1 Wherefore, leaving the word of the beginning of the Christ, let us go on to what belongs to full growth, not laying again a foundation of repentance from dead works and faith in God, 2 of the doctrine of washings, and of imposition of hands, and of resurrection of the dead, and of eternal judgment; 3 and this will we do if God permit. 4 For it is impossible to renew again to repentance those once enlightened, and who have tasted of the heavenly gift, and have been made partakers of the Holy Spirit, 5 and have tasted the good word of God, and the works of power of the age to come, 6 and have fallen away, crucifying for themselves as they do the Son of God, and making a show of him. 7 For ground which drinks the rain which comes often upon it, and produces useful herbs for those for whose sakes also it is tilled, partakes of blessing from God; 8 but bringing forth thorns and briars, it is found worthless and nigh to a curse, whose end is to be burned.

9 But we are persuaded concerning you, beloved, better things, and connected with salvation, even if we speak thus. 10 For God is not unrighteous to forget your work, and the love which ye have shewn to his name, having ministered to the saints, and still ministering. 11 But we desire earnestly that each one of you shew the same diligence to the full assurance of hope unto the end; 12 that ye be not sluggish, but imitators of those who through faith and patience have been inheritors of the promises. 13 For God, having promised to Abraham, since he had no greater to swear by, swore by himself, 14 saying, Surely blessing I will bless thee, and multiplying I will multiply thee; 15 and thus, having had long patience, he got the promise. 16 For men indeed swear by a greater, and with them the oath is a term to all dispute, as making matters sure. 17 Wherein God, willing to shew more abundantly to the heirs of the promise the unchangeableness of his purpose, intervened by an oath, 18 that by two unchangeable things, in which it was impossible that God should lie, we might have a strong encouragement, who have fled for refuge to lay hold on the hope set before us, 19 which we have as anchor of the soul, both secure and firm, and entering into that within the veil, 20 where Jesus is entered as forerunner for us, become for ever a high priest according to the order of Melchisedec.

1 Seepärast jätkem selja taha algõpetus Kristusest ja mingem edasi täiuse poole! Meil on alus, mida pole vaja uuesti rajada: ärapöördumine surnud tegudest ja usk Jumalasse, 2 õpetus ristimistest ja käte pealepanemisest, surnute ülestõusmisest ja igavesest kohtumõistmisest. 3 Ja seda me teeme, kui Jumal lubab.

4 Sest on võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevaseid ande, saanud osa Pühast Vaimust, 5 kogenud Jumala sõna headust ja tulevase ajastu väge 6 ning siiski usust taganenud, tuua taas patukahetsusele. Iseendi kahjuks löövad nad Jumala Poja ikka ja jälle risti ja häbistavad teda avalikult! 7 Sest maa, mis joob tihti talle langevat vihma ja kasvatab kasulikke taimi oma harijaile, saab õnnistuse Jumalalt. 8 Aga see maa, mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid, on kasutu ja lähedal needusele. Lõpuks see põletatakse.

9 Teie puhul, armsad, isegi kui me niimoodi räägime, oleme me veendunud paremas – asjades, mis puudutavad päästmist. 10 Jumal ei ole ju ebaõiglane, et ta unustaks teie töö ja armastuse, mida te olete osutanud temale, kui te teenite tema rahvast ja teenite jätkuvalt. 11 Kuid me ihkame, et igaüks teist näitaks üles samasugust innukust, nõnda et teie lootus oleks täiesti kindel kuni lõpuni. 12 Me ei taha, et te muutuksite laisaks, vaid võtaksite eeskujuks neid, kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mida Jumal on tõotanud.

13 Kui Jumal Aabrahamile andis tõotuse, vandus ta iseenese nimel, sest temast ei olnud kedagi kõrgemat, kelle nimel vanduda. 14 Ta ütles: „Jah, tõesti ma õnnistan sind ja annan sulle palju järglasi!"

15 Ja nii Aabraham ootas kannatlikult ja sai kätte, mis talle oli tõotatud.

16 Inimesed vannuvad endast kõrgema nimel. Ja vanne kinnitab selle, mis on öeldud, ning lõpetab kogu vaidluse. 17 Kuna Jumal soovis tõotuse pärijatele veel selgemini näidata oma eesmärgi muutumatust, kinnitas ta seda vandega. 18 Kahe muutumatu asja läbi, mille kohta on võimatu Jumalal valetada, leiame meie varjupaiga, et hoida kinni meie ees olevast lootusest. 19 See lootus on meie hinge ankur, kõikumatu ja kindel, mis ulatub pühamu eesriide taha, 20 kuhu eeljooksjana meie heaks on läinud sisse Jeesus, kes sai igaveseks ajaks ülempreestriks Melkisedeki korra järgi.