1 Cependant Saul, respirant encore la menace et le meurtre contre les disciples du Seigneur, s'adressa au souverain sacrificateur,
2 Et lui demanda des lettres pour les synagogues de Damas, afin que s'il trouvait quelques personnes de cette doctrine, hommes ou femmes, il les amenât liés à Jérusalem.
3 Et comme il était en chemin, et qu'il approchait de Damas, tout d'un coup, une lumière venant du ciel resplendit comme un éclair autour de lui.
4 Et étant tombé à terre, il entendit une voix qui lui dit: Saul, Saul, pourquoi me persécutes-tu?
5 Et il répondit: Qui es-tu, Seigneur? Et l'Éternel lui dit: JE SUIS JÉSUS que tu persécutes; il te serait dur de résister contre mes provocations.
6 Alors, tout tremblant et effrayé, il dit: Seigneur, que veux-tu que je fasse? Et l'Éternel lui dit: Lève-toi, et entre dans la ville et là on te dira ce que tu dois faire.
7 Or, les hommes qui faisaient le voyage avec lui s'arrêtèrent muets de stupeur, entendant bien un son méconnu, mais ne voyant personne.
8 Et Saul se leva de terre, et ayant ouvert les yeux, il ne voyait personne, de sorte qu'ils le conduisirent par la main, et le menèrent à Damas.
9 Et il fut trois jours, sans voir, et sans manger ni boire.
10 Or il y avait à Damas un disciple, nommé Ananias. Le Seigneur lui dit dans une vision: Ananias! Et il répondit: Me voici, Seigneur.
11 Et le Seigneur lui dit: Lève-toi, et va dans la rue qu'on appelle la Droite, et demande dans la maison de Judas un nommé Saul, de Tarse; car voici il prie.
12 Et dans une vision il a vu un homme, nommé Ananias, qui est entré, et qui lui a imposé les mains, afin qu'il recouvre la vue.
13 Mais Ananias répondit: Seigneur, j'ai appris de plusieurs combien cet homme a fait de mal à tes Saints à Jérusalem.
14 Et il a ici le pouvoir, de la part des principaux sacrificateurs, de lier tous ceux qui invoquent ton nom.
15 Mais le Seigneur lui dit: Va; car cet homme est un instrument que j'ai choisi, pour porter mon nom devant les Gentils, devant les rois, et devant les enfants d'Israël;
16 Et je lui montrerai combien il doit souffrir pour mon nom.
17 Ananias sortit donc, et étant entré dans la maison, il imposa les mains à Saul, et lui dit: Saul, mon frère, le Seigneur Jésus, qui t'est apparu dans le chemin par où tu venais, m'a envoyé pour que tu recouvres la vue, et que tu sois rempli du Saint-Esprit.
18 Et aussitôt il tomba de ses yeux comme des écailles, et à l'instant, il recouvra la vue; puis il se leva, et fut consacré de l'Esprit.
19 Et ayant mangé, il reprit ses forces. Et il fut quelques jours avec les disciples à Damas.
20 Et il prêcha aussitôt dans les synagogues, que Jésus-Christ était le Fils de Dieu.
21 Et tous ceux qui l'entendaient étaient hors d'eux-mêmes et disaient: N'est-ce pas celui qui persécutait à Jérusalem ceux qui invoquent ce nom, et qui était venu ici exprès pour les emmener liés, aux principaux sacrificateurs
22 Et Saul se fortifiait de plus en plus, et il confondait les Juifs qui habitaient à Damas, démontrant que Jésus était le Christ.
23 Quelque temps après, les Juifs délibérèrent de faire mourir Saul.
24 Mais il fut averti de leur complot. Or, ils gardaient les portes nuit et jour, pour le tuer.
25 Mais les disciples, le prenant de nuit, le descendirent par la muraille, dans une corbeille.
26 Et quand Saul fut arrivé à Jérusalem, il tâchait de se joindre aux disciples; mais tous le craignaient, ne croyant pas qu'il fût un disciple.
27 Alors Barnabas le prit et le mena aux apôtres, et leur raconta comment le Seigneur lui était apparu sur le chemin et lui avait parlé; et comment il avait parlé ouvertement à Damas au nom de Jésus.
28 Dès lors il allait et venait avec eux à Jérusalem.
29 Et il parlait ouvertement au nom du Seigneur Jésus, et disputait avec les Hellénistes; mais ceux-ci cherchaient à lui ôter la vie.
