1 Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.

2 Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole,

3 paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa.

4 Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna.

5 „Kes nüüd teie seast", ütles ta, „on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!"

6 Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua.

7 Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha.

8 Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!"

9 Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: „Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?"

10 Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead.

11 Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!"

12 Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!"

13 Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama.

14 Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: „Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe,

15 kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist.

16 Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.

17 Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua.

18 Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin,

19 vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, Keda Paulus ütles elavat.

20 Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus.

21 Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde."

22 Siis ütles Agrippas Festusele: „Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!" Ja tema ütles: „Homme sa saad teda kuulda!"

23 Kui nüüd Agrippas ja Berniike järgmisel päeval suure toredusega tulid ja kohtukotta läksid ühes ülempealikute ja meestega, kes linnas olid kõige ülemad, siis Festuse sõna peale toodi Paulus ette.

24 Ja Festus ütles: „Kuningas Agrippas ja kõik mehed, kes olete meiega! Te näete siin seda, kelle pärast kogu juutide hulk Jeruusalemmas ja siin on mulle peale käinud kisendades, et ta ei peaks enam ellu jääma.

25 Aga kui ma aru sain, et ta pole teinud midagi, mis on surma väärt, ja tema ka ise nõudis majesteedi kohut, tegin ma otsuseks saata tema sinna.

26 Midagi kindlat mul ei ole temast oma isandale kirjutada. Sellepärast ma olen lasknud tema tuua teie ette ja kõigepealt sinu ette, kuningas Agrippas, et mul pärast ülekuulamist oleks midagi kirjutada.

27 Sest minule näib mõttetuna lähetada vangi, ilma et tema vastu tõstetud süüdistust teada antaks!"

1 Tendo, pois, entrado Festo na província, depois de três dias subiu de Cesaréia a Jerusalém,

2 e os principais sacerdotes e os mais eminentes judeus deram-lhe informações contra Paulo,

3 e em detrimento dele pediram a Festo como um favor, que o mandasse vir a Jerusalém, armando-lhe uma cilada para o matarem no caminho.

4 Festo porém, respondeu que Paulo se achava detido em Cesaréia;

5 portanto, disse ele, os que entre vós têm prestígio, desçam comigo e, se há naquele homem algum crime, acusem-no.

6 Tendo-se demorado entre eles cerca de oito ou dez dias, desceu a Cesaréia; e no dia seguinte sentando-se no tribunal mandou trazer a Paulo.

7 Comparecendo este, rodearam-no os judeus que tinham descido de Jerusalém, trazendo contra ele muitas e graves acusações, que não podiam provar.

8 Então Paulo, defendendo-se, disse: Não tenho pecado em coisa alguma, nem contra a Lei dos judeus, nem contra o templo, nem contra César.

9 Festo, querendo alcançar o favor dos judeus, perguntou a Paulo: Queres subir a Jerusalém e ser aí julgado destas coisas perante mim?

10 Mas Paulo respondeu: Estou perante o tribunal de César onde devo ser julgado. Não tenho feito mal algum aos judeus, como tu bem sabes.

11 Se, pois, sou malfeitor, e tenho praticado alguma coisa que mereça a morte, não recuso morrer; mas se não são verdadeiras as coisas de que me acusam, ninguém pode entregar-me a eles; apelo para César.

12 Então Festo, tendo conferenciado com o conselho, respondeu: Para César apelaste, a César irás.

13 Passados alguns dias, o rei Agripa e Berenice chegaram a Cesaréia, para saudar a Festo.

14 Como se demorassem ali muitos dias, Festo expôs ao rei o caso de Paulo, dizendo: Félix deixou aqui um homem preso,

15 a respeito do qual, quando estive em Jerusalém, os principais sacerdotes e os anciãos dos judeus deram-me informações, pedindo que o condenasse.

16 A eles respondi que não é costume dos romanos condenar homem algum antes de o acusado ter presentes os acusadores, e ter tido oportunidade de se defender do que lhe é imputado.

17 Portanto, tendo-se eles reunido aqui, sem me demorar, no dia seguinte sentei-me no tribunal e mandei trazer o homem;

18 e levantando-se os acusadores, não apresentaram contra ele alguma acusação dos crimes que eu supunha,

19 mas tinham com ele certas questões sobre a sua religião e sobre um Jesus defunto, que Paulo afirmava estar vivo.

20 Eu, perplexo, quanto ao modo de investigar estas coisas, perguntei-lhe se queria ir a Jerusalém e ser ali julgado sobre estas questões.

21 Mas havendo Paulo apelado para que o reservassem ao julgamento do imperador, mandei que fosse detido até que eu o enviasse a César.

22 Disse Agripa a Festo: Eu também desejava ouvir esse homem. Amanhã, respondeu ele, o ouvirás.

23 No dia seguinte vindo Agripa e Berenice, com grande pompa e, depois de entrarem na audiência com os tribunos e homens principais da cidade, foi Paulo ali trazido por ordem de Festo.

24 Então disse Festo: Rei Agripa e todos vós que estais presentes conosco, vedes este homem, por causa de quem toda a comunidade dos judeus recorreu a mim, tanto em Jerusalém como aqui, clamando que não convinha que ele vivesse mais.

25 Porém eu achei que ele nada havia praticado que merecesse a morte, mas tendo ele apelado para o imperador, determinei remeter-lho.

26 Dele nada tenho de positivo que escreva ao soberano; pelo que vo-lo tenho apresentado a vós, e mormente a ti, ó rei Agripa, para que, depois de feito o interrogatório, tenha eu alguma coisa que escrever;

27 porque não me parece razoável remeter um preso, sem mencionar também as acusações que há contra ele.