La parabola del seminatore
1 In quel giorno Gesù, uscito di casa, si pose a sedere presso il mare 2 e una grande folla si radunò intorno a lui; cosicché egli, salito in una barca, vi sedette e tutta la folla stava sulla riva. 3 Ed egli parlò loro di molte cose in parabole, dicendo: 4 "Ecco, il seminatore uscì a seminare. E, mentre seminava, una parte del seme cadde lungo la strada; gli uccelli vennero e la mangiarono. 5 Un’altra cadde nei luoghi rocciosi dove non aveva molta terra e subito spuntò, perché non aveva terreno profondo, 6 ma, sorto il sole, fu riarsa e, perché non aveva radice, si seccò. 7 E un’altra cadde sulle spine; e le spine crebbero e la soffocarono. 8 E un’altra cadde nella buona terra e portò frutto, dando il cento, il sessanta, il trenta per uno. 9 Chi ha orecchi da udire oda".
Lo scopo delle parabole
10 Allora i discepoli, accostatisi, gli dissero: "Perché parli loro in parabole?". 11 Ed egli rispose loro: "Perché a voi è dato di conoscere i misteri del regno dei cieli, ma a loro non è dato. 12 Perché a chiunque ha, sarà dato e sarà nell’abbondanza, ma a chiunque non ha, sarà tolto anche quello che ha. 13 Perciò parlo loro in parabole, perché, vedendo, non vedono e, udendo, non odono e non intendono. 14 E si adempie in loro la profezia d’Isaia che dice:
‘Udrete con i vostri orecchi e non comprenderete; guarderete con i vostri occhi e non vedrete: 15 perché il cuore di questo popolo si è fatto insensibile, sono diventati duri d’orecchi e hanno chiuso gli occhi, affinché non vedano con gli occhi e non odano con gli orecchi e non intendano con il cuore e non si convertano, e io non li guarisca’.
16 Ma beati gli occhi vostri perché vedono; e i vostri orecchi perché odono! 17 Poiché in verità io vi dico che molti profeti e giusti desiderarono vedere le cose che voi vedete, e non le videro, e udire le cose che voi udite e non le udirono.
Spiegazione della parabola del seminatore
18 Voi dunque ascoltate che cosa significhi la parabola del seminatore: 19 Tutte le volte che uno ode la parola del Regno e non la comprende, viene il maligno e porta via quello che è stato seminato nel suo cuore: questi è colui che ha ricevuto la semenza lungo la strada. 20 E quello che ha ricevuto la semenza in luoghi rocciosi, è colui che ode la Parola e subito la riceve con gioia, 21 però non ha radice in sé, ed è di corta durata e, quando arriva la tribolazione o persecuzione a motivo della Parola, è subito scandalizzato. 22 E quello che ha ricevuto la semenza fra le spine, è colui che ode la Parola, poi le preoccupazioni del mondo e l’inganno delle ricchezze soffocano la Parola e così risulta infruttuosa. 23 Ma quello che ha ricevuto la semenza in buona terra, è colui che ode la Parola e la comprende, che porta del frutto e rende l’uno il cento, l’altro il sessanta e l’altro il trenta".
La parabola delle zizzanie
24 Egli propose loro un’altra parabola, dicendo: "Il regno dei cieli è simile a un uomo che ha seminato buona semenza nel suo campo. 25 Ma, mentre gli uomini dormivano, venne il suo nemico e seminò delle zizzanie in mezzo al grano e se ne andò. 26 Quando l’erba germogliò ed ebbe fatto frutto, allora apparvero anche le zizzanie. 27 I servitori del padrone di casa vennero a dirgli: ‘Signore, non hai tu seminato buona semenza nel tuo campo? Come mai, dunque, c’è della zizzania?’. 28 Egli disse loro: ‘Un nemico ha fatto questo’. E i servitori gli dissero: ‘Vuoi tu che le andiamo a cogliere?’. 29 Ma egli rispose: ‘No, affinché, cogliendo le zizzanie, non sradichiate insieme con esse il grano. 30 Lasciate che tutti e due crescano insieme fino alla mietitura e, al tempo della mietitura, io dirò ai mietitori: cogliete prima le zizzanie, e legatele in fasci per bruciarle, ma il grano, raccoglietelo nel mio granaio’".
