1 Siis Apostlid ja vennad, kes Juudamaal siin ja seal elasid, said kuulda, et ka paganad olid vastu võtnud Jumala sõna.

2 Aga kui Peetrus tuli Jeruusalemma, vaidlesid temaga ümberlõigatud

3 ning ütlesid: „Sina oled läinud sisse ümberlõikamatute juurde ja oled söönud nendega!"

4 Aga Peetrus hakkas rääkima ning seletas neile asja selle järjekorras nõnda:

5 „Mina olin Joppe linnas palvetamas ja nägin otsekui enesest ära olles nägemuse: seal tuli alla anum, nagu suur linane riie, mida nelja nurka pidi lasti alla taevast, ja see tuli aiva minu juurde.

6 Kui ma seda juureldes vaatasin, nägin ma maa neljajalgseid elajaid ja metsalisi ja roomajaid ja taeva linde,

7 ja ma kuulsin ka häält mulle ütlevat: tõuse üles, Peetrus, verista ja söö!

8 Aga ma ütlesin: ei ilmaski, Issand; sest minu suhu ei ole elades saanud midagi keelatut ehk roojast!

9 Siis vastas mulle teist korda hääl taevast: mis Jumal on puhastanud, seda ära sina arva keelatuks!

10 Ja see sündis kolm korda. Ja kõik tõmmati jälle üles taevasse.

11 Ja vaata, samal hetkel seisid maja ees, kus me olime, kolm meest, kes olid Kaisareast läkitatud minu juurde.

12 Ent Vaim ütles mulle, et ma läheksin ühes nendega ega mõtleks kaksipidi. Siis tulid ka need kuus venda minuga, ja me läksime selle mehe kotta.

13 Ja ta kuulutas meile, kuidas ta oli näinud Inglit oma majas seisvat ja ta talle ütlevat: läkita Joppesse ja kutsu Siimon, keda hüütakse lisanimega Peetruseks.

14 Tema räägib sulle sõnu, mille läbi sina ja kõik su pere saate õndsaks.

15 Aga kui ma hakkasin kõnelema, langes Püha Vaim nende peale, nagu meiegi peale alguses.

16 Siis meenus mulle Issanda sõna, kuidas Ta ütles: Johannes ristis küll veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga!

17 Kui nüüd Jumal neile on andnud sama anni kui meilegi, kes usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, kes siis olin mina, et oleksin võinud Jumalat keelata?"

18 Aga kui nad seda kuulsid, jäid nad vait ja andsid Jumalale au, öeldes: „Siis on Jumal ka paganaile andnud meeleparanduse eluks!"

19 Aga need, kes olid hajutatud viletsuse läbi, mis oli tekkinud Stefanose pärast, käisid maad läbi Foiniikiani ja Küprose saareni ja Antiookiani ega kuulutanud sõna kellelegi muule kui ainult juutidele.

20 Aga nende hulgas olid mõned Küprose ja Küreene mehed; need läksid Antiookiasse ning rääkisid ka kreeklastele, jutlustades Issandat Jeesust.

21 Ja Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole.

22 Aga teade neist kostis Jeruusalemmas oleva koguduse kõrvu, ja nad läkitasid Barnabase Antiookiasse.

23 Kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde;

24 sest ta oli õige mees, täis Püha Vaimu ning usku, ja palju rahvast koguti Issandale.

25 Siis ta läks Tarsosesse Saulust otsima, ja kui ta tema leidis, tõi ta tema Antiookiasse.

26 Ja nemad käisid terve aasta koos koguduses ja õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid kristlasteks.

27 Noil päevil tuli Jeruusalemmast prohveteid Antiookiasse.

28 Ja üks neist, Aagabus nimi, tõusis ja andis Vaimu läbi teada, et suur nälg oli tulemas üle kogu maailma. Ja see tuligi keiser Klaudiuse ajal.

29 Siis jüngrid võtsid nõuks igaüks sedamööda, kuidas kellelgi jõudu oli, saata abi vendadele, kes elasid Juudamaal.

30 Seda nad tegidki ja saatsid annid vanemate kätte Barnabase ja Sauluse käe läbi.

1 Or gli apostoli e i fratelli che erano per la Giudea, intesero che i Gentili aveano anch’essi ricevuto la parola di Dio.

