1 Let us also therefore, having so great a cloud of witnesses surrounding us, laying aside every weight, and sin which so easily entangles us, run with endurance the race that lies before us, 2 looking stedfastly on Jesus the leader and completer of faith: who, in view of the joy lying before him, endured the cross, having despised the shame, and is set down at the right hand of the throne of God. 3 For consider well him who endured so great contradiction from sinners against himself, that ye be not weary, fainting in your minds.

4 Ye have not yet resisted unto blood, wrestling against sin. 5 And ye have quite forgotten the exhortation which speaks to you as to sons: My son, despise not the chastening of the Lord, nor faint when reproved by him; 6 for whom the Lord loves he chastens, and scourges every son whom he receives. 7 Ye endure for chastening, God conducts himself towards you as towards sons; for who is the son that the father chastens not? 8 But if ye are without chastening, of which all have been made partakers, then are ye bastards, and not sons. 9 Moreover we have had the fathers of our flesh as chasteners, and we reverenced them; shall we not much rather be in subjection to the Father of spirits, and live? 10 For they indeed chastened for a few days, as seemed good to them; but he for profit, in order to the partaking of his holiness. 11 But no chastening at the time seems to be matter of joy, but of grief; but afterwards yields the peaceful fruit of righteousness to those exercised by it. 12 Wherefore lift up the hands that hang down, and the failing knees; 13 and make straight paths for your feet, that that which is lame be not turned aside; but that rather it may be healed. 14 Pursue peace with all, and holiness, without which no one shall see the Lord: 15 watching lest there be any one who lacks the grace of God; lest any root of bitterness springing up trouble you, and many be defiled by it; 16 lest there be any fornicator, or profane person, as Esau, who for one meal sold his birthright; 17 for ye know that also afterwards, desiring to inherit the blessing, he was rejected, (for he found no place for repentance) although he sought it earnestly with tears.

18 For ye have not come to the mount that might be touched and was all on fire, and to obscurity, and darkness, and tempest, 19 and trumpet’s sound, and voice of words; which they that heard, excusing themselves, declined the word being addressed to them any more: 20 (for they were not able to bear what was enjoined: And if a beast should touch the mountain, it shall be stoned; 21 and, so fearful was the sight, Moses said, I am exceedingly afraid and full of trembling;) 22 but ye have come to mount Zion; and to the city of the living God, heavenly Jerusalem; and to myriads of angels, 23 the universal gathering; and to the assembly of the firstborn who are registered in heaven; and to God, judge of all; and to the spirits of just men made perfect; 24 and to Jesus, mediator of a new covenant; and to the blood of sprinkling, speaking better than Abel. 25 See that ye refuse not him that speaks. For if those did not escape who had refused him who uttered the oracles on earth, much more we who turn away from him who does so from heaven: 26 whose voice then shook the earth; but now he has promised, saying, Yet once will I shake not only the earth, but also the heaven. 27 But this Yet once, signifies the removing of what is shaken, as being made, that what is not shaken may remain. 28 Wherefore let us, receiving a kingdom not to be shaken, have grace, by which let us serve God acceptably with reverence and fear. 29 For also our God is a consuming fire.

1 Seepärast, kuna meie ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koorem ja meid nii kergesti endasse mähkiv patt ning jookskem visadusega meile määratud võidujooksu! 2 Hoidkem pilgud Jeesusel, usu alustajal ja täidesaatjal, kes talle määratud rõõmu nimel talus ristisurma selle häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele. 3 Võtke eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vastuseisu, et te ei väsiks ega muutuks araks oma hinges!

4 Veel ei ole te vereni vastu pannud võitluses patuga. 5 Kas olete sootuks unustanud julgustuse, mis teile kui poegadele ütleb:

„Mu poeg, ära põlga Issanda karistust

ja ära muutu araks, kui tema sind noomib!

6 Sest keda Issand armastab, seda ta karistab,

ta nuhtleb iga poega, kelle ta omaks tunnistab."

7 Taluge raskusi kui kasvatust: Jumal kohtleb teid nagu oma poegi, sest millist poega isa ei kasvataks? 8 Kui te jääksite ilma kasvatusest, millest kõik teised osa saavad, oleksite te vallaslapsed, mitte seaduslikud pojad. 9 On ju meie lihased isad meid kasvatanud ja me austasime neid selle eest. Kui palju rohkem peaksime alistuma vaimude Isale ja elama! 10 Nemad kasvatasid meid lühikest aega, nagu nad kõige paremini arvasid, Jumal aga teeb seda meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. 11 Ükski karistus ei tundu sel hetkel rõõmus, vaid on kurvastav, kuid hiljem annab see õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on õpetatud.

12 Seepärast ajage taas sirgu jõuetud käed ja nõrkenud põlved! 13 Tasandage oma teerajad, et lonkavad liikmed ei nihestuks, vaid saaksid terveks!

14 Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat. 15 Valvake, et keegi ei kaotaks Jumala armu, et ükski juur ei kasvataks kibedat vilja ega külvaks segadust paljusid mürgitades. 16 Vaadake, et keegi ei oleks hooraja ega kõlvatu nagu Eesav, kes üheainsa kõhutäie eest andis ära oma esmasünniõiguse. 17 Te ju teate, et kui ta hiljem tahtis pärida õnnistust, lükati ta kõrvale; ta ei olnud suuteline meeleparanduseks, ehkki ta seda pisarsilmil otsis.

18 Teie ei ole astunud käega katsutava ja tules lõõmava mäe juurde, kus on pilkane pimedus ja tormituul, 19 pasunaheli ja hääl, mida kuuldes rahvas palus, et neile rohkem midagi ei öeldaks. 20 Sest nad ei suutnud taluda seda korraldust: „Kui kasvõi üks loom peaks mäge puutuma, siis visatagu ta kividega surnuks!" 21 Nii kohutav oli see vaatepilt, et Mooses ütles: „Ma värisen hirmu käes!"

22 Teie olete jõudnud Siioni mäele, elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde. Olete jõudnud pidulikule koosolekule lugematute inglite 23 ja taevas kirja pandud esmasündinute koguduses. Te olete tulnud Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, 24 ja uue lepingu vahendaja Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis räägib Aabeli verest paremini.

25 Vaadake, et te ei eiraks seda, kes räägib! Sest kui ei pääsenud maa peal karistusest need, kes eirasid tema antud hoiatust, kuidas siis võiksime pääseda meie, kui me hülgame tema, kes meid taevast hoiatab? 26 Sel ajal raputas tema hääl maad, kuid nüüd on ta tõotanud: „Veel kord ma panen rappuma mitte ainult maa, vaid ka taeva!" 27 Sõnad „veel kord" viitavad raputatavate kui loodud asjade kõrvaldamisele, et jääksid püsima need, mida ei saa raputada.

28 Olgem siis tänulikud, et me saame Kuningriigi, mida ei saa raputada, ja teenigem Jumalat talle meelepärasel viisil allaheitlikkuse ja aukartusega, 29 sest meie Jumal on neelav tuli!