Parabole del granello di senape e del lievito
31 Egli propose loro un’altra parabola dicendo: "Il regno dei cieli è simile a un granello di senape che un uomo prende e semina nel suo campo. 32 Esso è sì il più piccolo di tutti i semi, ma, quando è cresciuto, è maggiore degli ortaggi e diventa albero, tanto che gli uccelli del cielo vengono a ripararsi tra i suoi rami".
33 Disse loro un’altra parabola: "Il regno dei cieli è simile al lievito che una donna prende e nasconde in tre misure di farina, finché la pasta sia tutta lievitata".
34 Gesù disse tutte queste cose in parabole alle folle e senza parabola non diceva loro nulla, 35 affinché si adempisse quello che era stato detto per mezzo del profeta:
"Aprirò in parabole la mia bocca; esporrò cose nascoste fin dalla fondazione del mondo".
Spiegazione della parabola delle zizzanie
36 Allora Gesù, lasciate le folle, tornò a casa e suoi discepoli gli si accostarono, dicendo: "Spiegaci la parabola delle zizzanie del campo". 37 Ed egli, rispondendo, disse loro: "Colui che semina la buona semenza, è il Figlio dell’uomo; 38 il campo è il mondo; la buona semenza sono i figli del Regno; le zizzanie sono i figli del maligno; 39 il nemico che le ha seminate è il diavolo; la mietitura è la fine dell’età presente; i mietitori sono gli angeli. 40 Come dunque si raccolgono le zizzanie e si bruciano con il fuoco, così avverrà alla fine dell’età presente. 41 Il Figlio dell’uomo manderà i suoi angeli che raccoglieranno dal suo regno tutti gli scandali e tutti gli operatori di iniquità 42 e li getteranno nella fornace del fuoco. Lì sarà il pianto e lo stridore dei denti. 43 Allora i giusti risplenderanno come il sole nel regno del Padre loro. Chi ha orecchi, oda".
La parabola del tesoro nascosto della perla e della rete
44 "Il regno dei cieli è simile a un tesoro nascosto nel campo, che un uomo, dopo averlo trovato, nasconde e, per la gioia che ne ha, va e vende tutto quello che ha e compra quel campo.
45 Il regno dei cieli è anche simile a un mercante che va in cerca di belle perle 46 e, trovata una perla di gran valore, se n’è andato, ha venduto tutto quello che aveva e l’ha comprata.
47 Il regno dei cieli è anche simile a una rete che, gettata in mare, ha raccolto ogni sorta di pesci; 48 quando è piena, i pescatori la traggono a riva e, postisi a sedere, raccolgono il buono in vasi e buttano via quello che non vale nulla. 49 Così avverrà alla fine dell’età presente. Verranno gli angeli, toglieranno i malvagi di mezzo ai giusti 50 e li getteranno nella fornace del fuoco. Lì sarà il pianto e lo stridore dei denti.
51 Avete capito tutte queste cose?". Essi gli risposero: "Sì". 52 Allora disse loro: "Per questo, ogni scriba che diventa un discepolo del regno dei cieli è simile a un padrone di casa il quale trae fuori dal suo tesoro cose nuove e vecchie".
Gesù disprezzato a Nazaret
53 Quando Gesù ebbe finito queste parabole, partì di là. 54 Recatosi nella sua patria, insegnava nella loro sinagoga, cosicché si stupivano e dicevano: "Da dove gli vengono tanta sapienza e queste opere potenti? 55 Non è questi il figlio del falegname? Sua madre non si chiama Maria e i suoi fratelli Giacomo, Giuseppe, Simone e Giuda? 56 E le sue sorelle non sono tutte fra noi? Da dove gli vengono tutte queste cose?". 57 E si scandalizzavano di lui. Ma Gesù disse loro: "Un profeta non è disprezzato che nella sua patria e in casa sua". 58 E lì non fece molte opere potenti a causa della loro incredulità.