30 Les frères l'ayant su, l'emmenèrent à Césarée, et l'envoyèrent à Tarse.
31 Alors, les appelés à renaître étaient en paix dans toute la Judée, la Galilée et la Samarie, étant édifiées et marchant dans la crainte du Seigneur; et ils croissaient par l'encouragement du Saint-Esprit.
32 Il arriva, comme Pierre les visitait tous, qu'il descendit aussi vers les Saints qui demeuraient à Lydda.
33 Et il y trouva un homme, nommé Énée, couché sur un lit depuis huit ans, et paralytique.
34 Et Pierre lui dit: Énée, Jésus-Christ, te guérit; lève-toi, et arrange ton lit. Et aussitôt il se leva.
35 Et tous ceux qui demeuraient à Lydda et à Saron, le virent, et ils se convertirent au Seigneur.
36 Il y avait à Joppe une femme disciple, nommée Tabitha, c'est-à-dire, en grec, Dorcas (Gazelle). Elle faisait beaucoup de bonnes oeuvres et d'aumônes.
37 Elle tomba malade en ce temps-là, et mourut. Et après qu'on l'eut lavée, on la mit dans une chambre haute.
38 Et comme Lydda est près de Joppe, les disciples ayant appris que Pierre y était, envoyèrent vers lui deux hommes, pour le supplier de venir chez eux sans tarder.
39 Pierre, s'étant levé, alla avec eux. Et lorsqu'il fut arrivé, ils le menèrent à la chambre haute; et toutes les veuves s'approchèrent de lui, en pleurant, et en lui montrant combien Dorcas faisait de robes et de manteaux, lorsqu'elle était avec elles.
40 Et Pierre, faisant sortir tout le monde, se mit à genoux et pria, puis se tournant vers le corps, il dit: Tabitha, lève-toi. Et elle ouvrit les yeux, et ayant vu Pierre, elle s'assit.
41 Et Pierre lui donnant la main, la leva, et, ayant appelé les Saints et les veuves, la leur présenta vivante.
42 Cela fut connu de tout Joppe; et plusieurs crurent au Seigneur.
43 Et Pierre demeura plusieurs jours à Joppe, chez un certain Simon, corroyeur.
1 Aga Saulus turtsus ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu ja läks ülempreestri juurde
2 ning palus temalt kirju Damaskuse kogudustele, et kui ta peaks leidma usuteel käijaid, olgu mehi või naisi, et ta võiks nad siduda ja tuua Jeruusalemma.
3 Aga kui ta oli sinna minemas ja Damaskuse lähedale jõudis, sündis, et äkitselt paistis tema ümber valgus taevast;
4 ja ta kukkus maha maa peale ning kuulis üht häält temale ütlevat: „Saul, Saul, miks sa Mind taga kiusad?"
5 Tema vastas: „Issand, kes Sa oled?" Ja Issand ütles: „Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!"
6 Aga tõuse ja mine linna, ja seal öeldakse sulle, mis sul tuleb teha!"
7 Aga mehed, kes olid temaga teel, seisid ehmunult; nad kuulsid küll häält, aga ei näinud kedagi.
8 Aga Saulus tõusis maast üles ja kui ta oma silmad avas, ei näinud ta enam! Siis nad talutasid teda kättpidi ja viisid ta Damaskusesse.
9 Ja kolm päeva ta ei näinud, ei söönud ega joonud.
10 Ent Damaskuses oli üks jünger, Ananias nimi. Sellele ütles Issand nägemuses: „Ananias!" Tema vastas: „Issand, vaata, siin ma olen!"
11 Issand ütles temale: „Tõuse ja mine sinna tänavasse, mida kutsutakse Õigeks, ja kuula Juuda majas Sauluse-nimelise Tarsose mehe järele, sest vaata, ta palvetab
12 ja on nägemuses näinud mehe, Ananias nimi, sisse tulevat ja käe ta peale panevat, et ta nägemise tagasi saaks!"
13 Ananias vastas: „Issand, ma olen mitmelt kuulnud sellest mehest, kui palju ta on kurja teinud Sinu pühadele Jeruusalemmas;
14 ja tal on ülempreestrilt luba siin siduda kõiki, kes Sinu nime appi hüüavad!"
15 Aga Issand ütles temale: „Mine, sest ta on Mulle valitud riist, et ta Minu nime kannaks paganate ja kuningate ning Iisraeli laste ette,
16 sest Mina tahan temale näidata, kui palju ta peab Minu nime pärast kannatama!"
