1 Ja nad läksid läbi Amfipolise ja Apolloonia ja tulid Tessaloonikasse, kus oli juutide kogudusekoda.

2 Ja Paulus läks oma kombe järgi sisse nende juurde ja kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast,

3 seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma, ja öeldes: „See Jeesus, Keda mina teile kuulutan, on Kristus!"

4 Ja mõned neist said usklikuks ja liitusid Pauluse ja Siilasega, nõndasamuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja mitte pisut suursuguseid naisi.

5 Aga juudid said kadedaks ja võtsid enestega mõningaid hulguseid, nurjatuid mehi, kihutasid rahva üles ning tõstsid linnas möllu ja ründasid Jaasoni maja ning katsusid neid välja vedada rahva ette.

6 Aga kui nad neid ei leidnud, vedasid nad Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning kisendasid: „Need, kes kõiges maailmas tüli tõstavad, on ka siin!

7 Neid on Jaason vastu võtnud ja nad kõik teevad keisri käskude vastu ja ütlevad ühe teise olevat kuninga, Jeesuse!"

8 Seda kuuldes said rahvas ja linna ülemad rahutuks,

9 kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad lahti.

10 Aga vennad saatsid sedamaid Pauluse ja Siilase läbi öö Beroiasse. Kui nemad olid saabunud, läksid nad juutide kogudusekotta.

11 Need olid üllamad kui Tessaloonika juudid; nemad võtsid sõna vastu kõige hea meelega ja uurisid iga päev Kirjast, kas see on nõnda, nagu kuulutati.

12 Siis uskusid nüüd paljud neist, ja mitte pisut kreeka lugupeetud naisi ja mehi.

13 Aga kui Tessaloonika juudid said teada, et Paulus ka Beroias kuulutas Jumala sõna, tulid nad sinnagi rahvast ässitama ja rahutuks tegema.

14 Siis vennad saatsid Pauluse sedamaid minema mere äärde; aga Siilas ja Timoteos jäid sinna.

15 Ja Pauluse saatjad viisid ta Ateenani, ja kui nad olid saanud Siilase ja Timoteose jaoks käsu, et need nii ruttu kui võimalik tuleksid tema juurde, tulid nad sealt ära.

16 Aga kui Paulus Ateenas neid oli ootamas, ärritus ta vaim temas, kui ta nägi linna ebajumalakujusid täis olevat.

17 Ent ta kõneles nüüd kogudusekojas juutidega ja jumalakartlike inimestega, ja turul iga päev nendega, keda ta kohtas.

18 Ja mõned epikuurlaste ja stoalaste mõttetargad vaidlesid temaga. Ühed ütlesid: „Mida siis see lobasuu tahab öelda?" Aga teised: „Tema näib kuulutavat võõraid vaime!" Sest ta jutlustas neile Jeesusest ja ülestõusmisest.

19 Ja nad võtsid ta kinni ja viisid ta Areopaagi ning ütlesid: „Kas me võiksime teada saada, mis uus õpetus see on, mida sa õpetad?

20 Sest sa tood meie kõrvade ette võõrastavaid asju; sellepärast tahamegi nüüd teada, mis need õige on!"

21 Sest kõik ateenlased ja muulased, kes nende juures elasid, ei olnud millelegi nii himukad kui jutustama ja kuulama uudiseid.

22 Aga Paulus seisis keset Areopaagi ning ütles: „Ateena mehed, ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud.

23 Sest ma olen läbi minnes ja teie pühi paiku vaadeldes leidnud ka altari, mille peale oli kirjutatud: „Tundmatule Jumalale!" Keda te nüüd tundmata teenite, Teda kuulutan mina teile.

24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis seal sees, Tema, Kes on taeva ja maa Issand, ei ela templis, mis on kätega tehtud;

25 Teda ei teenita ka mitte inimeste kätega, otsekui oleks Temale midagi vaja; Tema annab Ise kõigile elu ja õhu ja kõik.

26 Ja Ta on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama ning neile seadnud ennemääratud ajad ja nende asukohtade rajad,

27 et nad otsiksid Jumalat, kas nad Teda ehk saaksid kätega kombata ja leida, ehk Tema küll ei ole kaugel mitte ühestki meist;

28 sest Tema sees elame ja liigume ja oleme meie, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme Tema sugu!"

29 Kui me nüüd oleme Jumala sugu, siis me ei tohi mõelda, et jumalik olend on kulla või hõbeda või kivi sarnane, niisugune nagu inimese oskuse ja väljamõeldise läbi tekitatud kuju.

30 Jumal on küll niisuguseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd Ta kuulutab kõigile inimestele kõigis paigus, et nad peavad meelt parandama,

31 sest Ta on seadnud päeva, mil Ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses Mehe läbi, Kelle Ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui Ta on Tema surnuist üles äratanud!"

32 Aga kui nad surnute ülestõusmisest kuulsid, panid mõned seda naeruks, aga teised ütlesid: „Me tahame sind selles asjas kuulda veel teinegi kord!"

