1 Kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli Efesosse ning leidis sealt jüngreid.

2 Ja ta küsis neilt: „Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?" Aga nemad ütlesid talle: „Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!"

3 Ja tema ütles: „Mis ristimisega te siis olete ristitud?" Nad vastasid: „Johannese ristimisega!"

4 Aga Paulus ütles: „Johannes ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid Temasse, Kes pärast teda tuleb, see on Jeesusesse!"

5 Kui nad seda kuulsid, lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse.

6 Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.

7 Neid oli üldse ligi kaksteist meest.

8 Ja ta läks kogudusekotta ning kõneles seal avalikult kolm kuud, õpetades ja äratades nõudma Jumala riiki.

9 Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rääkisid halba õpetusest rahva ees, läks ta ära nende juurest ning eraldas neist jüngrid ja pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.

10 See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna.

11 Ja Jumal tegi iseäralikke imetegusid Pauluse käte läbi,

12 nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põlli viidi haigete peale ja tõved lahkusid haigetest ning kurjad vaimud läksid välja.

13 Aga mõningad ümberrändajad juudi lausujad hakkasid Issanda Jeesuse nime nimetama nende peale, kelles oli kurje vaime, öeldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!"

14 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid.

15 Ent kuri vaim vastas ning ütles neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?"

16 Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas nende kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nõnda et nad alasti ja haavatult põgenesid sellest kojast.

17 Ja see sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Ja hirm tuli nende kõikide peale, ja Issanda Jeesuse nime ülistati väga.

18 Ja paljud neist, kes olid usklikuks saanud, tulid ning tunnistasid ja andsid üles oma teod.

19 Aga mitmed neist, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Ja kui nende hind kokku arvati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki.

20 Nii võimsasti kasvas Issanda sõna ja avaldas oma väge.

21 Kui see kõik oli sündinud, võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ning ütles: „Kui ma seal olen ära käinud, pean ma näha saama ka Rooma linna!"

22 Ja ta läkitas kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, Makedooniasse ja jäi ise veel mõneks ajaks Aasiasse.

23 Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast.

24 Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi hõbedast Artemise templeid ja saatis sellega ametimeestele palju kasu.

25 Need ta kogus kokku ja teisi, kes seda tööd tegid, ning ütles: „Mehed, te teate, et meil sellest tööst on hea tulu,

26 ja te näete ning kuulete, et see Paulus mitte ainult Efesoses, vaid ka peaaegu kogu Aasias palju rahvast ära meelitab ja eksitab, öeldes, et need ei olevat jumalad, mis kätega tehakse.

27 Ent mitte ükspäinis seda meie tööstust ei ähvarda halvakspanu, vaid ka suure jumalanna Artemise templit, nii et seda mikski ei panda ja et kaob ka jumalanna suur au, keda kummardavad kogu Aasia ja kõik maailm!"

28 Kui nad seda kuulsid, said nad täis viha, kisendasid ning ütlesid: „Suur on efeslaste Artemis!"

29 Ja kõik linn sai täis kära ja nad tormasid ühel meelel teatrisse ja vedasid ühes sinna Gaajuse ja Aristarhose, kaks makedoonlast, kes olid Pauluse matkakaaslased.

30 Ent kui Paulus tahtis rahva sekka minna, ei lasknud jüngrid teda mitte.

31 Ka mõned Aasiamaa ülemad, kes olid tema sõbrad, läkitasid tema juurde ning palusid teda, et ta ei läheks teatriväljakule.

32 Seal kisendasid ühed seda, teised teist; sest rahvakogu oli segaduses ja suurem hulk ei teadnud, misjaoks nad olid kokku tulnud.

33 Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viitas käega, märku andes, et ta tahab pidada kaitsekõnet rahva ees.

34 Aga kui nad märkasid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi aega: „Suur on efeslaste Artemis!"

35 Viimaks linnakirjutaja vaigistas rahva ning ütles: „Efesose mehed, kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?

36 Et nüüd ükski sellele ei saa vastu rääkida, siis tuleb teil jääda vait ega tule midagi ette võtta uisapäisa.

37 Sest te olete toonud siia need mehed, kes ei ole templi rüüstajad ega teie jumalanna teotajad.

38 Kui nüüd Demeetriosel ja temaga ühes olevail ametimeestel on kellegi peale midagi kaebamist, siis on selleks kohtupäevi ja maavalitsejaid; kaevaku nad üksteist kohtusse.

39 Ja kui teil on veel mingit muud nõudmist, siis seletatagu asi korrapärase rahvakogu ees.

40 Sest meil tuleb tänase kära pärast karta, et meie peale kaebus tõstetakse, ilma et meil oleks mingit põhjust, millega seda rahva kokkujooksu õigustada!" Kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakogu laiali.

41

1 Enquanto Apolo estava em Corinto, Paulo, tendo atravessado as regiões mais altas, foi a Éfeso e, achando ali alguns discípulos,

2 perguntou-lhes: Recebestes o Espírito Santo, quando crestes? Responderam-lhe eles: Não, nem sequer ouvimos falar que o Espírito Santo é dado.

3 Que batismo, pois, recebestes? perguntou ele. Responderam-lhe eles: O batismo de João.

4 Paulo, porém, disse: João batizou com o batismo de arrependimento, dizendo ao povo que cresse naquele que havia de vir depois dele, isto é, em Jesus.

