that are sent unto thee; how often would I have gathered thy children together, as a hen doth gather her brood under her wings, and ye would not! 35 Behold, your house is left unto you desolate: and verily I say unto you, Ye shall not see me, until the time come when ye shall say, Blessed is he that cometh in the name of the Lord.