1 Kui olime pääsenud, saime teada, et saart hüütakse Meliteks.

2 Aga umbkeelsed osutasid meile suurt lahkust; nad tegid tule maha ja võtsid meid kõiki selle äärde vihmasaju ja külma pärast.

3 Aga kui Paulus sületäie hagu kokku riisus ja tulle pani, tuli kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema käest kinni!

4 Kui umbkeelsed nägid seda looma tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad isekeskis: „Vist on see mees inimesetapja, et õiguse jumalanna teda ei lase elada, ehk ta küll on pääsenud merest!"

5 Aga tema raputas eluka tulle ega tundnud mingit viga.

6 Nad ootasid küll, et ta üles paistetab või äkitselt surnuna maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja nägid, et talle ei sündinud mingit viga, mõtlesid nad teisiti ja ütlesid tema jumala olevat.

7 Aga selle paiga läheduses oli saare tähtsamal mehel, nimega Puublius, mõis. Tema võttis meid vastu ja pidas meid kolm päeva lahkesti külalistena.

8 Ja sündis, kui Puubliuse isa oli haige maas palavikus ja kõhutõves, et Paulus läks tema juurde, palvetas ja pani oma käed ta peale ning tegi tema terveks.

9 Kui see oli sündinud, tulid ka teised haiged saarelt ligi ja said terveks.

10 Ja nemad austasid meid mitmel viisil, ja kui me hakkasime ära minema, andsid nad teekonna jaoks, mis vaja oli.

11 Aga kolme kuu pärast me läksime sealt minema Aleksandria laevaga, mis oli ületalve olnud sellel saarel ja mille tunnuseks oli Dioskuuride märk.

12 Me maabusime Sürakuusas ja olime seal kolm päeva paigal.

13 Sealt me sõitsime edasi ja jõudsime Reegioni, ja kui ühe päeva pärast tõusis lõunatuul, saabusime teisel päeval Puteolisse.

14 Sealt me leidsime vendi, ja nende kutsel jäime seitsmeks päevaks nende juurde. Siis me läksime Rooma linna.

15 Ja kui sealsed vennad meist kuulda said, tulid nad meile vastu Appiuse turuni ja Trestabernani. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.

16 Aga kui saabusime Rooma, anti Paulusele luba jääda omaette elama ühes sõduriga, kes teda valvas.

17 Aga kolme päeva pärast Paulus kutsus kokku juutide peamehed. Kui need kokku tulid, ütles ta neile: „Mehed, vennad, mina pole teinud midagi meie rahva ja esiisade kommete vastu, ja ometi ma olen Jeruusalemmast vangina antud üle roomlaste kätte;

18 ja kui need mind olid üle kuulanud, tahtsid nad mind vabaks lasta, sest minul ei olnud ühtki surmasüüd.

19 Aga kui juudid selle vastu rääkisid, siis ma pidin häda pärast nõudma keisri kohut, aga mitte, nagu oleks mul midagi kaebamist oma rahva peale.

20 Selle asja pärast ma teid nüüd kutsusin enese juurde, et teid näha ja teiega rääkida; sest Iisraeli lootuse pärast ma olen kinni selles ahelas!"

21 Aga nemad ütlesid talle: „Me ei ole saanud ühtki kirja Juudamaalt sinu kohta; ei ole ka tulnud siia ühtki venda, kes sinust oleks teatanud ehk rääkinud midagi paha.

22 Ent meie soovime siiski kuulda sinult, mida sa mõtled; sest sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!"

23 Ja nad määrasid temale päeva ja siis tuli tema juurde majasse veel rohkem inimesi. Neile ta seletas asja ja tunnistas Jumala Riiki ning meelitas hommikust õhtuni neid uskuma Moosese käsuõpetusest ja prohvetitest seda, mis Jeesusest on kirjutatud.

24 Siis ühed veendusid tema sõnus, teised aga ei uskunud mitte.

25 Aga kui nad isekeskis ei olnud üksmeelsed, läksid nad ära, kui Paulus oli öelnud selle sõna: „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele

26 ja on öelnud: mine selle rahva juurde ja ütle: kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!

27 Sest selle rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!

28 Siis olgu teile teada, et see Jumala pääste on läkitatud paganaile ja nemad võtavad seda kuulda!"

29 Ja kui ta seda oli öelnud, läksid juudid minema ja neil oli isekeskis palju vaidlemist.

30 Aga Paulus jäi kaheks terveks aastaks oma üürielamusse ja võttis vastu kõiki, kes tulid tema juurde,

31 ja kuulutas Jumala Riiki ning õpetas Issandast Jeesusest Kristusest kõige julgusega ilma takistamata.

