1 Jesus therefore, six days before the passover, came to Bethany, where was the dead man Lazarus, whom Jesus raised from among the dead. 2 There therefore they made him a supper, and Martha served, but Lazarus was one of those at table with him. 3 Mary therefore, having taken a pound of ointment of pure nard of great price, anointed the feet of Jesus, and wiped his feet with her hair, and the house was filled with the odour of the ointment. 4 One of his disciples therefore, Judas son of Simon, Iscariote, who was about to deliver him up, says, 5 Why was this ointment not sold for three hundred denarii and given to the poor? 6 But he said this, not that he cared for the poor, but because he was a thief and had the bag, and carried what was put into it. 7 Jesus therefore said, Suffer her to have kept this for the day of my preparation for burial; 8 for ye have the poor always with you, but me ye have not always. 9 A great crowd therefore of the Jews knew that he was there; and they came, not because of Jesus only, but also that they might see Lazarus whom he raised from among the dead. 10 But the chief priests took counsel that they might kill Lazarus also, 11 because many of the Jews went away on his account and believed on Jesus.

12 On the morrow a great crowd who came to the feast, having heard that Jesus is coming into Jerusalem, 13 took branches of palms and went out to meet him, and cried, Hosanna, blessed is he that comes in the name of the Lord, the King of Israel. 14 And Jesus, having found a young ass, sat upon it; as it is written, 15 Fear not, daughter of Zion: behold, thy King cometh, sitting on an ass’s colt. 16 Now his disciples knew not these things at the first; but when Jesus was glorified, then they remembered that these things were written of him, and that they had done these things to him. 17 The crowd therefore that was with him bore witness because he had called Lazarus out of the tomb, and raised him from among the dead. 18 Therefore also the crowd met him because they had heard that he had done this sign. 19 The Pharisees therefore said to one another, Ye see that ye profit nothing: behold, the world is gone after him.

20 And there were certain Greeks among those who came up that they might worship in the feast; 21 these therefore came to Philip, who was of Bethsaida of Galilee, and they asked him saying, Sir, we desire to see Jesus. 22 Philip comes and tells Andrew, and again Andrew comes and Philip, and they tell Jesus. 23 But Jesus answered them saying, The hour is come that the Son of man should be glorified. 24 Verily, verily, I say unto you, Except the grain of wheat falling into the ground die, it abides alone; but if it die, it bears much fruit. 25 He that loves his life shall lose it, and he that hates his life in this world shall keep it to life eternal. 26 If any one serve me, let him follow me; and where I am, there also shall be my servant. And if any one serve me, him shall the Father honour.

27 Now is my soul troubled, and what shall I say? Father, save me from this hour. But on account of this have I come to this hour. 28 Father, glorify thy name. There came therefore a voice out of heaven, I both have glorified and will glorify it again. 29 The crowd therefore, which stood there and heard it, said that it had thundered. Others said, An angel has spoken to him. 30 Jesus answered and said, Not on my account has this voice come, but on yours. 31 Now is the judgment of this world; now shall the prince of this world be cast out: 32 and I, if I be lifted up out of the earth, will draw all to me. 33 But this he said signifying by what death he was about to die. 34 The crowd answered him, We have heard out of the law that the Christ abides for ever; and how sayest thou that the Son of man must be lifted up? Who is this, the Son of man? 35 Jesus therefore said to them, Yet a little while is the light amongst you. Walk while ye have the light, that darkness may not overtake you. And he who walks in the darkness does not know where he goes. 36 While ye have the light, believe in the light, that ye may become sons of light. Jesus said these things, and going away hid himself from them.

37 But though he had done so many signs before them, they believed not on him, 38 that the word of the prophet Esaias which he said might be fulfilled, Lord, who has believed our report? and to whom has the arm of the Lord been revealed? 39 On this account they could not believe, because Esaias said again, 40 He has blinded their eyes and hardened their heart, that they may not see with their eyes, and understand with their heart and be converted, and I should heal them. 41 These things said Esaias because he saw his glory and spoke of him.

