1 Après que le tumulte fut apaisé, Paul fit venir les disciples, et leur ayant dit adieu, partit pour aller en Macédoine.
2 Quand il eut parcouru ces quartiers-là, et qu'il eut exhorté les frères par plusieurs discours, il vint en Grèce.
3 Et quand il y eut demeuré trois mois, les Juifs lui ayant dressé des embûches, lorsqu'il allait s'embarquer pour la Syrie, on fut d'avis qu'il revînt par la Macédoine.
4 Et il fut accompagné jusqu'en Asie par Sopater de Bérée, par Aristarque et Second de Thessalonique, Gaïus de Derbe, Timothée, et par Tychique et Trophime, d'Asie.
5 Ceux-ci étant allés devant, nous attendirent à Troas.
6 Pour nous, après les jours des pains sans levain, nous nous embarquèrent à Philippes, et en cinq jours nous les rejoignirent à Troas, où nous sommes demeuré sept jours.
7 Et le premier jour de la semaine, les disciples étant assemblés pour rompre le pain, Paul discourait avec eux, devant partir le lendemain, et il prolongea son discours jusqu'à minuit.
8 Or, il y avait beaucoup de lampes dans la chambre haute où ils étaient assemblés.
9 Et un jeune homme, nommé Eutyche, qui était assis sur la fenêtre, fut accablé d'un profond sommeil, pendant le long discours de Paul, et tout endormi, il tomba du troisième étage en bas, et fut relevé mort.
10 Mais Paul étant descendu, se pencha sur lui, et le prenant entre ses bras, il dit: Ne vous troublez point, car son âme est en lui.
11 Puis étant remonté, et ayant rompu le pain, et mangé, il parla longtemps jusqu'au point du jour, après quoi il partit.
12 Or, on emmena le jeune homme vivant, et ils furent extrêmement consolés.
13 Pour nous, ayant pris les devants sur le navire, nous firent voile vers Assos, où nous devions reprendre Paul; car il l'avait ainsi ordonné, parce qu'il voulait faire le chemin à pied.
14 Quand donc il nous eut rejoints à Assos, nous l'avons recueilli et nous arrivèrent à Mitylène.
15 Nous y étant embarqués, nous arrivèrent le lendemain vis-à-vis de Chios. Le jour suivant, nous abordèrent à Samos, et nous étant arrêtés à Trogylle, le jour d'après, nous vinrent à Milet.
16 Car Paul avait résolu de passer Éphèse, pour ne pas perdre de temps en Asie, parce qu'il se hâtait d'être à Jérusalem, si cela était possible, le jour de la Pentecôte.
17 Mais il envoya de Milet à Éphèse, pour faire venir les anciens de l'Église.
18 Et lorsqu'ils furent venus vers lui, il leur dit: Vous savez de quelle manière je me suis toujours conduit avec vous, depuis le premier jour que je suis entré en Asie;
19 Servant le Seigneur en toute humilité, avec beaucoup de larmes et au milieu des épreuves qui me sont survenues par les embûches des Juifs;
20 Et que je n'ai rien caché des choses qui vous étaient utiles, et n'ai pas manqué de vous les annoncer et de vous instruire en public, et de maison en maison;
21 Prêchant et aux Juifs et aux Grecs, la repentance envers Dieu, et la foi en Jésus-Christ notre Seigneur.
22 Et maintenant, lié par l'Esprit, je vais à Jérusalem, ne sachant pas ce qui m'y arrivera;
23 Si ce n'est que le Saint-Esprit m'avertit de ville en ville, que des liens et des afflictions m'attendent.
24 Mais je ne me mets en peine de rien, et ma vie ne m'est point précieuse, pourvu que j'achève avec joie ma course et le ministère que j'ai reçu du Seigneur Jésus, pour annoncer la bonne nouvelle de la grâce de Dieu.
25 Et maintenant voici, je sais que vous ne verrez plus mon visage, vous tous parmi lesquels j'ai passé en prêchant la Souveraineté de Dieu.
26 C'est pourquoi je proteste aujourd'hui devant vous, que je suis net du sang de vous tous.
27 Car je vous ai annoncé tout le dessein de Dieu, sans en cacher rien.
28 Prenez donc garde à vous-mêmes, et à tout le troupeau sur lequel le Saint-Esprit vous a établis surveillants, pour paître l'Église de Dieu, qu'il a acquise par son propre sang.
29 Car je sais qu'après mon départ, il s'introduira parmi vous des loups ravissants, qui n'épargneront point le troupeau;
30 Et qu'il s'élèvera parmi vous des hommes qui annonceront des doctrines pernicieuses, afin d'attirer les disciples après eux.
31 Veillez donc, vous souvenant que durant trois ans je n'ai cessé, nuit et jour, d'avertir chacun de vous avec larmes.
32 Et maintenant, frères, je vous recommande à Dieu et à la Parole de sa grâce, lui qui peut vous édifier et vous donner l'héritage avec tous les saints.
33 Je n'ai désiré ni l'argent, ni l'or, ni les vêtements de personne.
34 Et vous savez vous-mêmes que ces mains ont pourvu à mes besoins et à ceux des personnes qui étaient avec moi.
35 Je vous ai montré en toutes choses, que c'est ainsi qu'en travaillant, il faut secourir les faibles, et se souvenir des paroles du Seigneur Jésus, qui a dit lui-même: Il y a plus de bonheur à donner qu'à recevoir.