33 Nõnda läks Paulus nende keskelt ära.

34 Ent mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks; nende hulgas oli ka Areopaagi liige Dionüüsios ja üks naine, nimega Daamaris, ja muid ühes nendega.

1 Tendo passado por Anfípolis e Apolônia, chegaram a Tessalônica, onde havia uma sinagoga de judeus.

2 Paulo, segundo o seu costume, ali entrou, e por três sábados discutiu com eles, tirando argumentos das Escrituras,

3 expondo e demonstrando ser necessário que o Cristo padecesse e ressurgisse dentre os mortos. Este Jesus, que eu vos anuncio, dizia ele, é o Cristo.

4 Alguns deles ficaram persuadidos, e se associaram com Paulo e Silas, bem como uma grande multidão de gregos devotos e não poucas mulheres de qualidade.

5 Porém os judeus, movidos de inveja, tomando consigo alguns homens maus dentre o vulgacho e, ajuntando a turba, amotinaram a cidade e, assaltando a casa de Jasom, procuravam-nos para os entregar ao povo.

6 Porém não os achando, levaram a Jasom e alguns irmãos à presença das autoridades da cidade, clamando: Estes que têm transtornado o mundo, chegaram também aqui,

7 aos quais Jasom recolheu. Todos eles vão de encontro aos decretos de César, dizendo haver outro rei que é Jesus.

8 Ao ouvirem isto, ficaram perturbadas a multidão e as autoridades da cidade

9 e, tendo Jasom e os mais prestado fiança, foram soltos.

10 Logo pela noite os irmãos enviaram a Paulo e Silas para Beréia, e tendo eles aí chegado, foram à sinagoga dos judeus.

11 Ora estes eram mais nobres do que os de Tessalônica, porque receberam a palavra com toda a avidez, indagando diariamente nas Escrituras se estas coisas eram assim.

12 Muitos deles creram, bem como não poucas mulheres gregas de boa posição, e homens.

13 Quando os judeus de Tessalônica souberam que também em Beréia era anunciada por Paulo a palavra de Deus, foram lá excitar e perturbar o povo.

14 Então os irmãos fizeram logo sair a Paulo para que fosse até o mar. Porém Silas e Timóteo ficaram ali.

15 Os que conduziam a Paulo, levaram-no até Atenas e, tendo eles recebido ordem para comunicar a Silas e Timóteo que fossem ter com ele o mais depressa possível, partiram.

16 Enquanto Paulo os esperava em Atenas, o seu espírito revoltava-se dentro de si mesmo, vendo a cidade cheia de ídolos.

17 Assim na sinagoga discutia ele com os judeus e com os que temiam a Deus, e na praça todos os dias discutia com os que ali se achavam.

18 Mas alguns filósofos epicureus e estóicos, contendiam com ele, e uns diziam: Que quererá dizer este paroleiro? e outros: Parece ser proclamador de deuses estranhos; pois pregava a Jesus e a ressurreição.

19 Segurando-o, levaram-no ao Areópago, dizendo: Podemos saber que nova doutrina é essa que anuncias?

20 Pois tu nos trazes aos ouvidos coisas estranhas; queremos saber que vem a ser isto.

21 Ora todos os atenienses e os estrangeiros que ali moravam, não se ocupavam em outra coisa senão em contar ou em ouvir alguma novidade.

22 Paulo, posto em pé no meio do Areópago, disse: Atenienses, em tudo vos vejo muitíssimo tementes aos deuses.

23 Pois, passando e observando os objetos do vosso culto, achei um altar, em que estava escrito: AO DEUS DESCONHECIDO. O que, pois, adorais sem o conhecer, é o que eu vos anuncio.

24 O Deus que fez o mundo e tudo o que nele há, sendo ele o Senhor do céu e da terra, não habita em santuários feitos por mãos dos homens,

25 nem é servido por mãos humanas, como se necessitasse de alguma coisa, visto ele mesmo dar a todos vida, respiração e todas as coisas;

26 e de um só fez todo o gênero humano para habitar sobre toda a face da terra, havendo fixado os seus tempos determinados e os limites da sua habitação;

27 para buscarem a Deus, se, porventura, apalpando, o achassem, ainda que não esteja longe de cada um de nós.

28 Pois nele vivemos, e nos movemos, e existimos, como até alguns dos vossos poetas o têm dito: Porque dele também somos geração.

29 Sendo, pois, geração de Deus, não devemos pensar que a divindade é semelhante ao ouro ou à prata ou à pedra, lavrada por arte e gênio do homem.

30 Dissimulando, pois, os tempos da ignorância, Deus manda agora que todos os homens em todo o lugar se arrependam,

31 porquanto tem fixado um dia em que há de julgar o mundo com justiça pelo varão que para isto destinou, do que tem dado certeza a todos, ressuscitando-o dentre os mortos.

32 Mas quando ouviram falar da ressurreição dos mortos, uns zombavam, e outros diziam: Sobre isso te ouviremos ainda outra vez.

33 Assim Paulo saiu do meio deles.

34 Porém alguns homens agregaram-se a ele e creram; entre os quais Dionísio o Areopagita, e uma mulher chamada Damaris, e com eles outros.