2 E quando Pietro fu salito a Gerusalemme, quelli della circoncisione questionavano con lui, dicendo:

3 Tu sei entrato da uomini incirconcisi, e hai mangiato con loro.

4 Ma Pietro prese a raccontar loro le cose per ordine fin dal principio, dicendo:

5 Io ero nella città di Ioppe in preghiera, ed in un’estasi, ebbi una visione; una certa cosa simile a un gran lenzuolo tenuto per i quattro capi, scendeva giù dal cielo, e veniva fino a me;

6 ed io, fissatolo, lo considerai bene, e vidi i quadrupedi della terra, le fiere, i rettili, e gli uccelli del cielo.

7 E udii anche una voce che mi diceva: Pietro, lèvati, ammazza e mangia.

8 Ma io dissi: In niun modo, Signore; poiché nulla d’immondo o di contaminato mi è mai entrato in bocca.

9 Ma una voce mi rispose per la seconda volta dal cielo: Le cose che Dio ha purificate, non le far tu immonde.

10 E ciò avvenne per tre volte; poi ogni cosa fu ritirata in cielo.

11 Ed ecco che in quell’istante tre uomini, mandatimi da Cesarea, si presentarono alla casa dov’eravamo.

12 E lo Spirito mi disse che andassi con loro, senza farmene scrupolo. Or anche questi sei fratelli vennero meco, ed entrammo in casa di quell’uomo.

13 Ed egli ci raccontò come avea veduto l’angelo che si era presentato in casa sua e gli avea detto: Manda a Ioppe, e fa chiamare Simone, soprannominato Pietro;

14 il quale ti parlerà di cose, per le quali sarai salvato tu e tutta la casa tua.

15 E come avevo cominciato a parlare, lo Spirito Santo scese su loro, com’era sceso su noi da principio.

16 Mi ricordai allora della parola del Signore, che diceva: "Giovanni ha battezzato con acqua, ma voi sarete battezzati con lo Spirito Santo".

17 Se dunque Iddio ha dato a loro lo stesso dono che ha dato anche a noi che abbiam creduto nel Signor esù Cristo, chi ero io da potermi opporre a Dio?

18 Essi allora, udite queste cose, si acquetarono e glorificarono Iddio, dicendo: Iddio dunque ha dato il ravvedimento anche ai Gentili affinché abbiano vita.

19 Quelli dunque ch’erano stati dispersi dalla persecuzione avvenuta a motivo di Stefano, passarono fino in Fenicia, in Cipro e in Antiochia, non annunziando la Parola ad alcuno se non ai Giudei soltanto.

20 Ma alcuni di loro, che erano Ciprioti e Cirenei, venuti in Antiochia, si misero a parlare anche ai Greci, annunziando il Signor Gesù.

21 E la mano del Signore era con loro; e gran numero di gente, avendo creduto, si convertì al Signore.

22 E la notizia del fatto venne agli orecchi della chiesa ch’era in Gerusalemme; onde mandarono Barnaba fino ad Antiochia.

23 Ed esso, giunto là e veduta la grazia di Dio, si rallegrò, e li esortò tutti ad attenersi al Signore con fermo proponimento di cuore,

24 poiché egli era un uomo dabbene, e pieno di Spirito Santo e di fede. E gran moltitudine fu aggiunta al ignore.

25 Poi Barnaba se ne andò a Tarso, a cercar Saulo; e avendolo trovato, lo menò ad Antiochia.

26 E avvenne che per lo spazio d’un anno intero parteciparono alle raunanze della chiesa, ed ammaestrarono un gran popolo; e fu in Antiochia che per la prima volta i discepoli furon chiamati Cristiani.

27 Or in que’ giorni, scesero de’ profeti da Gerusalemme ad Antiochia.

28 E un di loro, chiamato per nome Agabo, levatosi, predisse per lo Spirito che ci sarebbe stata una gran carestia per tutta la terra; ed essa ci fu sotto Claudio.

29 E i discepoli determinarono di mandare, ciascuno secondo le sue facoltà, una sovvenzione ai fratelli che abitavano in Giudea,

30 il che difatti fecero, mandandola agli anziani, per mano di Barnaba e di Saulo.