1 Do we begin again to commend ourselves? or do we need, as some, commendatory letters to you, or commendatory from you? 2 Ye are our letter, written in our hearts, known and read of all men, 3 being manifested to be Christ’s epistle ministered by us, written, not with ink, but the Spirit of the living God; not on stone tables, but on fleshy tables of the heart. 4 And such confidence have we through the Christ towards God: 5 not that we are competent of ourselves to think anything as of ourselves, but our competency is of God;

6 who has also made us competent, as ministers of the new covenant; not of letter, but of spirit. For the letter kills, but the Spirit quickens. 7 (But if the ministry of death, in letters, graven in stones, began with glory, so that the children of Israel could not fix their eyes on the face of Moses, on account of the glory of his face, a glory which is annulled; 8 how shall not rather the ministry of the Spirit subsist in glory? 9 For if the ministry of condemnation be glory, much rather the ministry of righteousness abounds in glory. 10 For also that which was glorified is not glorified in this respect, on account of the surpassing glory. 11 For if that annulled was introduced with glory, much rather that which abides subsists in glory.

12 Having therefore such hope, we use much boldness: 13 and not according as Moses put a veil on his own face, so that the children of Israel should not fix their eyes on the end of that annulled. 14 But their thoughts have been darkened, for unto this day the same veil remains in reading the old covenant, unremoved, which in Christ is annulled. 15 But unto this day, when Moses is read, the veil lies upon their heart. 16 But when it shall turn to the Lord, the veil is taken away.) 17 Now the Lord is the Spirit, but where the Spirit of the Lord is, there is liberty. 18 But we all, looking on the glory of the Lord, with unveiled face, are transformed according to the same image from glory to glory, even as by the Lord the Spirit.

1 Kas peame hakkama jälle ennast kiitma? Või kas vajame nagu mõned inimesed soovituskirju teie jaoks või teie käest? 2 Teie oletegi meie kiri, kirjutatud meie südamesse, kõigile inimestele arusaadav ja loetav. 3 Teist on avalikult näha, et te olete Kristuse kiri, meie teenistuse tulemus, kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, mitte kivitahvlitele, vaid inimsüdametesse.

4 Selline usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. 5 Me ei ole väärt kirjutama midagi enda arvele. Meie väärilisus tuleb Jumalalt. 6 Tema teeb meid vääriliseks teenima uut lepingut, mitte kirjatähte, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht surmab, aga Vaim teeb elavaks.

7 Aga kui teenistus, mis tõi surma ja raiuti tähtedega kivisse, tuli säärases auhiilguses, et Iisraeli rahvas ei suutnud hoida pilku Moosese näol, mis ometi oli kaduv, 8 kui suure hiilgusega on siis Vaimu teenistus? 9 Kui süüdimõistmise toonud teenistuselgi oli hiilgus, siis kui palju kirkam on see teenistus, mis toob õiguse? 10 Tõepoolest, kunagine hiilgus on kaotanud oma sära selle ületava kirkuse tõttu! 11 Ja kui see, mis on ajutine, on tulnud auhiilguses, kui palju enam on kirkuses see, mis jääb püsima.

12 Et meil on selline lootus, siis me räägime täie julgusega. 13 Me ei pea tegema nagu Mooses, kes kattis looriga kinni oma palge, et Iisraeli rahvas ei näeks selle mööduva hiilguse lõppu. 14 Aga nende mõtteviis on kivistunud, ja kuni tänase päevani on neil Vana Testamendi lugemise peal kate. Seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses. 15 Tänase päevani, kui Moosest loetakse, on nende südamed kaetud. 16 Aga kui nende süda pöördub Issanda poole, siis võetakse kate ära. 17 Sest Issand on Vaim, ja kus on Issanda Vaim, seal on vabadus! 18 Aga meid kõiki, kes me katmata näoga Issanda kirkust peegeldame, muudetakse tema sarnaseks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim.