1 Ja mõned, kes olid tulnud Juudamaalt, õpetasid vendi nõnda: „Kui te ei lase endid ümber lõigata Moosese kombe järgi, siis te ei või õndsaks saada!"

2 Kui sellest tõusis lahkmeel ja Paulusel ja Barnabasel ei olnud nendega mitte pisut vaidlemist, siis tehti otsuseks, et Paulus ja Barnabas ning mõned muud nende seast lähevad Jeruusalemma Apostlite ja vanemate juurde selle tüliküsimuse pärast.

3 Siis kogudus saatis nad teele, ja nemad läksid Foiniikiast ja Samaariast läbi ning jutustasid paganate pöördumisest ja tegid sellega suure rõõmu kõigile vendadele.

4 Kui nad saabusid Jeruusalemma, võtsid kogudus, Apostlid ja vanemad nad vastu. Ja nemad jutustasid, mis suuri asju Jumal oli teinud, olles nendega.

5 Aga mõned variseride usulahust, kes olid saanud usklikuks, astusid esile ning ütlesid: „Neid tuleb ümber lõigata ja käskida pidada Moosese käsku!"

6 Siis Apostlid ja vanemad tulid kokku seda asja arutama.

7 Ja kui asjast tekkis palju vaidlust, tõusis Peetrus ning ütles neile: „Mehed, vennad, teie teate, et Jumal juba ammusest ajast teie seast on ära valinud mind, et minu suu läbi paganad kuuleksid Evangeeliumi sõna ja usuksid.

8 Ja südametundja Jumal on neile andnud tunnistuse, andes neile Püha Vaimu otsekui meilegi,

9 ega ole teinud mingisugust vahet meie ja nende vahel, puhastades nende südamed usu läbi.

10 Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, et panete jüngrite kaela ikke, mida meie esiisad ega meie ei ole suutnud kanda?

11 Ent me usume Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi saada õndsaks, otse nõnda kui nemadki!"

12 Aga kogu rahvahulk jäi vait ja nad kuulasid, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid, mis suuri tunnustähti ja imesid Jumal paganate seas oli teinud nende läbi.

13 Kui nad siis olid jutu lõpetanud, võttis Jakoobus sõna ning ütles: „Mehed, vennad, kuulge mind!

14 Siimon on seletanud, kuidas Jumal esiti võttis eesmärgiks võita Oma nimele rahvas paganate seast.

15 Sellega sobivad ühte prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud:

16 „Pärast seda Ma tulen jälle ja ehitan üles Taaveti lagunenud maja ning parandan ära tema varemed ja püstitan ta uuesti,

17 et muudki inimesed otsiksid Issandat ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud Minu nimi, ütleb Issand, Kes seda teeb,

18 mis on teada igavikust."

19 Sellepärast arvan mina, et neile, kes paganate seast pöörduvad Jumala poole, ei peaks tehtama raskusi,

20 vaid neile kirjutatagu, et nad hoiduksid väärjumalate rüveduse, porduelu, lämbunu ja vere eest.

21 Sest Moosesel on vanast ajast kõigis linnades küllalt neid, kes teda kuulutavad, ning teda loetakse igal hingamispäeval kogudusekodades."

22 Siis Apostlid ja vanemad ühes kõige kogudusega arvasid heaks valida endi seast mehed ning läkitada Antiookiasse ühes Pauluse ja Barnabasega, nimelt Juuda, lisanimega Barsabas, ja Siilase, kes olid juhatajad vendade seas.

23 Nendega nad saatsid järgmise kirja: „Meie, Apostlid ja vanemad ja vennad, saadame tervisi vendadele paganate seast, kes elavad Antiookia- ja Süüria- ja Kiliikiamaal.

24 Olles kuulnud, et mõned meie seast on välja läinud ja on teid teinud kõnedega rahutuks ja on saatnud teie hinged kitsikusse, ilma et meie neid oleksime käskinud,

25 arvasime üksmeelselt heaks valida mehed ja läkitada need teie juurde ühes meie armsate vendade Barnabase ja Paulusega,

26 meestega, kes oma elu on pannud kaalule meie Issanda Kristuse nime pärast.

27 Nii me oleme siis läkitanud Juuda ja Siilase, et nad teile suusõnal teataksid sedasama.

28 Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need väga tarvilised määrused:

29 hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest. Kui te nendest hoidute, teete hästi. Jääge Jumalaga!"

30 Nii nad saadeti teele ja nad saabusid Antiookiasse. Seal nad kogusid rahvahulga kokku ja andsid kirja neile kätte.

31 Kui nad seda olid lugenud, said nad rõõmsaks selle troostist.

32 Aga Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, manitsesid vendi mitme sõnaga ja kinnitasid neid.

33 Ja kui nad seal mõne aja olid viibinud, saadeti nad rahuga vendade juurest nende juurde, kes nad olid läkitanud.

34 Ja Siilas arvas heaks jääda nende juurde.

35 Aga Paulus ja Barnabas viibisid Antiookias ning õpetasid ja kuulutasid ühes paljude teistega Issanda armuõpetuse sõna.

36 Mõne päeva pärast ütles Paulus Barnabasele: „Lähme jälle vaatama vendi kõiki linnu mööda, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas nende käsi käib!"

37 Ja Barnabas andis nõu võtta kaasa Johannes, keda hüütakse Markuseks.

38 Aga Paulus arvas heaks mitte võtta enesega teda, kes neist oli lahkunud Pamfüülias ega olnud ühes nendega läinud tööle.

39 Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse.

40 Aga Paulus valis Siilase ja läks teele, ja vennad andsid ta Jumala armu hooleks.

41 Ja ta käis läbi Süüria ja Kiliikia kinnitades kogudusi.

1 Or alcuni, discesi dalla Giudea, insegnavano ai fratelli: Se voi non siete circoncisi secondo il rito di osè, non potete esser salvati.

