1 Il y avait à Césarée un homme, nommé Corneille, centurion de la cohorte appelée Italique (du nord de l’Italie).

2 Il était religieux et craignant Dieu, lui et toute sa famille, faisant aussi beaucoup d'aumônes au peuple, et priant Dieu continuellement.

3 Il vit clairement dans une vision, environ la neuvième heure du jour, un ange de Dieu qui entra chez lui, et lui dit: Corneille!

4 Et ayant les yeux attachés sur l'ange et tout effrayé, il dit: Qu'y a-t-il, Seigneur? Et l'ange lui dit: Tes prières et tes aumônes sont montées en mémoire devant Dieu.

5 Envoie donc présentement des gens à Joppe, et fais venir Simon, qui est surnommé Pierre.

6 Il est logé chez un certain Simon, corroyeur, qui a sa maison près de la mer; c'est lui qui te dira ce qu'il faut que tu fasses.

7 Quand l'ange qui parlait à Corneille, se fut retiré, celui-ci appela deux de ses domestiques et un soldat pieux, de ceux qui se tenaient près de lui,

8 Et leur ayant tout raconté, il les envoya à Joppe.

9 Le lendemain, comme ils étaient en chemin, et qu'ils approchaient de la ville, Pierre monta sur le haut de la maison, à la sixième heure, environ, pour prier.

10 Et ayant faim, il voulut prendre son repas; et comme on le lui apprêtait, il tomba en extase.

11 Il vit le ciel ouvert, et un vaisseau qui descendait sur lui semblable à une grande nappe retenue par les quatre coins, et qui s'abaissait vers la terre;

12 Dans lequel il y avait tous les quadrupèdes de la terre, et les bêtes sauvages, et les reptiles, et les oiseaux du ciel.

13 Et une voix lui dit: Pierre, lève-toi, tue, et mange.

14 Mais Pierre répondit: Non, Seigneur; car je n'ai jamais rien mangé d'impur ou de souillé.

15 La voix lui dit encore pour la seconde fois: Ne regarde pas comme souillé ce que Dieu a purifié.

16 Et cela arriva par trois fois; après quoi le vaisseau fut retiré dans le ciel.

17 Or comme Pierre hésitait en lui-même sur le sens de la vision qu'il avait eue, les hommes envoyés de la part de Corneille, s'étant informés de la maison de Simon, arrivèrent à la porte.

18 Et ayant appelé, ils demandèrent si Simon, surnommé Pierre, était logé là.

19 Et comme Pierre pensait à la vision, l'Esprit lui dit: Voilà trois hommes qui te demandent.

20 Allons, lève-toi, descends, et t'en va avec eux, sans faire aucune difficulté; car c'est moi qui les ai envoyés.

21 Pierre étant donc descendu vers ces hommes qui lui étaient envoyés de la part de Corneille, leur dit: Me voici, je suis celui que vous cherchez; pour quel sujet êtes-vous venus?

22 Ils dirent: Corneille, centurion, homme juste et craignant Dieu, et à qui toute la nation des Juifs rend témoignage, a été averti par un saint ange, de te faire venir dans sa maison, pour entendre ce que tu lui diras.

23 Pierre les ayant donc fait entrer, les logea; et le lendemain il s'en alla avec eux, et quelques-uns des frères de Joppe l'accompagnèrent.

24 Le jour suivant ils entrèrent à Césarée. Or, Corneille les attendait avec ses parents et ses plus intimes amis qu'il avait réunis.

25 Et comme Pierre entrait, Corneille alla au-devant de lui, et se jetant à ses pieds, l'adora.

26 Mais Pierre le releva, en disant: Lève-toi; moi-même aussi je suis un homme.

27 Et s'entretenant avec lui, il entra, et trouva plusieurs personnes assemblées.

28 Et il leur dit: Vous savez qu'il est défendu à un Juif de se lier avec un étranger, ou d'aller chez lui; mais Dieu m'a appris à ne dire aucun homme souillé ou impur.

29 C'est pourquoi, ayant été appelé, je suis venu sans aucune difficulté. Je vous demande donc pour quel sujet vous m'avez fait venir.

30 Alors Corneille dit: Il y a quatre jours, à cette heure, que j'étais en jeûne et en prières dans ma maison à la neuvième heure, et tout d'un coup un homme, couvert d'un vêtement resplendissant, se présenta devant moi,

31 Et dit: Corneille, ta prière est exaucée, et Dieu s'est souvenu de tes aumônes.

32 Envoie donc à Joppe, et fais venir Simon, surnommé Pierre; il est logé dans la maison de Simon, corroyeur, près de la mer; quand il sera venu, il te parlera.

33 C'est pourquoi j'ai aussitôt envoyé vers toi, et tu as bien fait de venir. Nous voici donc tous maintenant présents devant Dieu, pour entendre tout ce que Dieu t'a commandé.

34 Alors Pierre, prenant la parole, dit: En vérité, je reconnais que Dieu n'a point égard à l'apparence des personnes;

35 Mais qu'en toute nation, celui qui le craint et qui s'adonne à la droiture, lui est agréable.

36 Telle est la parole qu'il a donnée aux enfants d'Israël, en leur annonçant la bonne nouvelle de la paix par Jésus-Christ, qui est le Seigneur de tous.

37 Vous savez ce qui est arrivé dans toute la Judée, après avoir commencé en Galilée, après la consécration que Jean a prêché;

38 Comment Dieu a oint du Saint-Esprit et de puissance Jésus de Nazareth, qui allait de lieu en lieu faisant du bien et guérissant tous ceux qui étaient opprimés par l’accusateur; parce que Dieu était avec lui.

39 Et nous, nous sommes témoins de toutes les choses qu'il a faites, tant au pays des Juifs qu'à Jérusalem. Ils l'ont fait mourir, le pendant au bois;

40 Mais Dieu l'a ressuscité le troisième jour, et lui a donné de se faire voir,

41 Non à tout le peuple, mais à des témoins que Dieu avait choisis d'avance; à nous qui avons mangé et bu avec lui, après qu'il a été ressuscité des morts.

42 Et il nous a commandé de prêcher au peuple, et d'attester que c'est lui que Dieu a établi juge des vivants et des morts.

43 Tous les prophètes rendent de lui ce témoignage, que celui qui croit en lui, reçoit la rémission des péchés par son nom.

44 Comme Pierre tenait encore ce discours, la Sainte-Présence de Christ descendit sur tous ceux qui écoutaient la Parole.

45 Et tous les fidèles circoncis, qui étaient venus avec Pierre, furent étonnés de ce que le don du Saint-Esprit était aussi versé sur les Gentils;

46 Car ils les entendaient parler les diverses langues des nations étrangères, et glorifier Dieu.

47 Alors Pierre reprit: N'entravez pas l'averse de la consécration de la Parole sur ceux qui ont reçu le Saint-Esprit, aussi bien que nous.

48 Et il leur commanda d'être engagés au nom du Seigneur. Alors ils le prièrent de demeurer quelques jours avec eux.

1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks.

2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat.

3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!"

4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?" See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.

5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus;

6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!"

7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,

8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.

9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.

10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära

11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.

12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.

13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!"

14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!"

15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!"

16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.

17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.

18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.

19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!

20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!"

21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?"

22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!"

23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.

24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.

25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.

26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!"

27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi

28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.

29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?"

30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis

31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud.

32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas.

33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!"

34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel,

35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.

36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand.

37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas,

38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga.

39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid.

40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks,

41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud.

42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja.

43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!"

44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.

45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale,

46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles:

47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?"

48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.