1 Estando já salvos, soubemos então que a ilha se chamava Malta.

2 Os indígenas trataram-nos com muita humanidade, porque, acendendo uma fogueira, acolheram-nos a todos por causa da chuva que caía e por causa do frio.

3 Tendo Paulo ajuntado e posto sobre a fogueira um feixe de gravetos, uma víbora, fugindo por causa do calor, mordeu-lhe a mão.

4 Quando os indígenas viram o réptil pendente da mão de Paulo, diziam uns para os outros: Certamente este homem é homicida, pois embora salvo do mar, a Justiça não o deixou viver.

5 Porém ele, sacudindo o réptil no fogo, não sofreu mal algum;

6 mas eles esperavam que ele viesse a inchar ou a cair morto de repente. Porém tendo esperado muito tempo e vendo que nada de anormal lhe sucedia, mudando de parecer, diziam que era ele um deus.

7 Na vizinhança daquele lugar havia algumas terras pertencentes ao homem principal da ilha, chamado Públio, o qual nos recebeu e hospedou com muita bondade por três dias.

8 Estando doente de cama com febre e disenteria o pai de Públio, Paulo foi visitá-lo e, tendo feito oração, impôs-lhe as mãos e o curou.

9 Feito isto, os outros doentes da ilha vinham também e eram curados,

10 e estes nos distinguiram com muitas honras e, ao partirmos, puseram a bordo o que nos era necessário.

11 No fim de três meses fizemos ao mar em um navio de Alexandria, que havia invernado na ilha, o qual tinha por insígnia Castor e Polux.

12 Tocando em Siracusa, ficamos aí três dias,

13 donde bordejando, chegamos a Régio. No dia seguinte soprou o vento sul, e chegamos em dois dias a Poteoli;

14 onde tendo achado alguns irmãos, estes nos rogaram que ficássemos com eles sete dias; e assim fomos a Roma.

15 Tendo aí os irmãos sabido notícias nossas, vieram ao nosso encontro até a praça de Ápio e às três vendas, e Paulo, quando os viu, deu graças a Deus e cobrou ânimo.

16 Quando chegamos a Roma, permitiu-se a Paulo que ficasse em um aposento particular com o soldado que o guardava.

17 Decorridos três dias, convocou ele os judeus principais; e havendo-se reunido eles, disse-lhes: Eu, irmãos, apesar de nada ter feito contra o nosso povo ou contra o rito de nossos pais, desde Jerusalém fui entregue preso nas mãos dos romanos

18 que, tendo-me interrogado, queriam soltar-me, por não haver em mim crime algum que merecesse morte;

19 mas opondo-se a isso os judeus, fui obrigado a apelar para César, não tendo, contudo, coisa alguma de que acusar a minha nação.

20 Por este motivo mandei chamar-vos, para vos ver e falar; pôs pela esperança de Israel estou preso com esta corrente.

21 Porém eles lhe disseram: Não recebemos carta da Judéia a teu respeito nem veio de lá irmão algum que contasse ou dissesse mal de ti.

22 Mas desejaríamos ouvir de ti o que pensas; pois relativamente a esta seita sabemos que por toda a parte é ela impugnada.

23 Tendo-lhe marcado um dia, foram em grande número ter com ele à sua morada; aos quais desde a manhã até a noite, dando testemunho, expunha o reino de Deus, persuadindo-os acerca de Jesus pela Lei de Moisés e pelos profetas.

24 Uns se deixavam persuadir por suas palavras, e outros permaneciam incrédulos;

25 e não estando entre si concordes, retiravam-se quando Paulo lhes disse estas palavras: Bem falou o Espírito Santo a vossos pais pelo profeta Isaías:

26 Vai a este povo e dize: Certamente ouvireis, e de nenhum modo entendereis; Certamente vereis, e de nenhum modo percebereis.

27 Pois o coração deste povo se fez pesado, E os seus ouvidos se fizeram tardos E eles fecharam os olhos; Para não suceder que vendo com os olhos E ouvindo com os ouvidos, Entendam no coração, e se convertam, E eu os sare.

28 Ficai sabendo, portanto, que esta salvação de Deus é enviada aos gentios; eles também a ouvirão.

29 {E havendo ele dito isto, partiram os judeus, tendo entre si grande contenda.}

30 Durante dois anos inteiros permaneceu no seu aposento alugado, e recebia todos os que vinham ter com ele,

31 pregando o reino de Deus e ensinando as coisas concernentes ao Senhor Jesus Cristo com toda a liberdade e sem impedimento.