1 Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrves
2 ning ütles: „Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal!"
3 Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, üteldes: „Hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!"
4 Aga Johannesel oli riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi.
5 Siis läks välja tema juure Jeruusalem ja kogu Judea ja kõik Jordani ümberkaudne maa;
6 ja ta ristis nad Jordani jões ning nad tunnistasid oma patud.
7 Aga nähes palju varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: „Te rästikute sigitis, kes on teile märku annud põgeneda tulevase viha eest?
8 Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja
9 ja ärge arvake võivat ütelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.
10 Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.
11 Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga Kes tuleb pärast mind, on vägevam mind ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma; Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
12 Ta visk-labidas on Tema käes ja Ta puhastab Oma rehealuse ja kogub Oma nisud aita, kuid aganad Ta põletab ära kustutamatu tulega."
13
14 Kuid Johannes peatas Teda, üteldes: „Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juure!"
15 Jeesus vastas ning ütles temale: „Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust." Siis Johannes andis Temale järele.
16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid, ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale.
17 Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „Seesinane on Minu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!"
1 Naqueles dias apareceu João Batista pregando no deserto da Judéia:
2 Arrependei-vos, porque está próximo o reino dos céus.
3 Pois é a João que se refere o que foi dito pelo profeta Isaías: Voz do que clama no deserto: Preparai o caminho do Senhor, Endireitai as suas veredas.
4 Ora o mesmo João usava uma veste de pêlo de camelo, e uma correia em volta da cintura; e alimentava-se de gafanhotos e mel silvestre.
5 Então ia ter com ele o povo de Jerusalém, de toda a Judéia e de toda a circunvizinhança do Jordão;
6 e eram por ele batizados no rio Jordão, confessando os seus pecados.
7 Mas vendo João que muitos fariseus e saduceus vinham ao seu batismo, disse-lhes: Raça de víboras, quem vos recomendou que fugísseis da ira vindoura?
8 Dai, pois, frutos dignos do vosso arrependimento,
9 e não queirais dizer dentro de vós mesmos: Temos como pai a Abraão; porque vos declaro que destas pedras Deus pode suscitar filhos a Abraão.
10 O machado já está posto à raiz das árvores; toda a árvore, pois, que não dá bom fruto, é cortada e lançada no fogo.
11 Eu, na verdade, vos batizo com água para o arrependimento; mas aquele que há de vir depois de mim, é mais poderoso do que eu, e não sou digno de levar-lhe as sandálias; ele vos batizará com o Espírito Santo e com fogo.
12 A sua pá ele a tem na sua mão, e limpará bem a sua eira; recolherá o seu trigo no celeiro, mas queimará a palha em fogo inextinguível.
13 Depois veio Jesus da Galiléia ao Jordão ter com João, para ser batizado por ele.
14 Mas João objetava-lhe: Eu é que preciso ser batizado por ti, e tu vens a mim?
15 Respondeu-lhe Jesus: Deixa por agora; porque assim nos convém cumprir toda a justiça. Então ele anuiu.
16 Batizado que foi Jesus, saiu logo da água; eis que se abriram os céus, e veio o Espírito de Deus descer como pomba e vir sobre ele; e uma voz dos céus disse:
17 Este é o meu Filho dileto, em quem me agrado.