36 Quand il eut dit cela, il se mit à genoux, et pria avec eux tous.
37 Alors tous fondirent en larmes, et se jetant au cou de Paul, ils le baisaient,
38 Affligés principalement de ce qu'il avait dit, qu'ils ne verraient plus son visage. Et ils le conduisirent jusqu'au vaisseau.
1 Kui kära oli vaigistatud, kutsus Paulus jüngrid enese juurde, jättis nad jumalaga ja läks teele Makedooniasse.
2 Ja kui ta need maakohad oli läbi käinud ja seal palju manitsussõnu rääkinud, tuli ta Kreekamaale.
3 Seal ta viibis kolm kuud. Kui ta siis mõtles mereteed minna Süüriasse ja juudid salanõu pidasid ta vastu, võttis ta nõuks tagasi matkata Makedoonia kaudu.
4 Teda saatsid beroialane Soopatros, Pürrose poeg, tessalooniklastest Aristarhos ja Sekundus, ja derbelane Gaajus, ja Timoteos, ja aasialased Tühhikos ja Trofimos.
5 Need läksid ära eele ja ootasid meid Troas.
6 Meie aga läksime laevaga pärast hapnemata leibade päevi Filipist teele ja saabusime nende juurde Troasse viiendal päeval, ja jäime sinna seitsmeks päevaks.
7 Aga kui me esimesel nädalapäeval olime kokku tulnud leiba murdma, siis Paulus, kes tahtis teisel päeval ära minna, kõneles nendega ja jätkas oma kõnet keskööni.
8 Ent mitu lampi põles ülemises toas, kus me koos olime.
9 Aga üks noor mees, Eutühhos nimi, istus aknal; ja kui Paulus kauemini kõneles, tuli raske uni tema peale ja ta kukkus magades kolmandalt korralt alla ja tõsteti üles surnuna.
10 Aga Paulus läks alla ja heitis tema peale, haaras ta ümbert kinni ning ütles: „Ärge hädaldage, sest tal on hing veel sees!"
11 Siis ta läks üles ja murdis leiba ja sõi ja kõneles kaua kuni koiduni ja läks siis teele.
12 Aga noor mees viidi minema elusana ja oldi suuresti trööstitud.
13 Me läksime eele laeva ja sõitsime Assosesse, kus mõtlesime oodata Paulust laeva, sest nõnda oli ta käskinud, ette võttes ise jala tulla.
14 Kui ta nüüd Assoses meiega kokku sai, võtsime ta laeva ja tulime Mitüleenesse.
15 Sealt me purjetasime edasi ja jõudsime järgmisel päeval Kiose saare kohta ja peatusime teisel päeval Saamoses ja saabusime järgmisel päeval Mileetosesse.
16 Sest Paulusel oli nõu Efesosest mööda sõita, et mitte aega viita Aasias. Tõttas ta ju, et kui vähegi võimalik, Nelipühapäevaks jõuda Jeruusalemma.
17 Aga Mileetosest ta läkitas sõna Efesosse ja kutsus koguduse vanemad enese juurde.
18 Ja kui nad tema juurde tulid, ütles ta neile: „Te teate, kuidas ma esimesest päevast, kui ma tulin Aasiasse, kõige selle aja olin teie juures,
19 teenides Issandat kõige alanduse ja pisarate ja kiusatustega, mis mind tabasid juutide salanõu tõttu;
20 kuidas ma teie eest ei pidanud salajas midagi, mis teile tarvis oli, et oleksin selle jätnud teile kuulutamata ega oleks teid õpetanud avalikult ja kodasid mööda
21 ja tunnistanud nii juutidele kui kreeklastele pöördumist Jumala poole ja usku meie Issandasse Jeesusesse.
22 Ja nüüd, vaata, ma lähen vaimus seotuna Jeruusalemma ega tea, mis mind seal võib tabada;
23 kuid seda ma tean, et Püha Vaim igas linnas mulle tunnistab ning ütleb, et köidikud ja viletsused ootavad mind.
24 Ometi ma ei hooli sellest midagi ega pea ka oma elu kalliks, kui ma aga lõpetan oma elukorra ja ametikohused, mis ma olen saanud Issanda Jeesuse käest, et tunnistada Jumala armu Evangeeliumi.
25 Ja nüüd, vaata, ma tean, et te iialgi enam ei saa minu silmi näha, te kõik, kelle keskel ma olen käinud ja kuulutanud Jumala Riiki.
26 Sellepärast tunnistan ma teile tänasel päeval, et ma olen puhas kõikide verest;
27 sest ma pole midagi teie eest salanud Jumala tahtest, et ma teile seda tervelt ei oleks kuulutanud.
28 Sellepärast pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud Iseenese vere läbi.
29 Ma tean seda, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid, kes karjale armu ei anna;
30 ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele.
31 Sellepärast valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.
32 Ja nüüd ma annan teid, vennad, Jumala ja Tema armusõna hooleks, Kes on vägev teid üles ehitama ja andma teile pärandi kõikide seas, Kes on pühitsetud.
33 Hõbedat ega kulda ega riietust ei ole ma ihaldanud.
34 Te teate ise, et need mu käed on teinud tööd minu ja mu kaaslaste vajaduste rahuldamiseks.
35 Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest ja meeles pidada Issanda Jeesuse sõnu, mis Ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!"
36 Ja kui ta seda oli öelnud, langes ta põlvili ja palvetas ühes nende kõikidega.
37 Siis puhkesid kõik valjusti nutma ja hakkasid Paulusel ümber kaela ja andsid temale suud.
38 Kõige rohkem kurvastas neid sõna, mis ta oli öelnud, et nad enam ei saavat näha tema palet. Siis nad saatsid ta laeva.