5 Eles, tendo ouvido isto, foram batizados em o nome do Senhor Jesus.

6 Havendo-lhes Paulo imposto as mãos, veio sobre eles o Espírito Santo, e falavam em diversas línguas e profetizavam.

7 Eram todos cerca de doze homens.

8 Paulo, entrando na sinagoga, falou ousadamente por espaço de três meses, discutindo com os ouvintes e persuadindo-os acerca do reino de Deus.

9 Mas como alguns ficassem endurecidos e incrédulos, falando mal do Caminho diante da multidão, apartou-se deles e separou os discípulos, discutindo diariamente na escola de Tirano.

10 Isto continuou por dois anos, de modo que todos os que habitavam na Ásia, tanto judeus como gregos, ouviram a Palavra do Senhor.

11 Deus fazia milagres extraordinários por meio de Paulo,

12 de sorte que eram do seu corpo levados lenços e aventais aos enfermos, e as enfermidades os deixavam, e deles saíam os espíritos malignos.

13 Também alguns judeus exorcistas, ambulantes, tentaram invocar o nome do Senhor Jesus sobre os que estavam possessos de espíritos malignos, dizendo: Esconjuro-vos por Jesus, a quem Paulo prega.

14 Os que faziam isto, eram sete filhos de um judeu chamado Ceva, um dos principais sacerdotes.

15 Mas o espírito maligno respondeu-lhes: Conheço a Jesus, e sei quem é Paulo; mas vós, quem sois?

16 O homem, no qual estava o espírito maligno, saltando sobre eles, apoderou-se de dois e prevaleceu contra eles, de tal modo que, nus e feridos, fugiram daquela casa.

17 Isto tornou-se conhecido de todos os judeus e gregos, que moravam em Éfeso, e veio o temor sobre todos, e o nome do Senhor Jesus era engrandecido;

18 e muitos dos que haviam crido, vinham, confessando e declarando os seus atos.

19 Muitos também que tinham exercido artes mágicas, ajuntaram os seus livros e queimaram-nos na presença de todos; e calculando o seu valor, acharam que montava a cinqüenta mil dracmas de prata.

20 Assim crescia e prevalecia em poder a palavra do Senhor.

21 Concluídas estas coisas, resolveu Paulo em seu espírito ir a Jerusalém, depois de haver atravessado a Macedônia e a Acaia, dizendo: Depois de ter eu estado ali, é-me necessário que veja também Roma.

22 Enviando a Macedônia dois dos que lhe ministravam, Timóteo e Erasto, ele mesmo ficou algum tempo na Ásia.

23 Por esse tempo houve grande alvoroço acerca do Caminho.

24 Pois um homem chamado Demétrio, ourives, que fazia de prata santuários de Diana, dava muito lucro aos artífices;

25 e ele, reunindo-os com os oficiais de obras semelhantes, disse: Senhores, sabeis que deste ofício vem a nossa riqueza,

26 e estais vendo e ouvindo que não só em Éfeso, mas em quase toda a Ásia, este Paulo tem persuadido e desencaminhado muita gente, dizendo não serem deuses os que são feitos por mãos de homens.

27 Não somente há perigo de que esta nossa profissão caia em descrédito, como também que o templo da grande deusa Diana seja desconsiderado, e que venha mesmo a ser privada da sua grandeza aquela a quem toda a Ásia e o mundo adora.

28 Ouvindo isto, se encheram de ira, e clamavam: Grande é a Diana dos efésios!

29 A cidade encheu-se de confusão, e todos correram ao teatro, arrebatando os macedônios, Gaio e Aristarco, companheiros de Paulo em viagem.

30 Querendo Paulo apresentar-se ao povo, os discípulos não lho permitiram;

31 também alguns principais da Ásia, que eram seus amigos, mandaram rogar-lhe que não se aventurasse a ir ao teatro.

32 Uns, pois, gritavam de um modo, outros de outro; porque a assembléia estava em confusão, e a maior parte não sabia por que causa se havia ali reunido.

33 Eles tiraram Alexandre do meio da turba, e os judeus impeliram-no na frente. Alexandre, acenando com a mão, queria apresentar uma defesa ao povo.

34 Mas quando perceberam que ele era judeu, todos a uma voz gritaram por espaço de quase duas horas: Grande é a Diana dos efésios!

35 O secretário, tendo apaziguado a multidão, disse: Efésios, que homem há que não saiba que a cidade de Éfeso é zeladora do templo da grande Diana, e da imagem que caiu de Júpiter.

36 Assim, não podendo ser isto contestado, convém que fiqueis quietos e nada façais precipitadamente.

37 Pois estes homens, que trouxestes aqui, não são sacrílegos nem blasfemadores da nossa deusa.

38 Se, pois, Demétrio e os artífices que estão com ele, têm alguma queixa contra alguém, os tribunais estão abertos, e há procônsules; acusem-se uns aos outros.

39 Mas se alguma outra coisa requereis, será resolvida em assembléia regular.

40 Pois nos arriscamos a ser acusados pela sedição de hoje, não havendo motivo algum que nos permita justificar este ajuntamento.

41 Dito isto, despediu a assembléia.