2 Ed essendo nata una non piccola dissensione e controversia fra Paolo e Barnaba, e costoro, fu deciso che Paolo, Barnaba e alcuni altri dei fratelli salissero a Gerusalemme agli apostoli ed anziani per trattar questa questione.

3 Essi dunque, accompagnati per un tratto dalla chiesa, traversarono la Fenicia e la Samaria, raccontando la conversione dei Gentili; e cagionavano grande allegrezza a tutti i fratelli.

4 Poi, giunti a Gerusalemme, furono accolti dalla chiesa, dagli apostoli e dagli anziani, e riferirono quanto grandi cose Dio avea fatte con loro.

5 Ma alcuni della setta de’ Farisei che aveano creduto, si levarono dicendo: Bisogna circoncidere i entili, e comandar loro d’osservare la legge di Mosè.

6 Allora gli apostoli e gli anziani si raunarono per esaminar la questione.

7 Ed essendone nata una gran discussione, Pietro si levò in piè, e disse loro: Fratelli, voi sapete che fin dai primi giorni Iddio scelse fra voi me, affinché dalla bocca mia i Gentili udissero la parola del Vangelo e credessero.

8 E Dio, conoscitore dei cuori, rese loro testimonianza, dando lo Spirito Santo a loro, come a noi;

9 e non fece alcuna differenza fra noi e loro, purificando i cuori loro mediante la fede.

10 Perché dunque tentate adesso Iddio mettendo sul collo de’ discepoli un giogo che né i padri nostri né noi abbiam potuto portare?

11 Anzi, noi crediamo d’esser salvati per la grazia del Signor Gesù, nello stesso modo che loro.

12 E tutta la moltitudine si tacque; e stavano ad ascoltar Barnaba e Paolo che narravano quali segni e prodigi Iddio aveva fatto per mezzo di loro fra i Gentili.

13 E quando si furon taciuti, Giacomo prese a dire:

14 Fratelli, ascoltatemi. Simone ha narrato come Dio ha primieramente visitato i Gentili, per trarre da questi un popolo per il suo nome.

15 E con ciò s’accordano le parole de’ profeti, siccome è scritto:

16 Dopo queste cose io tornerò e edificherò di nuovo la tenda di Davide, che è caduta; e restaurerò le sue ruine, e la rimetterò in piè,

17 affinché il rimanente degli uomini e tutti i Gentili sui quali e invocato il mio nome,

18 cerchino il Signore, dice il Signore che fa queste cose, le quali a lui son note ab eterno.

19 Per la qual cosa io giudico che non si dia molestia a quelli dei Gentili che si convertono a Dio;

20 ma che si scriva loro di astenersi dalle cose contaminate nei sacrifici agl’idoli, dalla fornicazione, dalle cose soffocate, e dal sangue.

21 Poiché Mosè fin dalle antiche generazioni ha chi lo predica in ogni città, essendo letto nelle sinagoghe ogni sabato.

22 Allora parve bene agli apostoli e agli anziani con tutta la chiesa, di mandare ad Antiochia con Paolo e Barnaba, certi uomini scelti fra loro, cioè: Giuda, soprannominato Barsabba, e Sila, uomini autorevoli tra i fratelli;

23 e scrissero così per loro mezzo: Gli apostoli e i fratelli anziani, ai fratelli di fra i Gentili che sono in ntiochia, in Siria ed in Cilicia, salute.

24 Poiché abbiamo inteso che alcuni, partiti di fra noi, vi hanno turbato coi loro discorsi, sconvolgendo le anime vostre, benché non avessimo dato loro mandato di sorta,

25 è parso bene a noi, riuniti di comune accordo, di scegliere degli uomini e di mandarveli assieme ai nostri cari Barnaba e Paolo,

26 i quali hanno esposto la propria vita per il nome del Signor nostro Gesù Cristo.

27 Vi abbiam dunque mandato Giuda e Sila; anch’essi vi diranno a voce le medesime cose.

28 Poiché è parso bene allo Spirito Santo ed a noi di non imporvi altro peso all’infuori di queste cose, che sono necessarie;

29 cioè: che v’asteniate dalle cose sacrificate agl’idoli, dal sangue, dalle cose soffocate, e dalla fornicazione; dalle quali cose ben farete a guardarvi. State sani.

30 Essi dunque, dopo essere stati accomiatati, scesero ad Antiochia; e radunata la moltitudine, consegnarono la lettera.

31 E quando i fratelli l’ebbero letta, si rallegrarono della consolazione che recava.

32 E Giuda e Sila, anch’essi, essendo profeti, con molte parole li esortarono e li confermarono.

33 E dopo che furon dimorati quivi alquanto tempo, furon dai fratelli congedati in pace perché se ne tornassero a quelli che li aveano inviati.

34 E parve bene a Sila di rimaner quivi.

35 Ma Paolo e Barnaba rimasero ad Antiochia insegnando ed evangelizzando, con molti altri ancora, la parola del Signore.

36 E dopo vari giorni, Paolo disse a Barnaba: Torniamo ora a visitare i fratelli in ogni città dove abbiamo annunziato la parola del Signore, per vedere come stanno.

37 Barnaba voleva prender con loro anche Giovanni, detto Marco.

38 Ma Paolo giudicava che non dovessero prendere a compagno colui che si era separato da loro fin dalla anfilia, e che non era andato con loro all’opera.

39 E ne nacque un’aspra contesa, tanto che si separarono; e Barnaba, preso seco Marco, navigò verso ipro;

40 ma Paolo, sceltosi Sila, partì, raccomandato dai fratelli alla grazia del Signore.

41 E percorse la Siria e la Cilicia, confermando le chiese.