1 Aga Saulusel oli hea meel Stefanose surmast. Sel ajal algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine. Ja kõik peale Apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale.

2 Aga mõned jumalakartlikud mehed matsid Stefanose maha ja leinasid väga tema pärast.

3 Ent Saulus rüüstas kogudust, käies mööda kodasid, ja tõi välja mehi ja naisi ja andis nad vangi.

4 Siis käisid hajaliolevad mööda maad ja kuulutasid Evangeeliumi sõna.

5 Aga Filippus tuli Samaaria linna ja kuulutas neile Kristust.

6 Ja rahvas pani ühel meelel seda tähele, mida Filippus ütles, kuuldes teda ning nähes imetähti, mida ta tegi.

7 Sest paljude seest, kellel olid rüvedad vaimud, läksid need välja suure häälega kisendades, ja palju halvatuid ja jalutuid sai terveks.

8 Ja suur rõõm oli selles linnas.

9 Aga üks mees, Siimon nimi, oli enne juba seal linnas ja nõidus ning eksitas Samaaria rahvast, öeldes enese midagi suurt olevat.

10 Teda panid tähele kõik, nii pisukesed kui suured, ning ütlesid: „See on Jumala vägi, mida kutsutakse Suureks!"

11 Ja nad hoidsid tema poole, sest et ta kaua aega oli neid nõidusega eksitanud.

12 Aga kui nad Filippust uskusid, kes neile kuulutas Evangeeliumi Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest, siis ristiti nii mehi kui naisi.

13 Ka Siimon ise sai usklikuks, ja kui ta oli ristitud, jäi ta alati Filippuse juurde ja pani väga imeks, nähes sündivat imetähti ja suuri vägevaid tegusid.

14 Aga kui Jeruusalemmas olevad Apostlid said kuulda, et Samaaria linn oli Jumala sõna vastu võtnud, läkitasid nad nende juurde Peetruse ja Johannese.

15 Kui need sinna said, palvetasid nad nende eest, et nad saaksid Püha Vaimu.

16 Sest Vaim ei olnud veel langenud ühegi peale nende seast, vaid nemad olid ainult ristitud Issanda Jeesuse nimesse.

17 Siis panid nad oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu.

18 Aga kui Siimon nägi, et Apostlite käte pealepanemise läbi anti Püha Vaimu, pakkus ta neile raha

19 ning ütles: „Andke ka minule see meelevald, et see, kelle peale ma iganes oma käed panen, saaks Püha Vaimu."

20 Aga Peetrus ütles talle: „Kadugu su raha sinuga tükkis, et sa mõtled Jumala andi saada raha eest!

21 Sul ei ole jagu ega osa sellest sõnast, sest su süda ei ole avameelne Jumala ees.

22 Sellepärast paranda meelt sellest oma kurjusest ja palu Issandat, et sinu südame mõte sulle vahest andeks antaks.

23 Sest ma näen sind viha sapis ja ülekohtu sõlmes kinni olevat!"

24 Aga Siimon vastas ning ütles: „Paluge teie Issandat minu pärast, et minu peale ei tuleks midagi sellest, mis te olete öelnud!"

25 Kui nad nüüd olid tunnistanud ja rääkinud Issanda sõna, pöördusid nad tagasi Jeruusalemma ja kuulutasid Evangeeliumi mitmes Samaariamaa alevis.

26 Aga Issanda Ingel rääkis Filippusega ja ütles: „Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis Jeruusalemmast läheb alla Gaasa poole, see on kõrbetee!"

27 Ja ta tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia mees, etiooplaste kuninganna Kandake suur kojaülem, kogu ta varanduse hooldaja, kes oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama,

28 oli tagasi minemas ning istus oma tõllas ja luges prohvet Jesaja raamatut.

29 Ja Vaim ütles Filippusele: „Mine ja astu selle tõlla lähedale!"

30 Aga kui Filippus jooksis tõlla juurde, kuulis ta teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ja küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa loed?"

31 Tema ütles: „Kuidas ma võin mõista, kui keegi mind ei juhata?" Ja ta palus Filippust astuda tõlda ja istuda tema kõrvale.

32 Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: „Nagu lammas viidi Ta tappa, ja nagu tall oma niitja ees on vait, nõnda ei avanud Ta Oma suud!

33 Teda alandades võeti kohus Ta pealt! Kes kõneleb Tema päritolust? Sest Ta elu võeti ära maa pealt!"

34 Aga kojaülem hakkas rääkima Filippusega ning ütles: „Ma palun sind, kellest räägib prohvet seda? Kas enesest või kellestki teisest?"

35 Aga Filippus avas oma suu ja lähtudes sellest kirjakohast ta kuulutas temale Evangeeliumi Jeesusest.

36 Ent kui nad teed edasi läksid, jõudsid nad vee juurde ja kojaülem ütles: „Ennäe vett! Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?"

37 Aga Filippus ütles: „Kui sa usud kõigest südamest, siis võib see sündida!" Tema vastas ning ütles: „Mina usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!"

38 Ja ta käskis tõlla peatada, ja nad astusid mõlemad maha vette, Filippus ja kojaülem; ja ta ristis teda.

39 Aga kui nad veest välja tulid, võttis Issanda Vaim Filippuse ära, ja kojaülem ei näinud teda enam. Aga ta läks oma teed rõõmuga.