17 Siis Ananias läks ära ja astus sinna majja. Ja kui ta oma käe tema peale oli pannud, ütles ta: „Saul, vend, Issand on mind läkitanud, Jeesus, Kes sulle ilmus teel, mida sa tulid, et sa nägemise tagasi saaksid ja täituksid Püha Vaimuga!"
18 Ja sedamaid pudenes tema silmadelt otsekui soomuseid, ja ta nägi jälle ja tõusis ning laskis ennast ristida.
19 Ja kui ta oli leiba võtnud, sai ta jälle tugevaks. Siis ta jäi mõneks päevaks jüngrite sekka Damaskusesse,
20 ja kuulutas varsti kogudusekodades Kristust, tunnistades, et Seesama on Jumala Poeg.
21 Aga kõik, kes teda kuulsid, ehmusid ning ütlesid: „Eks see ole seesama, kes Jeruusalemmas rüüstas selle nime appihüüdjaid ja on siia tulnud selleks, et neid kinni siduda ja viia ülempreestrite kätte?"
22 Aga Saulus läks järjest vägevamaks ja ajas juudid, kes Damaskuses elasid, kihama ning tõestas, et Jeesus on Kristus.
23 Mõne päeva pärast pidasid juudid nõu teda ära tappa.
24 Aga Saulus sai teada nende salanõu. Ent nad valvasid päeva ja öö väravais, et teda tappa;
25 kuid jüngrid võtsid ta öösel ja aitasid ta üle müüri ning lasksid ta korviga alla.
26 Kui siis Saulus jõudis Jeruusalemma, püüdis ta liituda jüngrite hulka, aga nemad kõik kartsid teda ega uskunud, et ta on jünger.
27 Kuid Barnabas võttis ta vastu ja viis ta Apostlite juurde ja rääkis neile, kuidas tema teel olles oli Issandat näinud ning temaga kõnelnud ja kuidas ta Damaskuses oli avalikult kuulutanud Evangeeliumi Jeesuse nimel.
28 Nii ta jäi nende juurde sisse ja välja käima Jeruusalemmas ja kuulutas avalikult Evangeeliumi Issanda nimel.
29 Ta rääkis ka ja ajas juttu kreekakeelsete juutidega; aga need püüdsid teda tappa.
30 Aga kui vennad seda teada said, viisid nad ta Kaisareasse ja saatsid ta sealt Tarsosesse.
31 Siis oli nüüd kogudusel rahu kogu Juuda- ja Galilea- ja Samaariamaal, ja see kasvas ja täienes ja edenes Issanda kartuses ning Püha Vaimu julgustusel.
32 Aga sündis, kui Peetrus kõigis paigus käimas oli, et ta tuli ka pühade juurde, kes elasid Lüddas.
33 Seal ta leidis ühe inimese, Aineas nimi, kes oli kaheksa aastat olnud voodis maas ja halvatud.
34 Ja Peetrus ütles talle: „Aineas! Jeesus Kristus teeb su terveks: tõuse üles ja sea oma ase korda!" Ja sedamaid ta tõusis üles.
35 Ja teda nägid kõik, kes elasid Lüddas ja Saaronis; ja need pöördusid Issanda poole.
36 Aga Joppes oli keegi naisjünger, nimega Tabiita, mis meie keeli tähendab Hirv. See oli rikas häist tegudest ja armastusandidest, mida ta tegi.
37 Ja neil päevil sündis, et ta jäi haigeks ja suri. Ja nad pesid teda ja panid ta ülemisse tuppa.
38 Aga Lüdda oli Joppe lähedal. Kui jüngrid kuulsid, et Peetrus seal on, läkitasid nad kaks meest tema juurde ja palusid teda, et ta viibimata tuleks nende juurde.
39 Siis Peetrus tõusis ja läks nendega. Ja kui ta sinna jõudis, viisid nad ta ülemisse tuppa, ja kõik lesknaised astusid tema ümber, nutsid ja näitasid kuubi ja riideid, mis Hirv nende juures olles oli teinud.
40 Aga Peetrus ajas kõik välja, heitis põlvili ja palus Jumalat ning pöördus surnu poole ja ütles: „Tabiita, tõuse üles!" Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma.
41 Aga Peetrus andis temale käe ja tõstis ta püsti. Siis ta kutsus sisse pühad ja lesed ja esitas teda neile elavana.
42 Aga see sai teatavaks kogu Joppes ja paljud uskusid Issandasse.
43 Ja Peetrus jäi mõneks päevaks Joppesse ühe nahkru Siimona juurde.