1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks.

2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat.

3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!"

4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?" See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.

5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus;

6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!"

7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,

8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.

9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.

10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära

11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.

12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.

13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!"

14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!"

15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!"

16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.

17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.

18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.

19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!

20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!"

21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?"

22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!"

23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.

24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.

25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.

26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!"

27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi

28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.

29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?"

30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis

31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud.

32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas.

33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!"

34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel,

35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.

36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand.

37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas,

38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga.

39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid.

40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks,

41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud.

42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja.

43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!"

44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.

45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale,

46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles:

47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?"

48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.

1 Um homem em Cesaréia, por nome Cornélio, centurião de uma coorte chamada italiana,

2 piedoso e temente a Deus com toda a sua casa, e que fazia muitas esmolas ao povo e de contínuo orava a Deus,

3 viu em visão claramente, cerca da hora nona do dia, um anjo chegando e dizendo:

4 Cornélio. Este, fitando nele os olhos, e cheio de temor, perguntou: Que é, Senhor? O anjo acrescentou: As tuas orações e as tuas esmolas têm subido para lembrança diante de Deus.

5 Agora envia homens a Jope e manda chamar um certo Simão que tem por sobrenome Pedro;

6 este se acha hospedado em casa de um curtidor chamado Simão, a qual fica junto ao mar.

7 Logo que se retirou o anjo que lhe falava, chamou a dois dos seus domésticos e a um soldado piedoso dos que estavam ao seu serviço

8 e, havendo-lhes contado tudo, enviou-os a Jope.

9 Ao outro dia seguindo eles o seu caminho e estando já perto da cidade, subiu Pedro ao eirado para orar, cerca da hora sexta.

10 Teve ele fome e quis comer; mas enquanto lhe aprontavam a comida, veio-lhe um êxtase;

11 viu o céu aberto, e descer um objeto, como se fora uma grande toalha, o qual era baixado à terra pelas quatro pontas,

12 e nele havia de todos os quadrúpedes e répteis da terra e aves do céu.

13 Uma voz disse-lhe: Levanta-te, Pedro; mata e come.

14 Mas Pedro replicou: De nenhum modo, Senhor, porque jamais comi coisa alguma impura e imunda.

15 Segunda vez a voz lhe falou: Ao que Deus purificou, não faças tu impuro.

16 Sucedeu isto por três vezes, e logo o objeto foi recolhido ao céu.

17 Enquanto Pedro estava consigo perplexo sobre o que seria a visão que tinha tido, eis que os homens que haviam sido enviados por Cornélio, tendo perguntado pela casa de Simão, pararam à porta

18 e, chamando, indagavam se estava ali hospedado Simão, que tinha por sobrenome Pedro.

19 Enquanto Pedro estava meditando sobre a visão, disse-lhe o Espírito: Eis que dois homens te procuram;

20 levanta-te, pois, desce e vai com eles, nada duvidando; porque eu os enviei.

21 Descendo Pedro ao encontro destes homens, disse: Sou eu a quem procurais; qual é a causa por que viestes?

22 Eles responderam: O centurião Cornélio, homem justo e temente a Deus, e tendo bom testemunho de toda a nação judaica, recebeu um aviso de Deus por meio de um santo anjo que te mandasse chamar para sua casa e ouvisse as tuas palavras.

23 Pedro, pois, convidando-os a entrar, hospedou-os. No dia seguinte levantou-se e partiu com eles, e alguns irmãos de Jope acompanharam-no.

24 No outro dia entrou em Cesaréia. Cornélio estava esperando por eles, tendo reunido seus parentes e amigos íntimos.

25 Quando Pedro ia a entrar, veio Cornélio recebê-lo e, prostrando-se-lhe aos pés, adorou-o.

26 Mas Pedro ergueu-o, dizendo: Levanta-te, que eu também sou homem.

27 Falando com ele, entrou e achou muitos reunidos,

28 e disse-lhes: Vós bem sabeis que é proibido a um judeu ajuntar-se ou chegar-se a um de outra nação; todavia Deus mostrou-me que a ninguém chamasse impuro ou imundo;

29 por isso, sem objeção, vim logo que fui chamado. Pergunto, pois, por que razão me mandaste chamar?

30 Respondeu-lhe Cornélio: Faz agora quatro dias que eu estava orando à hora nona em minha casa, e eis que se apresentou diante de mim um varão de vestidura resplandecente,

31 e disse: Cornélio, a tua oração foi ouvida, e as tuas esmolas foram lembradas na presença de Deus.

32 Envia, pois, a Jope e chama a Simão, que tem por sobrenome Pedro; este se acha hospedado na casa de Simão, curtidor, à beira-mar.

33 Portanto mandei logo chamar-te, e tu fizeste bem em vir. Agora, pois, todos nós estamos aqui diante de Deus, para ouvir tudo o que te foi ordenado pelo Senhor.

34 Pedro começou a falar, e disse: Na verdade reconheço que Deus não se deixa levar de respeitos humanos,

35 mas que em toda a nação aquele que o teme e faz o que é justo, este lhe é aceito;

36 esta é a mensagem que Deus enviou aos filhos de Israel, evangelizando-lhes a paz por meio de Jesus Cristo-este é o Senhor de todos.

37 Vós sabeis o que sucedeu por toda a Judéia, começando desde a Galiléia, depois do batismo que pregou João,

38 como Deus ungiu a Jesus de Nazaré com o Espírito Santo e poder, o qual andou por toda a parte, fazendo o bem e sarando a todos os oprimidos do Diabo,

39 porque Deus era com ele; e nós somos testemunhas de tudo o que se fez na terra dos judeus e em Jerusalém; ao qual também tiraram a vida, pendurando-o em um madeiro.

40 A este ressuscitou Deus ao terceiro dia, e concedeu que fosse ele manifesto,

41 não a todo o povo, mas às testemunhas que Deus tinha antes escolhido, a nós que comemos e bebemos com ele, depois que ressurgiu dentre os mortos;

42 e nos mandou pregar ao povo e testificar que ele é o que por Deus tem sido constituído juiz de vivos e mortos.

43 A ele todos os profetas dão testemunho de que, por meio de seu nome, todo o que nele crê, recebe remissão de pecados.

44 Enquanto Pedro ainda falava estas coisas, desceu o Espírito Santo sobre todos os que ouviam a palavra.

45 Admiraram-se todos os crentes que eram da circuncisão, quantos vieram com Pedro, porque também sobre os gentios foi derramado o dom do Espírito Santo;

46 pois os ouviam falar outras línguas e engrandecer a Deus. Então perguntou Pedro:

47 Porventura pode alguém negar a água, para que não sejam batizados estes, que receberam o Espírito Santo como nós?

48 E ordenou que fossem batizados em nome de Jesus Cristo. Então lhe rogaram que se demorasse ali alguns dias.