40 Aga Filippus leiti Asdodist ja ta käis mööda maad ning kuulutas Evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse.

1 Saulo consentia na sua morte. Naquele dia levantou-se uma grande perseguição contra a igreja em Jerusalém; e todos, exceto os apóstolos, foram dispersos pelas regiões da Judéia e Samaria.

2 Homens piedosos sepultaram a Estêvão e fizeram grande pranto sobre ele.

3 Mas Saulo assolava a igreja, entrando pelas casas e, arrastando homens e mulheres, os entregava à prisão.

4 Os que, porém, haviam sido dispersos, iam por toda a parte pregando a palavra.

5 Filipe, descendo à cidade de Samaria, proclamava-lhes Cristo.

6 A multidão unânime estava atenta às coisas que Filipe lhe dizia, ouvindo-o e vendo os milagres que estava fazendo.

7 Pois os espíritos imundos de muitos possessos saíam, clamando em alta voz; e muitos paralíticos e coxos foram curados.

8 E houve muito regozijo naquela cidade.

9 Havia ali desde algum tempo um homem chamado Simão, que praticara a mágica e fizera pasmar o povo de Samaria, dizendo ser ele um grande homem;

10 e a ele atendiam todos, desde os pequenos até os grandes, dizendo: Este homem é o poder de Deus, que se chama-Grande.

11 Eles o atendiam, porque com as suas mágicas por muito tempo os tinha feito pasmar.

12 Mas quando creram em Filipe que lhes pregava acerca do reino de Deus e do nome de Jesus Cristo, faziam-se batizar homens e mulheres.

13 O mesmo Simão também creu e, depois de batizado, estava continuamente com Filipe e admirava-se, vendo os milagres e grandes prodígios que se faziam.

14 Os apóstolos que se achavam em Jerusalém, tendo ouvido que a Samaria recebera a palavra de Deus, enviaram-lhe a Pedro e a João;

15 os quais foram para lá, e oraram por eles, para que recebessem o Espírito Santo;

16 porque sobre nenhum deles havia ainda ele descido, mas somente tinham sido batizados em nome do Senhor Jesus.

17 Então sendo-lhes impostas as mãos de Pedro e João, recebiam o Espírito Santo.

18 Quando Simão viu que pela imposição das mãos dos apóstolos se dava o Espírito, ofereceu-lhes dinheiro,

19 dizendo: Dai-me também este poder, que aquele sobre quem eu impuser as mãos, receba o Espírito Santo.

20 Mas Pedro disse-lhe: Pereça contigo o teu dinheiro, pois julgaste adquirir por meio dele o dom de Deus.

21 Tu não tens parte, nem sorte neste ministério; porque o teu coração não é reto diante de Deus.

22 Arrepende-te, portanto, desta tua maldade, e roga ao Senhor que, se é possível, te seja perdoado esse pensamento do teu coração;

23 pois vejo que estás em um fel de amargura e nos laços de iniqüidade.

24 Disse Simão: Rogai vós ao Senhor por mim, para que nada do que haveis dito, venha sobre mim.

25 Eles, pois, havendo testificado e falado a palavra do Senhor, voltaram para Jerusalém, e evangelizavam muitas aldeias dos samaritanos.

26 Um anjo do Senhor falou a Filipe, dizendo: Levanta-te e vai em direção do sul ao caminho que desce de Jerusalém a Gaza: este se acha deserto. Ele, levantando-se, partiu.

27 Eis que um homem da Etiópia, eunuco, alto funcionário de Candace, rainha dos etíopes, o qual era superintendente de todos os seus tesouros, viera a Jerusalém fazer a sua adoração;

28 regressava e, sentado no seu carro, lia o profeta Isaías.

29 Disse o Espírito a Filipe: Aproxima-te e ajunta-te a esse carro.

30 Correndo Filipe, ouviu-o ler o profeta Isaías, e perguntou: Entendes, porventura, o que estás lendo?

31 Ele respondeu: Pois como poderei entender, se alguém não mo explicar? Pediu a Filipe que subisse e se assentasse com ele.

32 A passagem da Escritura que estava lendo, era esta: Como ovelha foi levado ao matadouro; E como um cordeiro está mudo diante do que o tosquia, Assim ele não abre a sua boca.

33 Na sua humilhação foi tirado o seu julgamento; Quem contará a sua geração? Porque a sua vida é tirada da terra.

34 Perguntou o eunuco a Filipe: Peço-te que me digas de quem falou isto o profeta? de si mesmo ou de algum outro?

35 Filipe abriu a boca e, principiando por esta Escritura, anunciou-lhe a Jesus.

36 Indo eles pelo caminho, chegaram a um lugar onde havia água, e disse o eunuco: Eis aqui água, que impede que seja eu batizado?

37 {E disse Filipe: É lícito, se crês de todo o coração. E, respondendo ele, disse: Creio que Jesus é o Filho de Deus.}

38 Mandou parar o carro, e desceram ambos à água, Filipe e o eunuco, e Filipe batizou-o.

39 Quando subiram da água, o Espírito do Senhor arrebatou a Filipe; o eunuco não o viu mais, pois seguia o seu caminho, regozijando-se.

40 Mas Filipe achou-se em Azoto e, passando além, evangelizava todas as cidades até que chegou a Cesaréia.