Tähendamissõna külvajast
1 Samal päeval läks Jeesus majast välja ja istus mere äärde. 2 Tema juurde kogunes nii suur rahvahulk, et ta pidi astuma paati ja istuma seal, samal ajal kui rahvas seisis kaldal. 3 Ja ta rääkis neile palju asju tähendamissõnadega, öeldes: „Põllumees läks välja külvama. 4 Kui ta külvas, kukkus osa seemet teeveerele ning linnud tulid ja nokkisid selle. 5 Osa kukkus kivisele pinnale, kus ei olnud palju mulda, ja tärkas kohe, sest muld ei olnud sügav. 6 Ent kui päike tõusis ja kõrvetas, kuivasid taimed ära, sest neil ei olnud juurt. 7 Ja osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. 8 Aga osa seemet kukkus heasse mulda ja kandis vilja – mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend korda rohkem kui külvati. 9 Kellel kõrvad on, see kuulgu!"
10 „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?" tulid jüngrid Jeesuselt küsima.
11 Jeesus vastas: „Teile on antud teada taevariigi saladusi, neile aga ei ole. 12 Kellel on, sellele antakse rohkem, ja tal on küllaga; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on. 13 Sellepärast räägin ma neile tähendamissõnadega:
„Kuigi nad vaatavad, nad ei näe;
kuigi nad kuulevad, nad ei mõista."
14 Nende kohta läheb tõesti täide prohvet Jesaja ettekuulutus:
„Te küll kuulate, aga ei mõista,
te küll vaatate, aga ei näe.
15 Selle rahva süda on kalestunud
ja nende kõrvakuulmine on nüri
ja nad on sulgenud oma silmad.
Muidu nad näeksid oma silmadega
ja kuuleksid oma kõrvadega
ja mõistaksid südamega
ning pöörduksid, ja ma teeksin nad terveks."
16 Aga õnnistatud on teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad. 17 Tõesti, ma ütlen teile, paljud prohvetid ja õiged on igatsenud näha seda, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
18 Kuulake, kuidas mõista tähendamissõna külvajast! 19 Igaühe juurde, kes sõnumit Kuningriigist kuuleb, kuid ei mõista, tuleb kurat ja röövib külvatu ta südamest. See on seeme, mis teeveerele külvati. 20 Seeme, mis kivisele maale külvati, on inimene, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab. 21 Aga kuna tal endas ei ole juurt, püsib ta lühikest aega. Kui teda tabab mure või tagakius, langeb ta kiiresti ära. 22 Ohakaisse külvatud seeme on inimene, kes sõnumit küll kuuleb, ent ajaliku elu mured ja rikkuse petlik võlu lämmatavad selle ja see jääb viljatuks. 23 Heasse mulda külvatud seeme on aga inimene, kes sõnumit kuuleb ja mõistab. Tema on see, kes vilja kannab ja saaki annab: kes sada, kes kuuskümmend, kes kolmkümmend korda rohkem kui külvati."
Tähendamissõna raiheinast
24 Ta rääkis neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on kui mees, kes külvas oma põllule head seemet. 25 Aga kui kõik magasid, tuli ta vaenlane, külvas raiheina nisuseemne sekka ja läks minema. 26 Kui oras võrsus ja looma hakkas, ilmus ka raihein nähtavale. 27 Peremehe sulased tulid nüüd tema juurde ja küsisid:
„Isand, eks sa külvanud ju oma põllule head seemet. Kust siis tuli sinna raihein?"
28 Tema aga vastas neile:
„See on vaenlase töö."
„Kas sa tahad, et me läheme ja need välja korjame?" küsisid sulased.
