1 En ce même temps, le roi Hérode se mit à maltraiter quelques-uns de l'Église.
2 Il fit mourir par l'épée Jacques, frère de Jean;
3 Et voyant que cela était agréable aux Juifs, il fit aussi arrêter Pierre.
4 C'était pendant les jours des pains sans levain. L'ayant donc fait arrêter, il le fit mettre en prison, et le donna à garder à quatre escouades, de quatre soldats chacune, voulant l'exposer au supplice devant le peuple, après la Pâque.
5 Pierre était donc gardé dans la prison; mais l'Église faisait sans cesse des prières à Dieu pour lui.
6 Et la nuit d'avant le jour où Hérode devait l'envoyer au supplice, Pierre dormait entre deux soldats, lié de deux chaînes; et des gardes devant la porte, gardaient la prison.
7 Et voici, l'ange du Seigneur survint, une lumière resplendit dans la prison, et l'ange, poussant Pierre par le côté, l'éveilla, en disant: Lève-toi promptement. Et les chaînes tombèrent de ses mains.
8 Et l'ange lui dit: Ceins-toi, et chausse tes sandales; et il le fit. Puis l'ange lui dit: Enveloppe-toi de ton manteau et suis-moi.
9 Et Pierre, étant sorti, le suivait, sans savoir que ce que l'ange faisait se fît réellement, mais il croyait qu'il avait une vision.
10 Et quand ils eurent passé la première et la seconde garde, ils vinrent à la porte de fer, qui conduit dans la ville, et elle s'ouvrit à eux d'elle-même. Et étant sortis, ils parcoururent une rue; et aussitôt l'ange se retira d'avec lui.
11 Et Pierre, étant revenu à lui, dit: Maintenant je sais certainement que le Seigneur a envoyé son ange, et qu'il m'a délivré de la main d'Hérode, et de tout ce que le peuple juif attendait.
12 Et s'étant reconnu, il alla à la maison de Marie, mère de Jean, surnommé Marc, où plusieurs personnes étaient assemblées et priaient.
13 Quand il eut frappé à la porte d'entrée, une servante, nommée Rhode (Rose), s'avança, pour écouter.
14 Et ayant reconnu la voix de Pierre, de la joie qu'elle en eut, elle n'ouvrit point le porche; mais elle courut annoncer que Pierre était devant le porche.
15 Et ils lui dirent: Tu es folle. Mais elle assurait que la chose était ainsi; et ils dirent: C'est son messager.
16 Cependant, Pierre continuait à frapper, et quand ils eurent ouvert, ils le virent, et furent ravis hors d'eux-mêmes.
17 Mais lui, leur faisant signe de la main de se taire, leur raconta comment le Seigneur l'avait fait sortir de la prison; et il dit: Faites savoir cela à Jacques et à nos frères; après quoi il sortit, et s'en alla dans un autre lieu.
18 Quand il fut jour, il y eut un grand trouble parmi les soldats, pour savoir ce que Pierre était devenu.
19 Et Hérode, l'ayant fait chercher sans qu'on pût le trouver, fit le procès aux gardes, et il commanda qu'on les menât au supplice. Puis il descendit de Judée à Césarée, où il s'arrêta.
20 Or, Hérode était en hostilité avec les Tyriens et les Sidoniens. Mais ils vinrent le trouver d'un commun accord, et ayant gagné Blastus, chambellan du roi, ils demandèrent la paix, parce que leur pays tirait sa subsistance de celui du roi.
21 Au jour fixé, Hérode, revêtu de ses habits royaux, assis sur son trône, leur fit un discours éloquent.
22 Et le peuple s'écria: C'est la voix de Dieu, et non point d'un homme!
23 Mais à l'instant l'ange du Seigneur le frappa, parce qu'il n'avait pas donné gloire à Dieu; et il mourut rongé des vers.
24 Or la Parole du Seigneur croissait, et se répandait.
25 Et Barnabas et Saul, après s'être acquittés de leur ministère, s'en retournèrent de Jérusalem, ayant aussi pris avec eux Jean, surnommé Marc.
