1 Aga Ikoonionis sündis, et nad üheskoos läksid juutide kogudusekotta ja kõnelesid nõnda, et niihästi suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks.
2 Aga uskmatud juudid kihutasid üles ja ärritasid paganate meeled vihale vendade vastu.
3 Siis nad viibisid seal kauemat aega, kuulutades julgesti Issandat, Kes andis tunnistuse Oma armusõnale ja laskis sündida tunnustähti ja imetegusid nende käte läbi.
4 Aga linna rahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised Apostlite poolt.
5 Kui siis paganad ja juudid oma ülematega ühel nõul tahtsid tulla nende kallale, et neid teotada ja kividega visata,
6 said nad seda teada ja põgenesid Lükaoonia linnadesse, Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbrusesse
7 ja kuulutasid seal Evangeeliumi.
8 Ja Lüstras istus mees, võimetu seisma, oma emaihust jalutu, kes ei olnud elades kõndinud.
9 See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada,
10 ütles ta suure häälega: „Tõuse püsti oma jalgele!" Ja ta kargas üles ja kõndis.
11 Aga kui rahvas nägi, mis Paulus oli teinud, siis nad tõstsid oma häält ning ütlesid lükaoonia keeli: „Jumalad on inimeste sarnastena alla tulnud meie juurde!"
12 Ja nad nimetasid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema oli see, kes kõneles.
13 Ja Zeusi preester linna aguli templist tõi härgi ja lillepärgi värava ette ja tahtis ohverdada ühes rahvaga.
14 Aga kui Apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, rebestasid nad oma riided, kargasid hüüdes rahva sekka
15 ning ütlesid: „Mehed, miks te seda teete? Meie oleme niisamasugused nõdrad inimesed nagu teiegi ja kuulutame teile Evangeeliumi, et te tühjest asjust pöörduksite elava Jumala poole, Kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16 Kes endisel põlvel on lasknud kõik rahvad käia Omi teid,
17 ja siiski ei ole jätnud andmata enesest tunnistust, vaid on meile head teinud, ja on taevast meile andnud vihma ja head viljalist aega ja rooga ning on täitnud meie südame rõõmuga!"
18 Nii kõneldes nad vaevalt vaigistasid rahva, et see neile ei ohverdaks.
19 Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need meelitasid hulga eneste poole ja viskasid Paulust kividega ning vedasid ta linnast välja, arvates, et ta on surnud.
20 Aga kui jüngrid olid tema ümber tulnud, tõusis ta üles ja läks linna. Ja järgmisel päeval ta läks ühes Barnabasega Derbesse.
21 Ja kui nad selles linnas olid kuulutanud Evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse ning
22 kinnitasid jüngrite hingi, manitsedes neid jääma ususse ning seletades, et meil mitme viletsuse kaudu tuleb minna Jumala Riiki.
23 Ja kui nad neile igas koguduses käte pealepanemisega olid seadnud vanemad, jätsid nad paastudes ja palvetades nemad Issanda hooleks, Kellesse need nüüd uskusid.
24 Siis nad käisid läbi Pisiidiamaa ja saabusid Pamfüüliasse.
25 Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad Ataaliasse.
26 Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kust nad olid väljunud Jumala armu hooleks antuina sellele tööle, mille nad olid lõpetanud.
27 Ja kui nad olid saabunud, kogusid nad koguduse kokku ja kuulutasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega, ja et ta oli avanud paganaile usu ukse.
28 Ja nad viibisid seal kauemat aega jüngrite juures.
1 Or avvenne che in Iconio pure Paolo e Barnaba entrarono nella sinagoga dei Giudei e parlarono in maniera che una gran moltitudine di Giudei e di Greci credette.
2 Ma i Giudei, rimasti disubbidienti, misero su e inasprirono gli animi dei Gentili contro i fratelli.
3 Essi dunque dimoraron quivi molto tempo, predicando con franchezza, fidenti nel Signore, il quale rendeva testimonianza alla parola della sua grazia, concedendo che per le lor mani si facessero segni e prodigi.
4 Ma la popolazione della città era divisa; gli uni tenevano per i Giudei, e gli altri per gli apostoli.
5 Ma essendo scoppiato un moto dei Gentili e dei Giudei coi loro capi, per recare ingiuria agli apostoli e lapidarli,
6 questi, conosciuta la cosa, se ne fuggirono nelle città di Licaonia, Listra e Derba e nel paese dintorno;
7 e quivi si misero ad evangelizzare.
8 Or in Listra cera un certo uomo, impotente nei piedi, che stava sempre a sedere, essendo zoppo dalla nascita, e non aveva mai camminato.
9 Egli udì parlare Paolo, il quale, fissati in lui gli occhi, e vedendo che avea fede da esser sanato,
10 disse ad alta voce: Lèvati ritto in piè. Ed egli saltò su, e si mise a camminare.
11 E le turbe, avendo veduto ciò che Paolo avea fatto, alzarono la voce, dicendo in lingua licaonica: Gli dèi hanno preso forma umana, e sono discesi fino a noi.
12 E chiamavano Barnaba, Giove, e Paolo, Mercurio, perché era il primo a parlare.
13 E il sacerdote di Giove, il cui tempio era allentrata della città, menò dinanzi alle porte tori e ghirlande, e volea sacrificare con le turbe.
14 Ma gli apostoli Barnaba e Paolo, udito ciò, si stracciarono i vestimenti, e saltarono in mezzo alla moltitudine, esclamando:
15 Uomini, perché fate queste cose? Anche noi siamo uomini della stessa natura che voi; e vi predichiamo che da queste cose vane vi convertiate allIddio vivente, che ha fatto il cielo, la terra, il mare e tutte le cose che sono in essi;
16 che nelle età passate ha lasciato camminare nelle loro vie tutte le nazioni,
17 benché non si sia lasciato senza testimonianza, facendo del bene, mandandovi dal cielo piogge e stagioni fruttifere, dandovi cibo in abbondanza, e letizia ne vostri cuori.
18 E dicendo queste cose, a mala pena trattennero le turbe dal sacrificar loro.
19 Or sopraggiunsero quivi de Giudei da Antiochia e da Iconio; i quali, avendo persuaso le turbe, lapidarono Paolo e lo trascinaron fuori della città, credendolo morto.
20 Ma essendosi i discepoli raunati intorno a lui, egli si rialzò, ed entrò nella città; e il giorno seguente, partì con Barnaba per Derba.
21 E avendo evangelizzata quella città e fatti molti discepoli se ne tornarono a Listra, a Iconio ed ntiochia,
22 confermando gli animi dei discepoli, esortandoli a perseverare nella fede, dicendo loro che dobbiamo entrare nel regno di Dio attraverso molte tribolazioni.
23 E fatti eleggere per ciascuna chiesa degli anziani, dopo aver pregato e digiunato, raccomandarono i fratelli al Signore, nel quale aveano creduto.
24 E traversata la Pisidia, vennero in Panfilia.
25 E dopo aver annunziata la Parola in Perga, discesero ad Attalia;
26 e di là navigarono verso Antiochia, di dove erano stati raccomandati alla grazia di Dio, per lopera che aveano compiuta.
27 Giunti colà e raunata la chiesa, riferirono tutte le cose che Dio avea fatte per mezzo di loro, e come avea aperta la porta della fede ai Gentili.
28 E stettero non poco tempo coi discepoli.