29 „Ei," vastas peremees, „sest raiheina korjates te kisuksite üles ka nisu. 30 Las mõlemad kasvavad lõikuseni ja siis ma ütlen lõikajaile: korjake esmalt raihein, siduge kimpu põletamiseks, vili aga koguge mu aita!" "
Tähendamissõna sinepiseemnest ja juuretisest
31 Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: „Taevariik on kui sinepiseeme, mille mees võttis ja külvas oma põllule. 32 Kuigi see on väikseim kõigist seemneist, kasvab aiataimedest suurimaks ja sirgub puuks, mille okstele tulevad linnud ja teevad pesa."
33 Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: „Taevariik on kui juuretis, mille naine võttis ja segas umbes kolmekümne kilogrammi jahu sekka, kuni kogu taigen läks hapnema."
34 Seda kõike rääkis Jeesus rahvale tähendamissõnades, ja tähendamissõnu kasutamata ei rääkinud ta neile midagi. 35 Nõnda läks täide, mis on öeldud prohveti suu läbi:
„Ma hakkan kõnelema tähendamissõnadega,
ütlen välja asju, mis on varjatud maailma loomisest peale."
Jeesus seletab tähendamissõna raiheinast
36 Siis saatis Jeesus rahva minema ja tuli koju. Jüngrid tulid tema juurde ja ütlesid:
„Seleta meile tähendamissõna raiheinast põllul!"
37 Jeesus vastas: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. 38 Põld on maailm, hea seeme tähistab kuningriigi inimesi. Raihein on kurjad inimesed, 39 ja vaenlane, kes neid külvab, on kurat. Lõikusaeg on ajastu lõpp, lõikajad on inglid.
40 Nõnda nagu raihein korjatakse ja tules põletatakse, nii on ka selle ajastu lõpul. 41 Inimese Poeg läkitab oma inglid, kes korjavad tema Kuningriigist kõik, mis põhjustab pattu ja kes teevad kurja 42 ja heidavad need põlevasse ahju; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. 43 Siis säravad õiged otsekui päike oma Isa Kuningriigis. Kellel kõrvad on, see kuulgu!
Tähendamissõna peidetud aardest ja kallist pärlist
44 Taevariik on kui põllumaasse peidetud aare, mille inimene leidis. Ta peitis selle jälle ning läks ja müüs rõõmuga maha kõik, mis tal oli, ning ostis selle põllu.
45 Veel on taevariik kui kaupmees, kes otsis ilusaid pärleid. 46 Kui ta oli leidnud ühe eriti hinnalise pärli, läks ta ja müüs ära kõik, mis tal oli, ning ostis endale selle.
Tähendamissõna noodast
47 Veel on taevariik kui noot, mis heideti järve ja püüdis mitmesuguseid kalu. 48 Kui noot sai täis, tõmbasid kalurid selle kaldale, istusid maha ja kogusid head kalad korvidesse, halvad aga viskasid ära. 49 Nõnda on ka selle ajastu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad õelad õigete keskelt 50 ning heidavad nad põlevasse ahju; seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.
51 Kas te saite aru sellest kõigest?" küsis Jeesus.
„Jah," vastasid nad.
52 Ja ta ütles neile: „Seepärast on iga kirjatundja, kellest on saanud taevariigi jünger, kui majaperemees, kes toob oma varakambrist välja uusi ja vanu aardeid."
Jeesus hüljatakse kodukohas
53 Kui Jeesus oli need tähendamissõnad lõpetanud, lahkust ta sealt. 54 Ta läks oma kodulinna ja õpetas sealses sünagoogis, nii et inimesed küsisid hämmastunult: „Kust on saanud see mees säärase tarkuse ja imelise väe? 55 Eks ta ole see puusepa poeg? Eks ta ema nimi ole Maarja ning ta vennad Jaakobus, Joosep, Siimon ja Juudas? 56 Ja eks ta õed ela kõik siin meie juures? Kust ta siis kõik selle on saanud?" 57 Ja nad said tema peale vihaseks.
Jeesus aga ütles neile: „Kuskil ei peeta prohvetist nii vähe lugu kui tema kodukohas ja ta oma majas!"
58 Ja ta ei teinud seal kuigi palju imetegusid nende uskmatuse tõttu.