1 Aga sel ajal pistis kuningas Heroodes käe mõnede külge kogudusest, et neile paha teha.
2 Ja ta tappis mõõgaga Jakoobuse, Johannese venna.
3 Ja nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ette vangistada ka Peetruse. Sel ajal olid parajasti hapnemata leibade pühad.
4 Ta võttis tema kinni ja heitis ta vangitorni ning andis tema nelja neljamehelise sõjameeste salga kätte hoida, kavatsedes teda pärast paasapüha tuua rahva ette.
5 Nii peeti siis Peetrust vangis, aga kogudus tegi väsimata palvet Jumala poole tema eest.
6 Aga kui Heroodes tahtis teda tuua kohtu ette, magas Peetrus sel ööl kahe sõjamehe vahel kahe ahelaga seotult, ja vahid ukse ees valvasid vangihoonet.
7 Ja vaata, Issanda Ingel seisis seal ja valgus paistis seal toas! Ja Ingel tõukas Peetruse külge, äratas ta üles ning ütles: „Tõuse usinasti üles!" Ja ta ahelad langesid käte ümbert maha.
8 Ja Ingel ütles talle: „Pane vöö vööle ja kingad jalga!" Tema tegi nõnda. Veel ta ütles talle: „Pane kuub selga ja tule mu järel!"
9 Ja ta tuli välja ja läks ta järele ega teadnud, et on ilmsi see, mis sünnib ingli kaudu, vaid mõtles nägevat nägemust.
10 Aga kui nad jõudsid mööda esimesest ja teisest vahist, tulid nad raudvärava ette, mis viis linna. See läks iseenesest neile lahti ja nad tulid välja ja läksid edasi üht tänavat mööda. Ja Ingel lahkus äkitselt temast.
11 Kui siis Peetrus teadlikuks sai, ütles ta: „Nüüd ma tean tõesti, et Issand on läkitanud Oma Ingli ja on mind päästnud Heroodese käest ja kõigest, mida juuda rahvas ootas!"
12 Ja märgates, kus ta on, tuli ta Maarja, Johannese, teise nimega Markuse ema maja juurde, kuhu mitmed olid kokku tulnud palvetama.
13 Ent kui Peetrus koputas jalgväravale, tuli tüdruk, nimega Roode, välja kuulatama.
14 Kui ta Peetruse hääle ära tundis, ei teinud ta väravat lahti rõõmu pärast, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus värava taga seisvat.
15 Nemad ütlesid talle: „Sa jampsid!" Aga tema tunnistas kindlasti, et see on nõnda. Nad ütlesid: „See on tema Ingel!"
16 Aga Peetrus jäi veel koputama. Ja kui nad avasid, nägid nad teda ja ehmusid.
17 Siis ta viitas käega neile, et nad jääksid vait, ja jutustas neile, kuidas Issand ta oli vangihoonest välja viinud, ning ütles: „Kuulutage seda Jakoobusele ja vendadele!" Ja ta väljus ning läks teise paika.
18 Aga kui valgeks läks, ei olnud sõjameestel pisut muret sellest, mis Peetrusega oli sündinud.
19 Ja kui Heroodes teda otsis ega leidnud, laskis ta valvuritele kohut mõista ja käskis nad ära hukata. Ise ta läks siis Juudamaalt Kaisareasse ja viibis seal.
20 Heroodes aga kandis viha tüüroslaste ja siidonlaste vastu. Need tulid ühel meelel tema juurde ja meelitasid Blastust, kuninga kambriülemat, ja palusid rahu. Sest nende maa sai oma toiduse kuninga maast.
21 Siis pani Heroodes määratud päeval kuninglikud riided selga ja istus kohtujärjele ja pidas neile kõnet;
22 aga rahvas kisendas: „See on Jumala, aga mitte inimese hääl!"
23 Aga sedamaid lõi teda Issanda Ingel, sest et ta ei andnud au Jumalale; ja ussid sõid ta ära ja ta heitis hinge.
24 Aga Jumala sõna kasvas ja levis.
25 Ja Barnabas ja Saulus tulid tagasi Jeruusalemmast, kui nad olid täitnud oma ülesande, ning võtsid enestega ühes ka Johannese, keda hüüti lisanimega Markuseks.