1 Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele, mida peeti üheksandal tunnil.
2 Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt.
3 Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.
4 Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!"
5 Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.
6 Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!"
7 Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks;
8 ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites.
9 Ja kõik rahvas nägi teda kõndivat ja Jumalat kiitvat.
10 Nad tundsid tema, et ta on seesama, kes oli istunud kerjamas pühakoja Ilusa värava ees, ja nad panid seda väga imeks ja olid hämmastunud sellest, mis temale oli sündinud.
11 Aga kui halvatu, kes oli terveks saanud, käis Peetruse ja Johannese kannul, jooksis kõik rahvas kokku nende juurde nõndanimetatud Saalomoni võlvitud hoonesse ja oli ärevil.
12 Kui Peetrus seda nägi, hakkas ta kõnelema rahvale: „Iisraeli mehed, miks te panete seda imeks või miks te üksisilmi vaatate meie peale, otsekui oleksime meie oma väe või vagadusega selle pannud kõndima?
13 Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal, meie esiisade Jumal, on austanud Oma sulast Jeesust, Kelle te ära andsite ja salgasite Pilaatuse ees, kui see tegi otsuseks Teda vabaks lasta.
14 Te salgasite ära Püha ja Õige ja palusite, et teile mõrtsukas vabaks antaks.
15 Te tapsite elu Ülima juhi, Kelle Jumal on surnuist üles äratanud; selle tunnistajad oleme meie.
16 Ja usu läbi Tema nimesse on Tema nimi teinud tugevaks selle, keda te näete ja tunnete; ja usk, mis tuleb Temalt, on sellele andnud täie tervise teie kõikide nähes.
17 Ja nüüd, vennad, tean ma, et te olete seda teinud teadmatusest nagu teie ülemadki.
18 Aga Jumal on nõnda lasknud täide minna, mis Tema kõigi Oma prohvetite suu kaudu on ette kuulutanud, et Tema võitu peab kannatama.
19 Sellepärast parandage meelt ja pöörduge, et teie patud kustutataks, et hingamiseajad tuleksid Issanda palgest
20 ja et Ta läkitaks teie jaoks määratud Kristuse Jeesuse,
21 Keda taevas peab pidama Enesele selle ajani, mil oma kohale asetatakse kõik, mis Jumal on rääkinud kõigi Oma pühade prohvetite suu kaudu maailma ajastust alates.
22 Sest Mooses on öelnud: „Ühe prohveti äratab teile Issand, teie Jumal, teie vendade hulgast, minu sarnase; Teda peate kuulama kõiges, mida Ta teile ütleb.
23 Ja peab sündima, et iga hing, kes seda Prohvetit ei kuula, kaotatakse ära rahva seast!"
24 Ja kõik prohvetid Saamueli ajast alates ja pärast seda, nii mitu kui neid on rääkinud, on ka ette kuulutanud neid päevi.
25 Teie olete prohvetite ja selle lepingu lapsed, mille Jumal tegi teie esiisadega, kui Ta Aabrahamile ütles: „Ja sinu soos õnnistatakse kõiki suguvõsasid maa peal!"
26 Teile kõigepealt on Jumal üles äratanud Oma Sulase Jeesuse ja on Tema läkitanud teie juurde teid õnnistama, kui te pöördute igaüks oma tigedusest!"
1 Or Pietro e Giovanni salivano al tempio per la preghiera dellora nona.
2 E si portava un certo uomo, zoppo fin dalla nascita, che ogni giorno deponevano alla porta del tempio detta "Bella," per chieder lelemosina a coloro che entravano nel tempio.
3 Costui, veduto Pietro e Giovanni che stavan per entrare nel tempio, domandò loro lelemosina.
4 E Pietro, con Giovanni, fissando gli occhi su lui, disse: Guarda noi!
5 Ed egli li guardava intentamente, aspettando di ricever qualcosa da loro.
6 Ma Pietro disse: Dellargento e delloro io non ne ho; ma quello che ho, te lo do: Nel nome di Gesù risto il Nazareno, cammina!
7 E presolo per la man destra, lo sollevò; e in quellistante le piante e le caviglie de piedi gli si raffermarono.
8 E dun salto si rizzò in piè e cominciò a camminare; ed entrò con loro nel tempio, camminando, e saltando, e lodando Iddio.
9 E tutto il popolo lo vide che camminava e lodava Iddio;
10 e lo riconoscevano per quello che sedeva a chieder lelemosina alla porta "Bella" del tempio; e furono ripieni di sbigottimento e di stupore per quel che gli era avvenuto.
11 E mentre colui teneva stretti a sé Pietro e Giovanni, tutto il popolo, attonito, accorse a loro al portico detto di Salomone.
12 E Pietro, veduto ciò, parlò al popolo, dicendo: Uomini israeliti, perché vi maravigliate di questo? O perché fissate gli occhi su noi, come se per la nostra propria potenza o pietà avessimo fatto camminar questuomo?
13 LIddio dAbramo, dIsacco e di Giacobbe, lIddio de nostri padri ha glorificato il suo Servitore Gesù, che voi metteste in man di Pilato e rinnegaste dinanzi a lui, mentre egli avea giudicato di doverlo liberare.
14 Ma voi rinnegaste il Santo ed il Giusto, e chiedeste che vi fosse concesso un omicida;
15 e uccideste il Principe della vita, che Dio ha risuscitato dai morti; del che noi siamo testimoni.
16 E per la fede nel suo nome, il suo nome ha raffermato questuomo che vedete e conoscete; ed è la fede che si ha per mezzo di lui, che gli ha dato questa perfetta guarigione in presenza di voi tutti.
17 Ed ora, fratelli, io so che lo faceste per ignoranza, al pari dei vostri rettori.
18 Ma quello che Dio avea preannunziato per bocca di tutti i profeti, cioè, che il suo Cristo soffrirebbe, Egli lha adempiuto in questa maniera.
19 Ravvedetevi dunque e convertitevi, onde i vostri peccati siano cancellati,
20 affinché vengano dalla presenza del Signore dei tempi di refrigerio e chEgli vi mandi il Cristo che vè stato destinato,
21 cioè Gesù, che il cielo deve tenere accolto fino ai tempi della restaurazione di tutte le cose; tempi dei quali Iddio parlò per bocca dei suoi santi profeti che sono stati fin dal principio.
22 Mosè, infatti, disse: Il Signore Iddio vi susciterà di fra i vostri fratelli un profeta come me; ascoltatelo in tutte le cose che vi dirà.
23 E avverrà che ogni anima la quale non avrà ascoltato codesto profeta, sarà del tutto distrutta di fra il popolo.
24 E tutti i profeti, da Samuele in poi, quanti hanno parlato, hanno anchessi annunziato questi giorni.
25 Voi siete i figliuoli de profeti e del patto che Dio fece coi vostri padri, dicendo ad Abramo: E nella tua progenie tutte le nazioni della terra saranno benedette.
26 A voi per i primi Iddio, dopo aver suscitato il suo Servitore, lha mandato per benedirvi, convertendo ciascun di voi dalle sue malvagità.