1 These things I have spoken unto you that ye may not be offended. 2 They shall put you out of the synagogues; but the hour is coming that every one who kills you will think to render service to God; 3 and these things they will do because they have not known the Father nor me. 4 But I have spoken these things to you, that when their hour shall have come, ye may remember them, that I have said them unto you. But I did not say these things unto you from the beginning, because I was with you. 5 But now I go to him that has sent me, and none of you demands of me, Where goest thou? 6 But because I have spoken these things to you, sorrow has filled your heart.

7 But I say the truth to you, It is profitable for you that I go away; for if I do not go away, the Comforter will not come to you; but if I go I will send him to you. 8 And having come, he will bring demonstration to the world, of sin, and of righteousness, and of judgment: 9 of sin, because they do not believe on me; 10 of righteousness, because I go away to my Father, and ye behold me no longer; 11 of judgment, because the ruler of this world is judged. 12 I have yet many things to say to you, but ye cannot bear them now. 13 But when he is come, the Spirit of truth, he shall guide you into all the truth: for he shall not speak from himself; but whatsoever he shall hear he shall speak; and he will announce to you what is coming. 14 He shall glorify me, for he shall receive of mine and shall announce it to you. 15 All things that the Father has are mine; on account of this I have said that he receives of mine and shall announce it to you.

16 A little while and ye do not behold me; and again a little while and ye shall see me, because I go away to the Father. 17 Some of his disciples therefore said to one another, What is this he says to us, A little while and ye do not behold me; and again a little while and ye shall see me, and, Because I go away to the Father? 18 They said therefore, What is this which he says of the little while? We do not know of what he speaks. 19 Jesus knew therefore that they desired to demand of him, and said to them, Do ye inquire of this among yourselves that I said, A little while and ye do not behold me; and again a little while and ye shall see me? 20 Verily, verily, I say to you, that ye shall weep and lament, ye, but the world shall rejoice; and ye will be grieved, but your grief shall be turned to joy. 21 A woman, when she gives birth to a child, has grief because her hour has come; but when the child is born, she no longer remembers the trouble, on account of the joy that a man has been born into the world. 22 And ye now therefore have grief; but I will see you again, and your heart shall rejoice, and your joy no one takes from you.

23 And in that day ye shall demand nothing of me: verily, verily, I say to you, Whatsoever ye shall ask the Father in my name, he will give you. 24 Hitherto ye have asked nothing in my name: ask, and ye shall receive, that your joy may be full. 25 These things I have spoken to you in allegories; the hour is coming that I will no longer speak to you in allegories, but will declare to you openly concerning the Father. 26 In that day ye shall ask in my name; and I say not to you that I will demand of the Father for you, 27 for the Father himself has affection for you, because ye have had affection for me, and have believed that I came out from God.

28 I came out from the Father and have come into the world; again, I leave the world and go to the Father. 29 His disciples say to him, Lo, now thou speakest openly and utterest no allegory. 30 Now we know that thou knowest all things, and hast not need that any one should demand of thee. By this we believe that thou art come from God. 31 Jesus answered them, Do ye now believe? 32 Behold, the hour is coming, and has come, that ye shall be scattered, each to his own, and shall leave me alone; and yet I am not alone, for the Father is with me. 33 These things have I spoken to you that in me ye might have peace. In the world ye have tribulation; but be of good courage: I have overcome the world.

1 Seda kõike olen ma rääkinud selleks, et te ära ei langeks. 2 Nad viskavad teid sünagoogist välja ja tuleb aeg, mil igaüks, kes teid tapab, arvab, et täidab sellega oma kohust Jumala ees. 3 Ja seda nad teevad, kuna nad ei tunne minu Isa ega mind. 4 Ma olen seda rääkinud selleks, et kui saabub aeg, tuleb teile meelde, et ma olen teid nende eest hoiatanud. Ma ei rääkinud seda teile alguses, sest ma olin ise koos teiega, 5 vaid nüüd, kui ma lähen tema juurde, kes mind saatis. Ja keegi teist ei küsi minu käest: „Kuhu sa lähed?" 6 Te olete kurbusega täidetud, sest ma olen neid asju rääkinud. 7 Aga tõesti ma ütlen teile, teile on hea, et ma lahkun. Sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Abistaja teie juurde. Aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. 8 Kui ta tuleb, siis ta tõestab, et maailm on ekslik patu, õiguse ja kohtumõistmise suhtes: 9 patu suhtes, sest inimesed ei usu minusse; 10 õiguse suhtes, sest ma lähen Isa juurde, kus te mind enam ei näe; 11 ja kohtumõistmise suhtes, sest selle maailma valitseja on nüüd süüdi mõistetud.

12 Mul on teile veel palju öelda, rohkem kui te praegu suudate välja kannatada. 13 Aga kui tuleb Tõe Vaim, siis tema juhib teid kogu tõe sisse. Sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. 14 Tema austab mind, sest ta saab minu käest, mida teile kuulutab. 15 Kõik, mis kuulub Isale, on minu oma. Seepärast ma ütlesingi, et ta saab minu käest ja kuulutab teile."

16 Jeesus rääkis edasi ja ütles: „Veel natuke aega, ja te ei näe mind enam, ja taas natuke aega, ja te näete mind jälle."

17 Siis küsisid jüngrid üksteiselt: „Mida ta mõtleb sellega, et veel natuke aega, ja me ei näe teda enam, ja siis varsti näeme teda jälle, ning et ta läheb Isa juurde?" 18 Nad ütlesid: „Mida tähendab see „natuke aega"? Me ei mõista, millest ta räägib."

19 Jeesus sai aru, et nad tahtsid seda temalt küsida, ning ütles neile: „Kas te arutate omavahel mu sõnade üle „Veel natuke aega, ja te ei näe mind enam, ja taas natuke aega, ja te näete mind jälle"? 20 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te nutate ja leinate, aga maailm rõõmustab. Teie leinate, kuid teie lein pöördub rõõmuks. 21 Sünnitusel tunneb naine valu, sest ta aeg on kätte jõudnud, aga kui laps on sündinud, ei mõtle ta enam oma vaevale, vaid rõõmustab lapse ilmaletulekust. 22 Nii on ka teiega. Teil tuleb kannatada valu, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja seda rõõmu ei võta teilt keegi ära. 23 Sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida iganes te Isalt palute minu nimel, seda ta annab teile. 24 Seni ei ole te midagi palunud minu nimel – paluge, ja te saate, et teie rõõm võiks olla täielik!

25 Seda kõike olen ma teile rääkinud kujundlikult. Tuleb aeg, mil ma ei räägi teiega enam sel viisil, vaid kuulutan teile oma Isast otse. 26 Sel päeval te palute minu nimel. Ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie pärast. 27 Isa ise armastab teid, sest te olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. 28 Ma tulin Isa Juurest ja tulin maailma. Nüüd olen ma maailmast lahkumas ja lähen tagasi Isa juurde."

29 Seepeale ütlesid jüngrid: „Nüüd räägid sa tõesti otse ega ütle midagi kujundlikult. 30 Nüüd me saame aru, et sina tead kõike ja meil pole vaja sulle küsimusi esitada. Seetõttu me usume, et sa tulid Jumala juurest."

31 „Kas te nüüd usute?" küsis Jeesus. 32 „Kätte on jõudmas tund – ja see ongi juba käes –, et teid pillutatakse igaüks ise kohta. Te jätate mu üksi. Aga mina ei ole üksi, sest Isa on koos minuga.

33 Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil viletsust, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud!"