42 Although indeed from among the rulers also many believed on him, but on account of the Pharisees did not confess him, that they might not be put out of the synagogue: 43 for they loved glory from men rather than glory from God.

44 But Jesus cried and said, He that believes on me, believes not on me, but on him that sent me; 45 and he that beholds me, beholds him that sent me. 46 I am come into the world as light, that every one that believes on me may not abide in darkness; 47 and if any one hear my words and do not keep them, I judge him not, for I am not come that I might judge the world, but that I might save the world. 48 He that rejects me and does not receive my words, has him who judges him: the word which I have spoken, that shall judge him in the last day. 49 For I have not spoken from myself, but the Father who sent me has himself given me commandment what I should say and what I should speak; 50 and I know that his commandment is life eternal. What therefore I speak, as the Father has said to me, so I speak.

1 Kuus päeva enne paasapühi jõudis Jeesus Betaaniasse, kus elas Laatsarus, kelle ta oli surnuist üles äratanud. 2 Seal korraldati Jeesuse auks pidusöök. Marta kattis laua ning Laatsarus oli koos teistega Jeesuse juures laua ümber. 3 Siis võttis Maarja umbes poole kilogrammi jagu ehtsat ja hinnalist nardisalvi, võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas neid oma juustega. Kogu maja täitus nardisalvi lõhnaga.

4 Kuid Juudas Iskariot, üks Jeesuse jüngritest – see, kes ta hiljem ära andis – küsis: 5 „Miks pigem ei müüdud seda salvi kolmesaja teenari*12:5 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk, nii et kolmsada teenarit võrdus töömehe aastapalgaga. eest ega jagatud raha vaestele?" 6 Ent seda ta ei öelnud sellepärast, et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas. Laekahoidjana võttis ta endale osa sellest, mis laekasse pandi.

7 Jeesus vastas talle: „Jäta ta rahule! Ta pidi selle salvi minu matmise päevaks hoidma. 8 Vaeseid on alati teie juures, aga mind ei ole teil alati."

9 Siis sai suur hulk juute teada Jeesuse sealviibimisest ja nad tulid sinna – mitte ainult Jeesuse pärast, vaid ka selleks, et näha Laatsarust, kelle ta oli surnuist üles tõstnud. 10 Seepärast võtsid ülempreestrid nõuks tappa ka Laatsaruse, 11 sest tema tõttu läksid paljud juudid Jeesuse poole üle ning uskusid temasse.

12 Järgmisel päeval kuulis pühadeks tulnud suur rahvahulk, et Jeesus on teel Jeruusalemma. 13 Nad võtsid kätte palmioksi, läksid talle vastu ja hüüdsid:

„Hoosanna!*12:13 Heebrea hošianna, mis tähendab „Aita ometi!" või „Päästa ometi!", oli kujunenud ülistusvormeliks.

Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!

Iisraeli kuningas!"

14 Jeesus aga leidis eeslisälu ja istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud:

15 „Ära karda, Siioni tütar!

Vaata, su kuningas tuleb,

sõites eeslisälu seljas!"

16 Sellest ei saanud Jeesuse jüngrid algul aru, aga kui Jeesus oli läinud tagasi taevasesse ausse, meenus neile, et nii oli temast kirjutatud Pühakirjas ning see oli nüüd täide läinud.

17 Rahva seas oli ka neid, kes olid oma silmaga näinud, kuidas Jeesus Laatsaruse hauast välja kutsus ja surnuist üles äratas. Need rääkisid nüüd sellest kõigile avalikult. 18 Seepärast läkski rahvahulk talle tee peale vastu, et nad olid kuulnud sellest tunnustähest. 19 Siis rääkisid variserid isekeskis: „Näete, te ei suuda midagi! Kogu maailm jookseb tema järel!"

