1 Aga neil päevil kui jüngrite arv suurenes, tõusis nurin kreekakeelsete juutide seas heebrealaste vastu, et igapäevases abiandmises õieti ei hoolitud nende leskedest.

2 Siis kutsusid need kaksteist eneste juurde jüngrite hulga ning ütlesid: „See ei sobi, et me kõrvale jätame Jumala sõna ja hoolt kanname toidulaudade eest.

3 Sellepärast, vennad, vaadake endi seast seitse meest, kellel on hea tunnistus ja kes on täis Vaimu ja tarkust, kelle me seaksime sellesse ametisse.

4 Meie aga tahame pidevalt olla palvetamises ja sõna teenistuses!"

5 See kõne oli kogu rahvahulga meelt mööda. Ja nad valisid Stefanose, mehe täis usku ja Püha Vaimu, ja Filippuse ja Prokorose ja Nikaanori ja Timoni ja Parmena ja Nikolaose, juudiusku pöördunud antiohlase.

6 Need nad seadsid Apostlite ette ja palvetasid ning panid oma käed nende peale.

7 Ja Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai väga suureks Jeruusalemmas; ja suur hulk preestreid sai sõnakuulelikuks usule.

8 Aga Stefanos, täis armu ja väge, tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas.

9 Siis tõusid nõndanimetatud libertiinide ja küreenlaste ja aleksandrialaste kogudustest ja Kiliikia ja Aasia poolt mõned, kes vaidlesid Stefanosega,

10 aga ei suutnud vastu seista tarkusele ja Vaimule, Kelle läbi tema rääkis.

11 Siis nad hankisid mehed, kes ütlesid: „Me oleme teda kuulnud pilkesõnu rääkivat Moosese ja Jumala vastu!"

12 Ja nemad õhutasid rahvast ja vanemaid ja kirjatundjaid ja langesid ta kallale ning võtsid ta kinni ja viisid ta Suurkohtu ette.

13 Nad esitasid valetunnistajaid, kes ütlesid: „See inimene ei lakka rääkimast sõnu selle püha paiga ja käsuõpetuse vastu.

14 Sest me oleme kuulnud teda ütlevat, et Jeesus Naatsaretlane hävitavat selle paiga ja muutvat kombed, mis Mooses meile on andnud."

15 Ja kui kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui Ingli palge.

1 Or in que’ giorni, moltiplicandosi il numero dei discepoli, sorse un mormorio degli Ellenisti contro gli brei, perché le loro vedove erano trascurate nell’assistenza quotidiana.

2 E i dodici, raunata la moltitudine dei discepoli, dissero: Non è convenevole che noi lasciamo la parola di Dio per servire alle mense.

3 Perciò, fratelli, cercate di trovar fra voi sette uomini, de’ quali si abbia buona testimonianza, pieni di pirito e di sapienza, e che noi incaricheremo di quest’opera.

4 Ma quant’è a noi, continueremo a dedicarci alla preghiera e al ministerio della Parola.

5 E questo ragionamento piacque a tutta la moltitudine; ed elessero Stefano, uomo pieno di fede e di pirito Santo, Filippo, Procoro, Nicanore, Timone, Parmena e Nicola, proselito di Antiochia;

6 e li presentarono agli apostoli, i quali, dopo aver pregato, imposero loro le mani.

7 E la parola di Dio si diffondeva, e il numero dei discepoli si moltiplicava grandemente in erusalemme; e anche una gran quantità di sacerdoti ubbidiva alla fede.

8 Or Stefano, pieno di grazia e di potenza, faceva gran prodigi e segni fra il popolo.

9 Ma alcuni della sinagoga detta dei Liberti, e de’ Cirenei, e degli Alessandrini, e di quei di Cilicia e d’Asia, si levarono a disputare con Stefano;

10 e non potevano resistere alla sapienza e allo Spirito con cui egli parlava.

11 Allora subornarono degli uomini che dissero: Noi l’abbiamo udito dir parole di bestemmia contro osè e contro Dio.

12 E commossero il popolo e gli anziani e gli scribi; e venutigli addosso, lo afferrarono e lo menarono al inedrio;

13 e presentarono dei falsi testimoni, che dicevano: Quest’uomo non cessa di proferir parole contro il luogo santo e contro la legge.

14 Infatti gli abbiamo udito dire che quel Nazareno, Gesù, distruggerà questo luogo e muterà gli usi che osè ci ha tramandati.

15 E tutti coloro che sedevano nel Sinedrio, avendo fissati in lui gli occhi, videro la sua faccia simile alla faccia d’un angelo.