La parabola delle nozze
1 Gesù prese di nuovo a parlare loro in parabole, dicendo: 2 "Il regno dei cieli è simile a un re, il quale fece le nozze di suo figlio. 3 Mandò i suoi servitori a chiamare gli invitati alle nozze, ma questi non vollero venire. 4 Di nuovo mandò degli altri servitori, dicendo: ‘Dite agli invitati: Ecco, io ho preparato il mio pranzo; i miei buoi e i miei animali ingrassati sono ammazzati e tutto è pronto; venite alle nozze’. 5 Ma quelli, non curandosene, se ne andarono, chi al suo campo, chi al suo traffico; 6 gli altri poi, presi i suoi servitori, li oltraggiarono e li uccisero. 7 Allora il re si adirò e mandò le sue truppe a sterminare quegli omicidi e ad ardere la loro città. 8 Quindi disse ai suoi servitori: ‘Le nozze sono pronte, ma gli invitati non ne erano degni. 9 Andate dunque ai crocicchi delle strade e chiamate alle nozze quanti troverete’. 10 E quei servitori, usciti per le strade, radunarono tutti quelli che trovarono, cattivi e buoni, e la sala delle nozze fu ripiena di commensali. 11 Ora il re, entrato per vedere quelli che erano a tavola, notò là un uomo che non vestiva l’abito di nozze. 12 E gli disse: ‘Amico, come sei entrato qua senza avere un abito da nozze?’. E questi rimase con la bocca chiusa. 13 Allora il re disse ai servitori: ‘Legatelo mani e piedi e gettatelo nelle tenebre di fuori. Lì sarà il pianto e lo stridore dei denti’. 14 Poiché molti sono chiamati, ma pochi eletti".
La questione del tributo a Cesare
15 Allora i farisei, ritiratisi, tennero consiglio per cercare di coglierlo in fallo nelle sue parole. 16 E gli mandarono i loro discepoli con gli erodiani a dirgli: "Maestro, noi sappiamo che sei sincero e insegni la via di Dio secondo verità, e non hai riguardi per nessuno, perché non guardi all’apparenza delle persone. 17 Dicci dunque: Che te ne pare? È lecito o no pagare il tributo a Cesare?". 18 Ma Gesù, conosciuta la loro malizia, disse: "Perché mi tentate, ipocriti? 19 Mostratemi la moneta del tributo". Ed essi gli porsero un denaro. Ed egli domandò loro: 20 "Di chi è questa effigie e questa iscrizione?". 21 Gli risposero: "Di Cesare". Allora Gesù disse loro: "Rendete dunque a Cesare quello che è di Cesare e a Dio quello che è di Dio". 22 Ed essi, udito ciò, si stupirono e, lasciatolo, se ne andarono.
I sadducei e la risurrezione
23 In quello stesso giorno vennero a lui dei sadducei, i quali dicono che non vi è risurrezione, e gli domandarono: 24 "Maestro, Mosè ha detto: ‘Se uno muore senza figli, suo fratello sposi la moglie di lui e susciti discendenza a suo fratello’. 25 Vi erano fra di noi sette fratelli; il primo, sposatosi, morì e, non avendo prole, lasciò sua moglie a suo fratello. 26 Lo stesso fece pure il secondo, poi il terzo, fino al settimo. 27 Infine, dopo tutti, morì anche la donna. 28 Alla risurrezione, dunque, di quale dei sette sarà ella moglie? Poiché tutti l’hanno avuta". 29 Ma Gesù, rispondendo, disse loro: "Voi errate, perché non conoscete le Scritture, né la potenza di Dio. 30 Perché alla risurrezione né si prende né si dà moglie, ma i risorti sono come angeli nei cieli. 31 Quanto poi alla risurrezione dei morti, non avete voi letto quello che vi fu detto da Dio: 32 ‘Io sono il Dio di Abraamo, il Dio di Isacco e il Dio di Giacobbe?’. Egli non è il Dio dei morti, ma dei viventi". 33 E la folla, udite queste cose, stupiva del suo insegnamento.
Il gran comandamento
34 I farisei, udito che egli aveva chiuso la bocca ai sadducei, si radunarono insieme 35 e uno di loro, dottore della legge, gli domandò, per metterlo alla prova: 36 "Maestro, qual è, nella legge, il gran comandamento?". 37 E Gesù gli disse: "‘Ama il Signore Dio tuo con tutto il tuo cuore, con tutta l’anima tua e con tutta la mente tua’. 38 Questo è il grande e il primo comandamento. 39 Il secondo, simile a esso, è: ‘Ama il tuo prossimo come te stesso’. 40 Da questi due comandamenti dipendono tutta la legge e i profeti".
Cristo figlio di Davide
41 Essendo i farisei riuniti, Gesù li interrogò, dicendo: 42 "Che cosa pensate del Cristo? Di chi è figlio?". Essi gli risposero: "Di Davide". 43 Ed egli a loro: "Come mai dunque Davide, parlando per lo Spirito, lo chiama Signore, dicendo:
44 ‘Il Signore ha detto al mio Signore: Siedi alla mia destra finché io abbia posto i tuoi nemici sotto i tuoi piedi’?