20 Ent pühadeks Jeruusalemma palvetama tulnud inimeste seas olid ka mõned kreeklased. 21 Need pöördusid Filippuse poole, kes oli pärit Betsaidast Galileast, ja palusid teda: „Isand, me tahaksime kohtuda Jeesusega!" 22 Filippus läks ja rääkis seda Andreasele; Andreas ja Filippus läksid siis ja rääkisid seda Jeesusele.

23 Jeesus vastas: „Tund on tulnud, et Inimese Poega austataks. 24 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange mulda ega sure, siis see jääb üksi. Kui ta aga sureb, kannab see palju vilja. 25 Kes oma elu armastab, kaotab selle, ja kes oma elu põlgab selles ilmas, hoiab selle igaveseks eluks. 26 Kui keegi tahab mind teenida, siis ta järgnegu mulle. Kus olen mina, seal on ka mu teener. Minu Isa austab seda, kes mind teenib.

27 Nüüd on mu hing ärevil. Mida ma peaksin ütlema? Isa, päästa mind sellest tunnist! Ei, selle tunni pärast ma olengi tulnud. 28 Isa, austa oma nime!"

Ja taevast vastas hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel!" 29 Mõned juuresolijaist arvasid, et nad kuulevad kõuemürinat, teised ütlesid: „Ingel kõneles temaga!"

30 Jeesus aga ütles: „See hääl ei kostnud mitte minu, vaid teie pärast. 31 Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst. 32 Kui mind tõstetakse maa pealt üles, tõmban ma kõik inimesed enda juurde." 33 Ta ütles seda, et näidata, millisesse surma ta peab surema.

34 Rahvahulk aga vastas: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igaveseks. Miks sina siis ütled, et Inimese Poeg tõstetakse üles? Kes see Inimese Poeg on?"

35 „Veel pisut aega on valgus teie keskel," ütles Jeesus. „Käige valguses, kuni teil seda on, et teid ei haaraks pimedus. Pimedas käija ei tea, kuhu ta läheb. 36 Kuni teil on valgus, uskuge valgusesse, et te saaksite valguse lasteks!"

Kui ta seda oli rääkinud, lahkus ta ja hoidis end nende eest varjul.

37 Kuigi Jeesus oli andnud nende nähes palju tunnustähti, ei uskunud inimesed ikka veel temasse, 38 et läheks täide prohvet Jesaja ettekuulutus:

„Issand, kes on uskunud meie kuulutust

ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?"

39 Seepärast ei suutnud nad uskuda, sest nagu Jesaja veel on öelnud:

40 „Ta on löönud pimedusega nende silmi

ja mõistmatusega nende südant,

et nad silmadega ei näeks

ja südamega ei mõistaks

ega pöörduks, et ma saaksin neid tervendada."

41 Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse auhiilgust ja rääkis temast.

42 Kõigele vaatamata uskusid isegi paljud ülemad Jeesusesse, ent kartusest variseride ees ei rääkinud nad sellest avalikult, et neid sünagoogist välja ei heidetaks. 43 Nad pidasid inimlikku kiitust tähtsamaks Jumala kiitusest.

44 Aga Jeesus hüüdis: „Kes usub minusse, ei usu ainult minusse, vaid ka sellesse, kes minu on läkitanud. 45 Kes näeb mind, näeb ka minu Läkitajat. 46 Mina olen tulnud maailma valguseks, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.

47 Kes kuuleb mu sõnu ega pea neid, selle üle ei mõista mina kohut, sest mina ei tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid seda päästma. 48 Kes hülgab minu ega võta kuulda mu sõnu, sellel on kohtumõistja olemas. Sõna, mida ma olen kuulutanud, mõistab ta hukka viimasel päeval. 49 Sest mina ei ole seda rääkinud iseenda nimel, vaid Isa, kes minu saatis, on mind käskinud öelda kõike seda, mida ma olen rääkinud. 50 Ja ma tean, et tema käsk viib igavesse ellu. Mida mina räägin, on see, mida Isa on mul käskinud rääkida."