1 Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat.

2 Ja ta ütles oma teenijaile: „See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees."

3 Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast.

4 Sest Johannes oli temale ütelnud: „Sul ei ole luba teda pidada."

5 Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks.

6 Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele.

7 Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma.

8 Siis ütles tütar oma ema õhutusel: „Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!"

9 Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda.

10 Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda.

11 Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale.

12 Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.

13 Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala Tema järel.

14 Ja maale astudes Ta nägi palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel, ja Ta tegi terveks nende põdejad.

15 Ent õhtu tulles astusid jüngrid Tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist."

16 Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa."

17 Nemad ütlesid Temale: „Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!"

18 Kuid Tema ütles: „Tooge mulle need siia!"

19 Ja Ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale.

20 Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit.

21 Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.

22 Ja sedamaid sundis Jeesus Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema.

23 Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta Ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas.

24 Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.

25 Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel.

26 Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast.

27 Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, Mina olen see, ärge kartke!"

28 Peetrus kostis Temale ning ütles: „Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla Enese juure vee peale!"

29 Tema ütles: „Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure.

30 Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!"

31 Ja Jeesus sirutas sedamaid Oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"

32 Ja nad astusid paati, ja tuul rauges.

33 Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: „Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!"

34 Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile.

35 Ja kui selle koha mehed Ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja Tema juure toodi kõik haiged;

36 ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.

1 Naquele tempo o tetrarca Herodes soube da fama de Jesus,

2 e disse aos seus familiares: Este é João Batista; ele ressuscitou dos mortos, e por isso nele operam virtudes sobrenaturais.

3 Pois Herodes havia mandado prender a João, atá-lo e pô-lo no cárcere, por causa de Herodias, mulher de seu irmão Filipe;

4 porque João lhe havia dito: Não te é lícito tê-la por esposa.

5 Herodes, embora quisesse matá-lo, temia ao povo, porque este o tinha como profeta.

6 Chegado, porém, o dia natalício de Herodes, a filha de Herodias dançou diante de todos e agradou a Herodes,

7 pelo que este prometeu sob juramento dar-lhe o que ela pedisse.

8 Ela, instigada por sua mãe, disse: Dá-me num prato a cabeça de João Batista.

9 O rei, embora entristecido, contudo por causa dos seus juramentos e também dos convivas mandou dar-lha,

10 e ordenou que degolassem a João no cárcere.

11 Foi trazida a sua cabeça num prato, e dada à moça; e ela a levou à sua mãe.

12 Vieram os discípulos de João, levaram o corpo e sepultaram-no; e foram dar a notícia a Jesus.

13 Jesus, ouvindo isto, retirou-se dali numa barca para um lugar deserto, à parte; quando as multidões o souberam, seguiram-no das cidades por terra.

14 Ele, ao desembarcar, viu uma grande multidão, compadeceu-se dela e curou os seus enfermos.

15 À tarde aproximaram-se dele os discípulos, dizendo: Este lugar é deserto e a hora é já passada; despede, pois, as multidões, para que, indo às aldeias, comprem alguma coisa para comer.

16 Mas Jesus lhes disse: Não precisam ir; dai-lhes vós de comer.

17 Replicaram-lhe: Não temos aqui senão cinco pães e dois peixes.

18 Disse-lhes ele: Trazei-mos cá.

19 Tendo mandado à multidão que se assentasse sobre a relva, tomou os cinco pães e os dois peixes e, erguendo os olhos ao céu, deu graças e, partindo os pães, entregou-os aos discípulos, e os discípulos entregaram-nos à multidão.

20 Todos comeram e se fartaram; e do que sobejou levantaram doze cestos cheios de pedaços.

21 Ora os que comeram, foram cerca de cinco mil homens, além de mulheres e crianças.

22 Em seguida obrigou os discípulos a embarcar e passar primeiro do que ele para o outro lado, enquanto ele despedia o povo.

23 Depois de despedi-lo, subiu só ao monte para orar. À tardinha achava-se ali só.

24 Entretanto a barca já estava a muitos estádios da terra, açoitada pelas ondas; porque o vento era contrário.

25 À quarta vigília da noite foi Jesus ter com eles, andando sobre o mar.

26 Os discípulos, vendo-o andar sobre o mar, perturbaram-se e exclamaram: É um fantasma! e de medo gritaram.

27 Mas Jesus imediatamente lhes falou: Tende ânimo, sou eu; não temais.

28 Disse Pedro: Se és tu, Senhor, ordena que eu vá por cima das águas até onde estás.

29 Ele disse: Vem. E Pedro, saindo da barca, andou sobre as águas e foi para Jesus.

30 Quando, porém, sentiu o vento, teve medo e, começando a submergir-se, gritou: Salva-me, Senhor!

31 No mesmo instante Jesus, estendendo a mão, segurou-o e disse-lhe: Por que duvidaste, homem de pouca fé?

32 Entrando ambos na barca, cessou o vento.

33 Os que estavam na barca, adoraram-no, dizendo: Verdadeiramente és Filho de Deus.

34 Tendo passado para o outro lado, desembarcaram em Genesaré.

35 Os homens daquele lugar, conhecendo-o, enviaram mensageiros a toda a circunvizinhança, e trouxeram-lhe todos os que se achavam doentes;

36 e lhe rogavam que os deixasse tocar somente na fímbria da sua capa. Os que nela tocaram, ficaram sãos.