45 Se dunque Davide lo chiama Signore, come può essere suo figlio?". 46 E nessuno poteva replicargli parola; da quel giorno nessuno ardì più interrogarlo.
Tähendamissõna kuningapoja pulmadest
1 Jeesus rääkis neile veel tähendamissõnades ja ütles: 2 „Taevariik on kui kuningas, kes korraldas oma pojale pulmapeo. 3 Ta läkitas oma sulased juba kutsutuid pulmapeole paluma, aga nemad keeldusid.
4 Taas ta läkitas teisi sulaseid ja käskis kutsutuile öelda: „Ma olen pidusöögi valmistanud. Mu härjad ja nuumvasikad on tapetud ja kõik on valmis. Tulge pulma!"
5 Nemad aga ei teinud sellest väljagi ja läksid, kes põllule, kes äriasju ajama. 6 Mõned aga võtsid sulased kinni, mõnitasid neid jõhkralt ja tapsid nad ära. 7 Kuningas sai väga vihaseks. Ta saatis oma sõjaväe, hukkas need mõrtsukad ja põletas maha nende linna.
8 Siis ta ütles oma sulastele: „Pulmapidu on ette valmistatud, aga kutsutud ei olnud väärt tulema. 9 Seepärast minge tänavanurkadele ja kutsuge pulma, keda te iganes leiate!" 10 Ja sulased läksid välja teedele ja tõid kokku kõik, keda leidsid, nii häid kui halbu, ning pulmasaal sai täis külalisi.
11 Aga kui kuningas astus sisse külalisi vaatama, märkas ta meest, kellel ei olnud pulmariideid seljas. 12 „Sõber," ütles ta temale, „kuidas sina oled tulnud siia ilma pulmariieteta?" See aga ei suutnud midagi vastata.
13 Siis kuningas ütles oma teenritele:
„Siduge kinni tema jalad ja käed ning visake ta välja pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine!"
14 Sest paljud on kutsutud, aga vähesed valitud."
Maksu maksmisest keisrile
15 Siis variserid läksid ja pidasid nõu, kuidas Jeesus tema sõnadest lõksu püüda. 16 Nad läkitasid ta juurde oma jüngreid koos heroodeslastega. „Õpetaja," ütlesid nad, „me teame, et sina oled aus ja otsekohene ning õpetad Jumala teed tões ega lase end mõjutada kellestki, sest sa ei tee inimestel vahet. 17 Seepärast ütle meile oma arvamus. Kas on õige maksta keisrile maksu või mitte?"
18 Kuid Jeesus, teades nende alatust, ütles: „Miks te mind kiusate, silmakirjatsejad? 19 Näidake mulle maksumünti!" Nad tõid talle teenari, 20 ja ta küsis neilt: „Kelle pilt ja nimi sellel on?"
21 „Keisri," vastasid nad.
Siis Jeesus ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!"
22 Seda kuuldes nad hämmastusid, jätsid ta rahule ja lahkusid.
Abielust ja surnute ülestõusmisest
23 Samal päeval tulid Jeesuse juurde saduserid, kes eitavad surnuist ülestõusmist, ja küsisid temalt: 24 „Õpetaja, Mooses on meile öelnud, et kui mees sureb lapsi saamata, siis peab tema vend abielluma lesega ja talle järglasi kasvatama. 25 Meie hulgas oli seitse venda. Esimene võttis naise ja suri. Kuna tal ei olnud järglasi, jättis ta naise oma vennale. 26 Samuti juhtus teise ja kolmandaga, kuni kõik seitse venda olid surnud. 27 Kõige viimasena suri naine. 28 Kui nüüd tuleb ülestõusmine, kelle naine neist seitsmest ta siis on? Ta on ju olnud abielus nende kõikidega."
29 Jeesus vastas neile: „Te eksite, kuna ei tunne Pühakirja ega Jumala väge. 30 Ülestõusmises ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas. 31 Aga mis puutub surnute ülestõusmisse – kas te ei ole lugenud, mida Jumal teile on rääkinud: 32 „Mina olen Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!" Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal."
33 Seda kuuldes rahvas hämmastus tema õpetusest.
Suurim käsk
34 Kui variserid kuulsid, et Jeesus oli sulgenud saduseridel suu, kogunesid nad sinna 35 ning üks kirjatundja nende seast küsis Jeesuselt teda proovile pannes: 36 „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?"
37 Jeesus vastas: „ „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamest, kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest!" 38 See on suurim ja ülim käsk. 39 Ja teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!" 40 Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid."
Kelle poeg on Messias?
41 Pöördudes kokku tulnud variseride poole, küsis Jeesus neilt: 42 „Mida te arvate Messia kohta: kelle poeg ta on?"
„Taaveti poeg," vastasid nad.
43 „Miks siis Taavet nimetab teda Pühas Vaimus rääkides Issandaks?" küsis Jeesus. „Ta ütleb ju:
44 „Issand ütles minu Issandale:
„Istu mu paremale käele,
kuni ma panen sinu vaenlased
su jalge alla." "
45 Kui nüüd Taavet hüüab teda Issandaks, kuidas ta siis on tema poeg?" 46 Ja ükski ei suutnud Jeesusele vastata sõnagi ning keegi ei söandanud sellest päevast alates temalt midagi rohkem küsida.